3. jaanuar 2018

„Pilkases pimeduses ronimine ja jääkülm merevesi - 17.aastase Reksi päästeoperatsioon ei olnud lihtne!“

Suur sõda Lepzigi linna all ehk uusaastaöö on sedapuhku möödas. Inimohvreid õnneks vist palju polnud. Vähemalt pole kuulnud. Ilutulestiku eest kodunt plehku pannud koeri on aga kümneid. Võibolla isegi sadu ja laias laastus tähendab see seda, et igasugu hoiatavad üleskutsed, on paljudele koeraomanikele nagu hane selga vesi .....

Üks õnnetutest, kes kabuhirmus liduma pani, oli igivana Reks. Seitsmeteist aastane koer jäi inimestele silma Tabasalu panga all. Taavi Põder andis temast eile kell 16.48 ka Facebooki „Harku valla elanike“- grupi kaudu teada.


„Õnnetu, aga sõbralik kutsa ootab Tabasalu panga all peremeest. Loodetavasti tuleb kellelegi tuttav ette ja saame aidata ...“


Nii mõnigi nägi kohe tonti ja üritas internetis paanikat tekitada:

„Nagunii visati koer pangalt alla ja hüljati! Issver millised inimesed meie seas küll elavad!“

Meie „Loomapääste-gängist“ nägi kuulutust Ülle Kapanen.

„Oli tavaline 2.jaanuari õhtu. Tüdruk mängis, mina tegin oma tavalisi asekeldusi ja nagu ikka aasta alguses, oli FB-s taas palju kuulutusi pauguhirmus kadunud koerte kohta. Sekka õnneks ka mõni leidmise oma.

Nagu ikka jagasin neid erinevatesse FB gruppidesse, et suurendada kojusaamise võimalust. Mõned tunnid varem olin jaganud ka ühe Harku vallas leitud koera kuulutust, kuid millegipärast jäi see koer meelde ja tundus, et on vaja üle küsida, mis koeraga edasi sai.“


Ülle võttiski härra Põder’iga ühendust ja sai teada, et koer on otse merepiiril ja tõenäoliselt ei jaksa või ei saa sealt ise ära tulla. Ka tund pärast avastamist oli ta veel seal olnud ja kahtlustati, et küllap elas koerake just seal ka viimase öö üle. Oli selge, et teiseks ööks teda sinna jätta ei või.


Kiiresti hakkas ta otsima kuskohast saaks kiibilugejat laenata. Selle suure mure aitas lahendada Tabasalu loomapood „Minu koer“ ja siinjuures kniks ja kraaps neile abi eest. Selge oli ka see, et kui koer on vigastatud, siis oma jõududega teda sealt juba ära ei too, sest teekond pangaalusele on suhteliselt pikk ja osa teekonnast tuleb minna ka läbi mere. Ülle kohtus Taavi ja tema isa Kallega kolmveerand kaheksa paiku Tabasalu „Rimi“ kaupluse ees.

„Pagan küll! Suure kiiruga jätsin kummikud maha. Õnneks rihmad ja tekk on ikka kaasas!“
, pragas Ülle omaette: „Taavi, kas sul kiibilugeja on ikka kaasas? Äkki saab koer kohe koju, kui registrist andmed leiame.“

„Lugeja on kaasas ja hakkame siis minema“, vastas Taavi.

Teekond polnud sugugi lihtne. Ülle kirjutas:

„Minu autos olnud taskulamp osutus üsna kehvakeseks võrreldes teiste omadega. Nii, esmalt treppidest alla, siis tükk maad mereäärset rännakut, mis esialgu õnnestus veel kuiva jalaga läbida. Peale pikka teekonda taskulampide ja kuuvalgel, jõudsime kohani, kus koer oli olnud, aga seal teda enam polnud.

Lõpuks leidis Taavi pimedas õnnetu ränduri üles ja koer hakkas klähvima – viimane oli nimelt suutnud pisut kõrgemale kitsale kaldanukile ronida. Sõbralik koer värises, kui haavaleht tuules, aga oli väga rõõmus meid nähes ja võttis paid ning viinerid rõõmuga vastu.

Nii hea meel oli teda näha! Taavi ristis koera ajutiselt Jack’iks. Kiibi kontrollimine kahjuks tulemusi ei andnud, aga õnneks suuremaid vigastusi ei tundunud olema. Ometigi keeldus koer tõusmast ja liikumast. Taavi ja Kalle olid uskumatult tublid ning otsustasid päästjate kutsumise asemel teda ise tassima hakata, sest äkitselt on siiski vaesel koeral mingi vigastus küljes.

Asetasime koera tekile ja otsustasime jätkata teekonda teise trepi poole, kuna see oli lähemal. Paraku tuli minna nüüd läbi vee - hüvasti saapad, aga õnneks need saab uued osta. Täielik Kolgata teekond - üle kivide, kändude ja maha langenud puude, liivas sumbates, loksuvat lainetust jälgides, Jack pilkases pimeduses tekiga kahe mehe tassida, mina üritasin valgust näidata ja püsti jääda. Vahepeal tuli jälle koera kohendada, siis võeti ta sülle. Siis korraga hakkas Jack nihelema. Lasime ta maha ja koer liikus ise. Rõõm oli suur ....

Vaeseke oli nii janus, et tahtis lausa merevett lürpida, aga tal tuli veel pisut oodata kuni jõudsime koseni. Seal sai ta isu täis juua. Osa trepist sai Jack ise üles, siis jälle sülle, siis rihmaga aidata. Lõpuks olimegi märgadena ja väsinult pangapealsel tagasi. Pole vaja vast mainidagi, et olime väga õnnelikud!“


Ülle helistas seejärel juba taas meile:

„Kuhu me ta paneme?“

„Tooge ööseks ajutiselt meie juurde ja läheb väliaedikusse. Tõstame sealt koerad tuppa. Loodetavasti leiame päeva-paariga omanikud üles. Enne käige ikka kliinikust läbi ja vaadake, et luud terved oleks. Äkki kukkus siiski pangalt alla ja siis jääb ta loomulikult hommikuni kliinikusse.“

„Kas liidul praegu raha on?“

„Ei ole, sest maksime kõik arved ära. Üks 300.- eurtsine kassiarve jäi maksmata, aga viige ikka kliinikusse, sest ega me ka päevapealt maksma pea.“


Samal ajal helises ka Taavi telefon ja oh seda rõõmu! Helistas koera omanik, et nad on juba teel ja pärisid kuhu täpselt tulla. Facebook oli oma töö teinud, inimeste jagatud teade oli jõudnud ka Jälgimäel elavate omanikeni.

Jack, õige nimega Reks, oli aga saanud vahepeal nii palju julgust ja jõudu juurde, et juba peaaegu jooksis ega jätnud ühtki põõsast ega puud märgistamata. Omanikud jõudsidki meile poolele teele taskulampidega vastu. See oli rõõmus kohtumine, Reks käis ja limpsas esmalt peremehe kätt. Seejärel läks taas Taavi juurde tagasi ja justkui tänutäheks päästmise eest, lakkus ka tema kämblad korralikult üle. Kõik olid üliõnnelikud, et see lugu nii hästi lõppes!

Lõpp hea, kõik hea! Aga kas te panite tähele ühte seaduspärasust ja nimelt eelmisel aastavahetusel põgenes oma Laagri kodust 12. aastane Färron. Kuhu ta lidus? Ikka mere poole ja Türisalu panga ning Laulasmaa kandis nähti teda lausa kaheksa kuud jutti.

Sel aastal pani plehku siis Reks. Samuti väga vana koer ja üsna samast kandist ehk Tallinna piirist veidi üle viie kilomeetri Saku poole. Veider on see, et nad just selle teekonna valisid ja vaadake ise kaardilt, kui kaugele jäävad need kohad, kust nad leiti, nende kodudest. Üliheas vormis olev 17.aastane Reks on muidugi tase omaette – päevaga Jälgimäelt Tabasallu! Küllap hirm oli siis vaese looma sees nii suur.

Ja nüüd ma jälle tänan! Aitüma Reksi leidjad Taavi ja Kalle Põder, et käega ei löönud ning koerale pilkases pimeduses appi tõttasite. Aitüma Ülle Kapanen, et saa taas said minna ja annaks saatus sulle vaid jõudu ja vastupidamist meie gängis edasi olla. „Minu koera“ poerahvale ka aitäh! Teinekord on juhtunud, et kui küsid kelleltki kiibilugejat, siis vaatab ta sulle sellise näoga nagu oleksin neeru palunud ....

Reks on kodus ja see on väga tore! Ometigi liigub praegu Eesti maanteedel, linnades, külades, metsades, võõrastes hoovides ja mujalgi, usun, et ei liialda, kui väidan, et sadu eksinud-ehmunud koeri ja olgem siis mõistvad ning pakkugem neile peavarju. Seejärel aitame nad aga taas kodudesse tagasi! Mina tänan!

2 kommentaari:

  1. Olen ka loomaomanike pundis ja mitu korda on tulnud pähe mõte, et riigiisad leiavad igasugu asju, mille eest maksu küsida kodanikelt, aga millegi pärast ei ole seda jubedat paugutamist veel maksu alla pandud.
    Võib ju süüdistada loomaomanikke, et ei hoia oma loomi aastavahetusel kinni ja nood kipuvad ära jooksma, mis kindlasti on ka mingitel hetkedel õigustatud, aga paugutamine pole ainult aastavahetusel. See algab juba jupp aega enne seda ja kestab ka jupp aega pärast. Ja ei lõppegi enne järgmist aastavahetust. Nüüd on ju moes iga asja peale paugutada- olgu sünnipäev, jaanipäev või pulmad.
    Meie peame veiseid, kes elavad aastaringi karjamaal. Meie pere uued aastad on kujunenud nii, et kaasa on loomadega teises külas karjamaal samal ajal, kui mina olen koeraga kodus toas. Tema paanikat on väga kahju pealt vaadata. Varasematel aastatel on meie kandis paugutamine üsna tagasihoidlik olnud ja pole suuremaid probleeme tekkinud. Sel aastal läks kehvasti, sest loomad olid kadunud juba enne, kui kaasa kohale jõudis. Tuli välja, et keegi oli külas arvanud, et juba kella 21-st võiks paugutamisega pihta hakata. Õnneks lõppes kõik hästi. Loomad said hommikul leitud tänu heale juhusele kiiresti ja metsast koju tagasi toodud-kõik terved ja kari koos. Aastavahetused on meie peres pigem murettekitav sündmus, mis tuleb kuidagi üle elada ja rõõm on, kui see läbi saab. Aga need on ainult koduloomad. On veel linnud ja metsloomad... Oma viimasel korral, kui käisin linnas aastavahetuse ilutulestikku vaatamas, nägin lambivalguse vihkudes ilmselt lähedasel tiigil ööbinud paanikas parte siia-sinna lendamas keset seda sõda. See oli esimene hetk kui mõistsin, mida see tegelikult tähendab. Ja sellest ajast alates ei taha ma enam ühtegi ilutulestikku näha. Kas tõesti on raha sõna otseses mõttes taevasse loopimine mõne minuti vaatemängu nimel väärt seda kannatust, mida see põhjustab loomadele ja lindudele? Minu meelest ei ole. Teen ettepaneku, et need inimesed, kellel pole kahju oma raha rakettidele kulutada, selle järgmise aastavahetuse või pulmapeo asemel hoopis teie liidule annetaksid. See raha oleks palju mõistlikumalt paigutatud ning sellest tõuseks kahju asemel tulu.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jah, see oleks õige küll, et see raha, mis paugutamisele kulutatakse,võiks minna annetusteks. Loomadele, lastele...
      Meie kandis hakkas paugutamine piht novembri lõpus.Koer"paugutas" (haukus) toas kaasa.
      Meil naabrimehel oli veel paar aastat tagasi komme paugutada üksikuid pauke. Vana koer kartis meeletult pauke. Aga naabrimehe paugutamist ei osanud ette näha, kuna temal käis see paugutamine mingi oma kalendri ja ajaarvamise järgi. Jumal seda teab, mis püha temal parasjagu oli. (Kalendris pühad puudusid).
      Aastavahetuse ajal olid koerad raudselt toas koos inimesega.

      Kustuta