29. jaanuar 2018

„Karjamõisa lihatööstuse hoolikalt varjatud saladused“

Täpselt 10 päeva tagasi kirjutasin sellest kuidas Karjamõisa lihatööstuses see loomade tapmine tegelikult käib. Asi ületas uudiskünnise ja mitmedki väljaanded kajastasid seda. Algallikat loomulikult keegi ei maininud nagu Eestis pahatihti juhtub ning kõik üritasid paljastust „originaalloo“ pähe reitinguks ja seeläbi rahaks teha. Pole hullu! Ma pole kade, sest minu eesmärk pole loomade kannatuste pealt pappi teenida vaid elukaid ikka kaitsta, säästa ja päästa.

Iseäranis kuri oli Karjamõisa lihatööstuse juht Enn Kuslap, kes lubas juristide abil kõik need, kes julgevad tema tegevust kritiseerida, kohtumajja tarida. See on ka mõistetav, sest taolised artiklid mõjuvad ärile kehvasti ning võivad ka Tori vallavolikogu esimehe ametit pidava härra poliitilistele ambitsioonidele tulevikus kriipsu peale tõmmata.


Sain ähvarduskirja minagi, aga ega see suuda mind vaiki panna, sest va iseloom on juba selline, et olen mingit „tõde ja õigust“ eluaeg taga ajanud. Teiseks on mul nüüd ka palju vabamad käed, sest pärast seda kui erinevaid rahusteid ohtra alkoholiga alla loputav agressiivne ja ebastabiilne daame minust „naisepeksja“ tegi, pole mul vähemalt siin riigis vaja enam risti ette lüüa. Eks tarkuseteragi ütle seda, et peljata tuleb ikka neid inimesi, kellel enam midagi kaotada pole .....

19.jaanuaril „Heikis blogis“ ilmunud lugu rääkis loomade tapaeelsest väärkohtlemisest ning Eestimaa Loomakaitse Liidu (ELL) hinnangul peaks sellist tegevust politsei uurima kriminaalkorras. Vastav avaldus on teele pandud ja eks näis, kas pollarid hakkavad uurima või üritavad menetlust Veterinaar- ja Toiduameti (VTA), kui pädeva ametkonna kraesse sokutada. Siin võib muidugi vaielda, aga olen seda meelt, et loomade julma kohtlemist peaks uurima politsei, mitte need tegelased, kes kõigest mingi naeruväärse (rahalise) karistuse määrata saavad. Hea kui sedagi!


Tänane lugu on aga raud-polt-kindlalt VTA pädevuses, sest see puudutab loomade tapamajja toomist ja ehk isegi toiduhügieeni. Arvatavasti peaks see kõnetama ka suuremat rahvahulka, sest lihasööjaid on kindlalt rohkem kui loomade pärast muretsevaid kodanikke.

Eestis on kehtestatud kindlad reeglid, milliseid loomi ja kuidas tapamajja saata tohib. Lisaks on väga oluline kuidas toitu käideldakse ja hoitakse. Karjamõisa lihatööstuse endine töötaja Taavi Talu rääkis mulle, et pahatihti kehtestatud reeglitele selles tapamajas lihtsalt sülitatakse. Seda kinnitas ta ka VTA-le saadetud kirjas:

„See surnud ja maaslamavate loomade toomine oli iga nädalane vaatepilt. Teie (VTA - autori märkus) oma kontrollide käigus muidugi midagi ei avastanud, sest teie ametniku Anna Järvelaid’i tulekust teadsid kõik alati vähemalt 2-3 päeva kuni nädal aega ette. See väide, et teete kontrolle ette teatamata, on täielik jama!“

Vestlesin sel teemal VTA Loomakaitsebüroo juhi Tarmo Servaga ja ta tunnistas, et praegune kontrollsüsteem pole tõesti tulemuslik ning enamasti on tapamajades kõik korras. Tegin talle ettepaneku viia sisse seaduseparandus, mis kohustaks tapamajasid paigaldama kaamerad loomade vastuvõttu, pidamis- ja uimastamiskohtadesse ning tapaliinile. Ta pidas seda heaks mõtteks ning sellekohase ametliku pöördumise teeb ELL veel tänase päeva jooksul. 


Need möödunud aastal pildistatud fotod on tõesti rõvedad! Ilmselt hädatapetud loomad veoautokastis, majaesisel ja koridoris vedelemas tekitavad igas normaalses inimeses tahtmatu okserefleksi. Rohkem kui kahtlasena näiv lihakäntsakas toidukäitlemistsehhis tekitab küsimusi.

„Kas see läks tõesti ka toiduks?“, pärisin ma Taavilt.

„Ära ta nahastati ja külmikusse viidi.“

„Kas tehti hakkliha või? See on uskumatu!“

„Ma ei tea tõesti. Vast koeravorsti tehti ikka!“


Nii mõnedki loo kommenteerijad arvasid, et tegu oli pahatahtliku kättemaksuga ning palgatõusu nõudnud töötaja ise hirmutas loomi, et neid vastikutes olukordades pildistada. Mnjah! Kas seesamune "kibestunud töötaja" vedas ka need korjused ise kohale, et lugupeetud bossile käru keerata? Välistada ei saa, aga vaevalt küll!


Paljud karjakasvatajad hoolivad oma loomadest ja näiteks üks neist kinnitas, et tema saadab oma elukad lähemal asuva Karjamõisa asemel hoopis Märjamaale, sest seal olevat kõik korras. Ühest kommentaarist sai aga välja lugeda, et Karjamõisa võtvat kõik loomad vastu ja vahet polevat, mis neil viga on!? See teeb mind kui tarbijat ja lihasööjat mõistagi väga murelikuks.

Ilmselt mäletate Talleggi haudejaama prohmakat kui Loo alevikus leiti prügikastist elusaid tibusid. Ei midagi erilist, sest kohalike sõnul on see nii olnud juba pool sajandit! Elu läheb edasi ja tänapäeval paljud sellise loomade-lindude kohtlemisega enam ei lepi. Kohalike sõnul paigaldati prügikastide ümber aedik ja lihtrahvas sinna enam ei pääse. Kas see oligi probleemi lahendus või võib sealt endiselt "sobimatut eluskaupa" leida? Ei mina tea, aga antud loo valguses on kõik võimalik. Loodetavasti ma eksin.


Tavainimesele seostub mahepõllumajandus ja -loomakasvatus puhta looduse, roheliste põldude ja õnnelike loomadega. Taoline kaup on küll kallim, aga järjest enam inimesi toetab seda ja maksab kõrgemat hinda. Antud juhul tundub mulle paraku, et meid tüssatakse ja korralikult!

Võiksin siia nüüd lisada hunnikutes Eestis kehtivaid seadusakte, mis puudutavad loomakasvatust, tapmisnõudeid ja kasvõi toiduhügieeni. Aga ma ei hakka Teid üliigava kantseliidiga tüütama. Kel huvi, see vaadaku ise, sest netis on need määrused ja seadused kõik loetavad. Alustage kasvõi selle loo ohvritest veistest ja harige ennast kuidas neid loomi pidama peab ja hukata võib.

„Tapamajaäriga alustasin 1997, kui pere hakkas kasvama ja nägin, et on vaja lisasissetulekut", ütles Enn Kuslap "Maalehele" 2016 aasta novembris. "Viie aasta pärast aga keelasid kehtima hakanud euronormid farmi läheduses tapamaja pidamise ning siis lõin Karjamõisa OÜ".

Enn Kuslap viitas artiklis kehtima hakanud euronormidele, aga ometigi tundub mulle, et kohe-kohe saja-aastaseks saavas Eesti Vabariigis toimetab see mees loomadega ikka veel eelmise sajandi alguses valitsenud arusaamiste kohaselt. On see traditsioonide elus hoidmine või äärmine põlgus toiduks määratud loomaelu suhtes, jäägu juba hea lugeja otsustada.

Täna ilutseb Karjamõisa tapamaja kodulehel uhke ökomärk, mis justkui kinnitaks, et seal viljeletakse mahedamast mahedamaid tapmisviise. Ma võin muidugi eksida, aga sõna "mahetapmine" peaks tähendama ka loomale võimalikult kiiret ja valutut lõppu? Vaatan neid pilte ja mõtisklen, et kui nii käib tapmine hinnatud lihatööstuses, siis milline olukord küll tavalistes tapamajades veel valitseda võib? Äkki peaks ka Rakvere lihakombinaadi lihunikelt päriselu kohta pärima? Nad ju kemplevad samuti palga pärast ja äkki kuuleks midagi huvitavat?

Karjamõisa tapamajast on mulle teadaolevalt vähemalt kolm Eesti soost meest lahkunud ja nende asemele võeti väidetavalt Ukrainast pärit töölised. Loodetavasti on tööload ikka korras? Eri kultuurides on erinevad toitumis- ja tapmistavad ning seega ei pruugi me enam jupp aega selle tapamaja tegemistest midagi kuulda. Ometigi on meil tarbijatena võimalik teha oma valikuid. Karjamõisa lihatööstus pakub meile mahedat suitsuvorsti veiselihastVaadake neid pilte ja otsustage ise kas soovite seda süüa või mitte! 

Tänan lugemast ja mõelge ikka kaasa! Kõht täis Nõukogude Eesti moodi! Facebooki-rahvas saab nõrganärvilistele mittesobivaid võikaid fotosid näha selles albumis.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar