20. jaanuar 2018

„Jalaf ibn Rashid ibn Al-Hasa nimeline põgenikust koerake otsib armastavat kodu!“

Nädalavahetustel on meil tavaks ikka metsas ringi tuuseldada ja tänane päev polnud mingi erand. Ometigi tänast lõõgastavat metsamatka endistega võrrelda ei saa, sest juhtus midagi ootamatut. Ja nimelt kuulen korraga kuidas Taadu-Aadu metsikult klähvima kukkus. 

„Nagunii nägi jänest või kitse“, mõtlesin endamisi.

Aga võta näpust ja sedapuhku polnud küll metsaasukad tema rahu rikkumas vaid põõsaste vahelt tuli mingi tume kogu.

„Persse, karu! Nüüd on vaja jalgadele valu anda. Aadu tule kohe siia!“, kutsusin väge täis koerakest.


Minu suureks imestuseks hakkas aga karu puises inglise keeles rääkima. Jummel tänatud ja see sobis mulle hästi kut valatult, sest mu endagi inglismannide keeleoskus on üsna sarnane. Takseerisin seda kogu ja silm hakkas seletama burkat ja suuski. Igaks juhuks viskasin pikali, sest naisterahva hõlmade all oli midagi suurt!


„Kuradi kuradi! See laseb kogu Toompea õhku! Vaja ruttu KAPO-sse ja NATO-sse helistada!“, haarasin telefoni järele.

Naine palus siiski kannatada ja paljastas keha külge kinnitatud kandami. Sa Issameiekene! Ma ei uskunud oma silmi, sest selleks osutus koer! Pisikene koerakene vaatas uudistavalt ringi ja jooksis keha kergendama.

End Selda-Yanana tutvustanud neidis hakkas rääkima oma kurba lugu ning sellest kuidas nad Süüriast põgenesid. Ei-ei, mitte sõja vaid nende indoneeslasest naabri eest tahtsid nad põgeneda, sest viimane röövis koera ja tahtis vaesekest nahka pista.

Selda-Yana otsis oma lemmikut, aga Jalaf ibn Rashid ibn Al-Hasa nimeline koerake oli kadunud nagu tinatuhka. Päevad möödusid ja alles kolme kuu pärast tuli koer ise koju tagasi. Selda-Yana suured tumedad silmad paisusid ja korraga vallandus justkui tammi tagant lakkamatu pisarate vool:

„Taevane arm! See tõbras hoidis mu koera jõuga kinni ja aheldas vaesekese raske kaamliketiga keldri seina külge!“, näitas ta Jalaf ibn Rashid ibn Al-Hasat õrnalt silitades. „Näe vaata ise! Karvad on puhta puudu selle koha pealt! Ainult neetud indoneeslased ja hiinlased kohtlevad koer nii!“

„Ole nüüd Selda-Yana! Meil Eestis on ka taolisi inimese väga palju, kes väikestele koertele lehmaketi ümber kaela panevad ja nii nad elu lõpuni siis elavadki!“


„Ei usu mina teie rahvast sellist julmust, milleks vaid indoneeslased võimelised on! Aga sellega naabri julmused ei lõppenud. Näe vaata ise! Ta on koera pähe ka löönud!“


Sellele oli raske vastu vaielda, sest umbes poolteist kuud vana arm oli selgelt näha ja see kiskus koera silma samamoodi ülespoole nagu rebaselgi.

„Tal on ikka suur haav peas olnud ja skalbist on tükk puudu. Armkude hakkas moodustuma ja see seda silma ebaloomulikult tiribki“, üritasin "tarka" panna.

Korraga vaatas Selda-Yana mulle sügavalt silma ja haaras käest:

„Kas sa saaksid ja tahaksid mind õnnelikuks teha?“

Jeerum, sina Jeerum! Seda ma poleks isegi kõige rajumas erootilises unenäos osanud ette näha, et Maarjamaal metsade vahel võiks lõunamaise kaunitariga seksivärki harrastada! Aga taastasin ruttu oma hingamise ja nõustusin stoilise rahu ja ükskõiksusega:

„Mida ma tegema peaksin?“

„Võta palun Jalaf ibn Rashid ibn Al-Hasa omale ja leia talle uus kodu!“

Kuradi naised! Ainult oma penisid ja kasse topivad mulle ja ongi kõik või!? Mul ka siiski hing sees ja loomulikud vajadused keres möllamas! Pettumust ma siiski välja ei näidanud:

„Ma luban, et viin ta arstile ja leian uue kodu.“

Selda-Yana kükitas Jalaf ibn Rashid ibn Al-Hasa kõrvale ja võttis koerakese sülle.

„Ole siis Heiksile hea koer ning valvaku taevased väed su üle!“, lausus naine koerale suud andes. Seejärel pani ta suusad jälle alla ning lume lenneldes laskus nõlvast alla. Vat selline imetabane lugu täna minuga juhtus ja oma asi kas usute või mitte.

Jalaf ibn Rashid ibn Al-Hasaga põrutasime kohe Jüri loomakliinikusse, et karvakera tervis ikka korralikult üle vaadata. Laias laastus midagi hullu polnud. Peaarm oli kõikse hullem, sest sääl oli ka väike põletikukolle sees. Õnneks kolju oli terve.

„See pidi ikka kõva litakas olema. Suur osa peanahka on puudu olnud. Valu tõttu pole ta saanud vasakpoolseid suulihaseid kasutada, aga need taastuvad. Silm ka näeb, see on peamine."“, rõõmustas loomaarst.

„Mis selle tekitada võis? Äkki auto või mõni metsloom? Või ikkagi inimene?“, kukkusin pärima.

„Esimesed kaks kindlasti mitte. Ta võis ka ise kuskile kinni jääda ja end vigastada, aga arvan, et siin on ikka inimese käsi mängus. Võib-olla visati kiviga või raudtoruga? Seda pole võimalik enam kindlaks teha. Kas tahate talle plastilist operastiooni ka teha, et silm paika saada?“


„Ei-ei, seda me tegema ei hakka, sest ta saab väga hästi hakkama. Pole vaja looma heast peast lõikuma hakata.“


Umbes viie aastasel kutsul oli ka üks hammastest murdunud, aga selle tüüka eemaldab siis, kui kastreerimise ette võtab. Saab ühe narkoosiga ja nii tundub mõistlik ning koerale ka parem. Olgu mainitud, et kogu oma senise elukese kehva toidu peal olnud ja ketis elanud Jalaf ibn Rashid ibn Al-Hasa on vaatamata kõigele väga sõbralik ja inimest usaldav.

Kuigi Süüria kodanikud kardavad meie VTA-d ja politseid sama palju kui NATO lennukeid, siis esialgu Eestimaa Loomakaitse Liit indoneeslasest koerapiinaja jõhkrusi neil uurida ei palu. Kui see tõbras peaks aga oma „lõunasööki“ nõutama tulema, siis on kuri karjas!

Kui sa soovid palju kannatanud Jalaf ibn Rashid ibn Al-Hasale tema päevade lõpuni
kodu ja armastust pakkuda, siis võta ühendust heiki@loomakaitse.eu või 53 230 230




Tänan Jaanika-nimelist talutütart, kes Selda-Yana ja Jalaf ibn Rashid ibn Al-Hasa üle piiri aitas ning neile oma viimased suusad kinkis. Abiks ja toeks olnud KAPO agentide Annika ja Katrini ees ka kniks ja kraaps! Muide, selleks, et see vastik indoneeslane enam kunagi koera üle ei leiaks, muutsime ta nime Kutiks. 


Eestimaa Loomakaitse Liidu "loomapääste-gängiga" on tänaseks liitunud 97 inimest ja see tähendab seda, et me jõuame üle riigi palju enamate abivajavate loomadeni ning rokime nende nimel vägevamalt kui kunagi varem. Paraku tähendab see ka megasuuri raviarveid. Kui sa arvad, et oleme õigel teel ja tahad samuti oma panuse anda, siis annetusi ootame järgmistele kontodele:

Eestimaa Loomakaitse Liit
EE742200221052074915 (Swedbank)
EE441010220252652225 (SEB)

Loomade ravi saad toetada ka helistades liidu annetustelefonidele 9000 777 (5.-) ja 9000 888 (10.-) Tervitustekst tuleb kindlasti lõpuni kuulata, sest muidu annetust ei toimu. Facebooki rahvas näeb rohkem pilte sellel lingil klikates. Mina tänan!


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar