15 aprill 2018

"Jäime hiljaks!"

Eile olid käed-jalad tööd täis ja sestap lükkasin ühe koerakese päästmise tänasesse. Abi hakkas otsima Valdur Arulepp:

"Tööstuse 2, Pajusti, Vinni vald, Lääne-Viru maakond. Sellel aadresil asub portselanitehas ja ka viljakuivati kohe teepeale näha. Koer on tuustis, nälginud ja näeb väga vilets välja. 
Varjupaik ei reageeri enne kui vald pole kutset saatnud. Vald avatud aga alles esmaspäeval. Äkki saaks keegi aidata?"

"Saab ta homseni hakkama? Täna ei jõua kuidagi."

"Ma arvan, et ikka saab."


"Väga hea, mul on talle kodu olemas. Üks politseinik just täna küsis väikest koera!"

Hommikul läks Valdur kohe koerakest otsima:

"Hetkel teda siit samast ei leidnud, aga liikus eile väga vähe ja oli ainut tööstusalas ja see väike teritoorium."

"Äkki on veel seal, täna saaks toimetada, otsi ta üles."

"Saan umbes tunni pärast uuesti käia vaatamas varemete poole peal ka ja annan teada kas leidsin üles või mitte. Kui leinan, siis viin garaaži, et ta ära ei kaoks jälle."

"Kokku lepitud."

"Nüüd leidsin, aga kahjuks surnuna!"

"Kuradi kurat! Kas on väliseid vigastusi ka? Äkki keegi lõi maha?"

"Vist mitte, vigastusi pole näha."



Punnita palju punnitad, aga igale poole lihtsalt ei jõua. Kurat küll, kes oskas ette näha, et ta nii vilets on?! Sitt lugu, väga sitt lugu! Sorry koerake!

Vana-vana kutsa eakate omanike lapselaps võttis ühendust ja uuris koera asukohta, et ta väärikalt koduaeda maha matta. Vähemalt nii paljugi oli sellest blogist ja kurvast loost kasu.