12. veebruar 2018

„Jalaf ibn Rashid ibn Al-Hasa nimeline koerake on uues kodus kenasti kohanenud“


Pärast seda metsamatka sain koera võrra rikkamaks. Läksime kohe arstile ja seal selgus, et raske ketis otsas virelenud väike koerake oli lisaks kõigele ka hea obaduse vastu pead saanud. 

Esialgu tundus, et tänu vigastusele ülevale poole hoidev silm näeb õnneks siiski korralikult. Hiljem hoiukodus selgus, et täitsa korras ikka see nägemine polnud, sest vaene loom põrutas ikka mööda nurki ja asju nii, mis kolises. Teinekord tahtis aga rõõmurull sinu poole joosta ja jälle vedas nägemine alt - siis lippas ta lihtsalt mööda.  Ega see kogu aeg ka nii polnud ja enamuse kordadest sai ta ikka kenakesti hakkama.

Kutiks ristitud koer ei suutnud vist ära imestada, et taoline elu on ka võimalik. Algselt oli ta selline vaiksem ja arglikum, aga hiljem ei mahtunud suur rõõm tema sisse lihtsalt enam ära. Nii ta ringi tuuseldaski ja energial polnud otsa ega äärt.

Pahatihti kiindub keegi kliinikupersonalist mõnda oma hoolealusesse sedavõrd, et on valmis talle kodu pakkuma. Eelmisel kuul kirjutasin ühest kiisust, kes niimoodi kodu leidis ja ka Kutil läks täpselt samamoodi. 

"Tere,

Saadan siis mõned Kuti pildid ka. Teda on üsna raske pildistada, sest nii kui tahan pildistada, jookseb ta suure hurraaga juurde ning pildile jääb vaid nägu. Minu kahe kassiga saab ta hästi läbi. Märgistamisega oligi nii nagu Sa ütlesid - esimesed päevad märgistas kõik nurgad, uksed ja muud kohad ära ning seda rohkem ei tee.

Sööb hästi. Varastab vahel kassi krõbinaid, aga tal on selge, et see on kiisude toit ja tegelikult ei tohi ta seda süüa. Ülekōige meeldib talle õues jalutada. Ta võiks vist ümber maailma reisi oma väikeste käpakestega teha. Tänu temale tean ka ise nüüd palju uusi kohti ja tänavaid. 

Ta on ka palju komplimente jalakäiatelt saanud: "Oi kui ilus koer või oi kui ilusad silmad silmad sul on!"

Teiste koertega on sõbralik, aga päris õigeid sõpru pole me veel leidnud. Kodus peab valvuri ametit ja nii kui naabrid kolistavad ukse taga, siis kohe teeb häält. Loodan, et nendel päevadel, kui tööl olen, ta eriti siiski ei haugu ega  kraabi. Seni pole keegi küll midagi öelnud.

"Ta on väga tubli poiss. Loodan, et minu kodu meeldib talle ka!"


Eesti riik päästab ja kaitseb loomi enamasti vaid "paberil" ning suurtest sõnadest asi eriti kaugemale ei jõua. Sestap on inimesed ise aktiivsemad ja paljud loomad saavad seeläbi ka palju kiiremat abi.  Võidavad kõik - Eesti säilitab arenenud riigi näo ega raiska ressurssi. Loom saab armastavasse koju ja halb peremees närvidele käivast elukast lahti. 

"Kuhu Kuti siis kolis ja kes oli see armas inimene, kes väärkoheldud koerakesele halastas?", tahate kindlasti teada.

Ega siin mingit erilist saladust ole ja Jalaf ibn Rashid ibn Al-Hasa kolis üsna samasse regiooni, kus ta ilmavalgust nägigi. Loomakaitse liidu juhatus nimelt leidis, et koerakesele on parem kui ta elaks samas kultuuriruumis, kus varemgi.

Sestap saigi ta enesele ühes loomakliinikus töötanud Iraagi perekond, kes hiljem küll kahjuks meie riigist välja saadeti, sest nad polnud kõige ausamal teel siia piimajõgede ja kullamägede maale saabunud. 

Ometigi tõotasid nad pühalikult, et hoolitsevad koerakese eest tema päevade lõpuni ning indoneeslastega teda rohkem kokku ei lase. Lõpp hea, kõik hea ja kaks päästetud hingekest on jälle juures. 

"Kuidas kaks hingekest päästeti?", ei saa lugeja nüüd aru.

"Rahu, ainult rahu ja puhu ma asju suuremaks ühti. Mäletate, et lagunenud kuudis elas ka üks kiisuke? Vat tema sai ka pärast arstilkäiku heade inimeste juurde eluõhtut veetma!"

Eestimaa Loomakaitse Liidule ja meie hoolealustele on käesolev aasta hästi alanud ja ainuüksi jaanuaris suutsime päästa ning uuede koju organiseerida üle kümne kassi ja koera. Nüüd on siis paar tegelast veel juures. Jeee! Kõikidele asjaosalistele, kelle nimesid ma paraku taas ei mäleta, suurim lugupidamine ja tänu! 

1 kommentaar:

  1. Tore teada SUURE SDÜDAMEGA inimeste lugudest!Aitäh teile kõigile.Päev on kohe ilusam,kui neid loen!

    VastaKustuta