20. veebruar 2018

"Kurb-kurb õnnelik päev - Vedru läks uude koju!?"

Eila sattus just sedasorti päev olevat, et jagus nii rõõmu kui pisaraid. Ja nimelt ilmus lõpuks välja selline pere, kes kvalifitseerus ja kelle kätesse ma selle va Vedru-masuurika julgesin jätta.

Alul seda plaani polnud ja läksime lihtsalt maad uurima. Loomad tõesti tunnevad nagu ette ja masinasse Vedrut eile ei saanud. Pika jantimise peale see kuidagi läbi häda õnnestus. Sõit läks ladusalt, mis maakeeli tähendab seda, et kõik, mis kutsal sees oli, paotati viisakalt ka välja. Vedruga on juba nii, sest autosõitu ta lihtsalt ei talu.

16. veebruar 2018

"Nein!"

"Oled sa hea kiisu?"
"Nein!"
"Toon sulle õhtuks äkki linnukonservi?"
"Nein!"
"Meeldib sulle ikka minu juures olla?"
"Nein!"
"Räägime siis poliitikast kui sind muud teemad ärritavad."
"Nein!"
"Ilmast?"
"Nein"


Mõni kass on ikka eriti tänamatu ja juba kahetsen, et ta prügikastist üles korjasin. Kohati tundub, et kogu maailma kurjus on ühte väikesesse loomakesse kokku korjatud.

14. veebruar 2018

"Kuni surm Teid lahutab!"

Sõprus, lojaalsus, austus, sõnapidamine, armastus, omakasupüüdmatus, truudus, väärikus, vastutus on vaid mõned sõnad, mis peaksid olema üllad kuid inimesed on osanud need tundmatuseni ära lörtsida. Ilmselt saja aasta pärast neid sõnu vähemalt lääne kultuuriruumis enam polegi või tähendavad need hoopis muid asju.

Kiriklikes pulmades lausutav vanne "kuni surm meid lahutab .." on muutunud suurimaks klišeeks, sest nii preester, enamus külalistest kui ka noorpaar ise teavad, et sellest momendist alates hakkab kell tegelikult mõõtma aega selleni, mil lahutuspaberitele allkirjad antakse ...

13. veebruar 2018

"Neljajalgsed sõbrad vajavad Sõbrapäeval teie abi, sest nende omanikud neid sõpradeks ei pidanud!"

Sõbrapäev on homme. Ütlen ausalt, et ei ole osanud ega oska ka tulevikus taolisest päevast midagi arvata. Päev nagu iga teine, aga kes tahab nänni otsa, siis andku aga takka. Ometigi viskan mõned read paberile, sest ühed meie tänavalt üles korjatud sõbrad vajavad pärisabi ja seda kohe hästi kiiresti.

Ma ei tea kas asi on selles, et paljud mittetoredad inimesed üritavad oma lemmikutest enne Kollase koera aasta saabumist vabaneda, aga viimane nädal on toonud Loomakaitse Liidule hullumeelselt ripakile jäetud loomi.

"Halloo! Mis toimub? Ainuüksi eile ja täna olen saanud teateid kaheksa koera ja viie kassi kohta!!! Üks lugu on kurvem kui teine, kolmas loom on armsam kui neljas, aga kuhu nad kõik mahutama peaks? Pooltel neist on omanik olemas! Paraku oma neljajalgsetest sõpradest need tüübid ei hooli."

"Peremees pandi vangi! Kuid üksi elanud koerake vajab hoiu- või päriskodu! Kiire-kiire!"

 Eile õhtul oli Tapa linna, Üleviste tänav 13 majakeses käimas väiksemat sorti action, mille põhjustas koer Martin. Olukorda kutsuti lahendama isegi politsei ja ainult tänu nende tegutsemisele saadi korterist ka üksi elav kutsa kätte. 

Martin pole kuulu järgi elu sees õiget koeraelu elanudki, sest peremees oli liialt ametis viina viskamisega. Maakeeli tähendab see viletsamat ninaesist ja seda, et õue või siis tuppa tagasi, lasti koera väga suvalistel aegadel.

Nüüd läks olukord aga eriti hulluks, sest Martini peremees otsustas kinnimajja minna ja seda lausa kolmeks aastaks. Ju ta kellegi maha koksas, sest taolise ulakuse eest tänapäeval umbes nii palju antakse. 

Paraku koer jäi üksi koju ja tema eest pidi hoolitsema omaniku õde. Martin vaeseke kraapis, ulgus ja haukus, aga majaelanikud olid sellega harjunud ning ei pööranud tähelepanu. Trall käis nii päeval kui öösel. Koerakesele hakkas kaasa tundma hiljuti sinna kolinud Nele Ehtla, kes kirjutas mullegi murekirja:

12. veebruar 2018

„Jalaf ibn Rashid ibn Al-Hasa nimeline koerake on uues kodus kenasti kohanenud“


Pärast seda metsamatka sain koera võrra rikkamaks. Läksime kohe arstile ja seal selgus, et raske ketis otsas virelenud väike koerake oli lisaks kõigele ka hea obaduse vastu pead saanud. 

Esialgu tundus, et tänu vigastusele ülevale poole hoidev silm näeb õnneks siiski korralikult. Hiljem hoiukodus selgus, et täitsa korras ikka see nägemine polnud, sest vaene loom põrutas ikka mööda nurki ja asju nii, mis kolises. Teinekord tahtis aga rõõmurull sinu poole joosta ja jälle vedas nägemine alt - siis lippas ta lihtsalt mööda.  Ega see kogu aeg ka nii polnud ja enamuse kordadest sai ta ikka kenakesti hakkama.

Kutiks ristitud koer ei suutnud vist ära imestada, et taoline elu on ka võimalik. Algselt oli ta selline vaiksem ja arglikum, aga hiljem ei mahtunud suur rõõm tema sisse lihtsalt enam ära. Nii ta ringi tuuseldaski ja energial polnud otsa ega äärt.

Politseiuurija Regina Kerra: "Jätke mind rahule! Teil pole õigust politseile kaebusi esitada!"

"Andke politseile kindlasti kõigist õigusrikkumistest teada!", kutsuvad teleuudistes suurte pagunitega politseijuhid ja teinekord ministergi rahvast üles.

"Küll on tore! Minu miilits kaitseb mind!", on pööbel vaimustuses. Mõni hull teatabki kui rikkumist näeb ja reeglina patrullid ka reageerivad. Algstaadiumis tundub seega kõik hästi toimivat. Kõik võib aga muutuda ja see sõltub juba sellest millise uurija lauale toimik maandub. Mõned viitsivad tööd teha, teised vingerdavad nagu maod, et palga teenimisega mitte selga murda.

Eestimaa Loomakaitse Liit pöördub ikka politsei poole, sest seadus näeb ette, et politsei kohustus on uurida muude asjade seas ka igasugu elukate piinamist ja väärkohtlemist. Meie viimased avaldused puudutasid üht diskorit, kes naabrimammi koera peakolu kiviga lõhki viskas ning loomaomanikku, kes jättis koera luumurru ravimata. Õiguse, õigluse ning piinatud loomade kahjuks hakkas neid asju uurima proua Regina Kerra, kes näitab seaduste tõlgendamisel üles hoopis uut taset. Teen selle talumatult pika, igava ja absoluutselt mõttetu kirja teie säästmiseks üksjagu lühemaks:

"Kui lisaks äkki koerad-kassid ka tapaloomade nimekirja?"

Üksteist "hullu" ringi jooksmas ja klähvimas. Muretu lapsepõlv ja paremat elu on koertele vast raske tahtagi, rõõmustavad koerasõbrad. Eks see vaatepilt rõõmusta meid endidki, aga nüüd tekib üks suur AGA ehk küsimuste küsimus:

"Kas koeri ja kasse on üldse mõtet päästa kui neile tegelikkuses kodusid pole ja neid keegi ei taha? Äkki peaks ka meil koeraliha delikatessiks kuulutama ja nende söömise seadustama, sest siis ei jääks inimese parimaid sõpru sadade kaupa üle? Kui väga täpne olla, siis keegi ei keela ka täna koeri nahka pistmast kui isu peale peaks tulema."

11. veebruar 2018

"Keegi jälgib ......."

Öö. Pimedus.Keegi jälgib.

Pühapäeva õhtul on mul ikka aeg "enda jaoks" ja siis tegelen igati tavaliste tänapäevaste mehelike tegevustega ehk mullivannitan, kreemitan, raseerin intiimpiirkonda-jalgu, värvin juukseid jne.

Eile oli aga tunne, et keegi jälgib mind. Maast laeni akende needus, aga sellega olen juba harjunud, et naabri Pille ja Piret mind sel ajal piilumas käivad. Teinekord võtavad need pervod isegi lapsed kaasa ning nii nad seal hoovis siis lamavad ja jälgivad nagu erootilist kinufilmi. Eile oli aga teistmoodi. Kes küll võib siin kolkas mind salamisi passida?

9. veebruar 2018

"100 päästetud hinge"

Sirvisin vanu fotosid ja tekkis mõte, et riputaks mõned karvased ja sulelised, kellega väiksemal või suuremal määral kokku puutunud olen, ka ilmarahvale vaatamiseks. Nii öelda kingituseks vabariigi aastapäeva puhul.

Appikene! Ma poleks eales uskunud, et neid elukaid aastatega nii palju on kogunenud ja kusjuures enamus kundedest pole pildi peale ju saanudki! Kõiki fotosid üles riputada pole võimalik, aga umbes kümnendik ehk 100 peaks kenasti siia albumisse ära mahtuma küll.

„Poska-nimeline tänavakass sai lõpu eel tunda palju inimlikku hoolt ja armastust“

Poska oli põline Kadriorukas, kes oma elupäevad seal kaunis kandis elas. Päriskodu ja päris oma inimest tal polnud. Ometigi suutis see kolmevärviline iludus omadega hakkama saada ning kavaldas edukalt ka teda püüdma tulnud varjupaiga töötajad alati üle. 

Ega loomad lollid ole! Neil hakkab justkui seitsmes meel tööle kui elunatuke ohtu satub. Olete vast isegi kuulnud lugusid põtradest, kes jahi alguses alevike või talude lähistele kolivad.

7. veebruar 2018

"Bella ja Sally karm saatus - peremehed lahkusid teise ilma! Nüüd läks ka kodu haamri alla!"

31.jaanuaril sõitis meie "loomapäästegängi-reageerija" Eerik Seppel linna ja märkas korraga koera keset Vabaduse puiesteed, otse Jannseni poe vastas tuiamas. Seisis teine nagu puuslik ja oli ilmselgelt tema ümber vuravatest autodest segaduses. Õnneks sattusid kõik juhid mõistlikud olema ja ei ajanud signaalitamisega koerakest veel rohkem närvi.

Eerik pidas masina kinni ja võttis koera peale. Edasi mindi kohe ümber nurga Laulu tänaval asuvasse kliinikusse. Loomaarstid olid lahked ja lubasid jooksiku eest hoolitseda kuni varjupaiga auto järele jõuab.

5. veebruar 2018

"Imearmas Coco otsib kodu!"

 Cocoks ristitud ilus karvane tegelane sattus meie hoole alla juba mõnda ega tagasi. Head inimesed korjasid ta üles Varbola linnuse lähistelt ning tuuseldasid teeäärsed talud läbi. Koerakest keegi omaks ei tunnistanud. Seejärel võeti ühendust juba meiega. Kuna üks väga-täitsa-täitsa kindel noor abielupaar soovis talle kodu pakkuda, siis ei hakanud me suurelt kuulutama.

Tänaseks on selge, et Soome kolinud noored koera võtta enam ei saa. Jumal tänatud! Palju hullem oleks siis kui koer oleks juba seal olnud ja siis otsitakse varianti kuidas tast lahti saada. Selline jõlgutamine ei mõju kellegi vaimule ega meelele hästi. 

"Ülim julmus või hoolimatus? Kett oli koera kaela sisse kasvanud!"

"Aasta 2018. Eesti kuulub Euroopa Liitu ja Natosse. Meie saja aastase e-riigi edulugu on loonud nii mõneski välismaalases ettekujutuse, et tegemist on ülimalt arenenud ühiskonnaga. Kohalik poliiteliit arvab sama.

Ometigi väga suur osa sellest "arenenud ühiskonnast" näikse olevat oma mõtlemisega alles eelmises või üleeelmises sajandis. Selle ilmekaks näiteks on suhtumine loomadesse."


Nii ma alustan ühele ajakirjale kirjutatavat artiklit, milles paluti kirjeldada Eestis elavate ketikoerte olukorda.

4. veebruar 2018

"Issand kui ilus metsloom!"

Issand kui ilus metsloom! Tahate vastu vaielda? Milline graatsia ja kuidas ta loodusega ühte sulandub! Õnneks on mõned veel elus.

Vaeseke tuleb juba talu juurde süüa otsima. Loomulikult, metsa võetakse ju jõhkralt maha ja jahimehed peavad neid selle võrra rohkem halastamatult nottima ...

"Kuradi Valner on jälle jooma hakanud ning näeb juba hallutsinatsioone või ei tee liikidel vahet! Loomakaitsja või asi!", haarab hea lugeja nüüd peast kinni. "Mees on ikka täitsa lolliks läinud. Näete ise, mida see viin inimesega teeb?!"


"Saara uusaastasoov lõpuks täitus ja ta sai päriskoju!"

Mu daamid ja härrad! Palun teid riigihümni kuulamiseks püsti tõusta! Just nii pühalik ja pidulik tunne valitseb mu hinges kui mõnele kiisule kodu leiame. Neid on ju niiiiii palju, et iga hiirekuninga koju saamine on lausa tippsündmus ....

"Appi! Ta on veel ilusam ja armsam kui pildilt paistis. Nüüd sain endale ka elukaaslase!", on Artur Arpiainen uue pereliikme üle õnnelik.

Jesss! Üks kiisuke on kodus! Ainult 27 jäi veel meie hoiukodudesse järele. Greete Korjusele suur-suur aitäh, et aega leidis ja Saarale Haapsalust Tallinnasse küüti pakkus.



Tegelikult polnud palju puudu, et see lugu oleks hoopis teistmoodi lõppenud. Jäime transpordiga sedapuhku jänni ning meil pole ka parima tahtmise juures sellist raha, et kasse ükshaaval mööda Eestit sõidutada.

"Hea uudis! Tulekahjus kodu ja peremehe kaotanud Mustu kolis Viimsisse!"

Pühapäeval ei taha kohe koledaid lugusid Teieni tuua, sest need teevad meele mõruks. Lisaks on ka täna selline ilm, et isegi sinist taevast ja päikest on üle jupi aja näha ning see ainult innustab miskit head paprile vusserdama. Õnneks on mul hea "loomalugu" kohe varnast võtta ka.

Ühes temaga läksid tuleroaks ka kass ja koer. Nii algselt päästjad arvasid. Hiljem siiski selgus, et üks pööningul olnutest polnud väike koerake, vaid samuti kass ja seega turnimisoskus tuli kiisudele antud juhul kahjuks. Nad pagesid tule eest muudkui ülespoole ja seal nad vingulõksu jäidki.

3. veebruar 2018

"Koeratapja Viktor Rassi uus ohver otsib kodu!"

Laitse mees Viktor Rass armastab viina üle kõige. Veel näikse, et mehele meeldivad ka loomad. Paraku on see pettekujutelm, sest üsna siva annab ta nood ära või teeb otsa peale. Üks naabritest kirjutas:

"Tal oli terve hoov neid tapetud kutsikaid täis kuid karistada on saanud vaid ühe tapatöö eest! Ta koer hulkus mööda küla pidevalt ringi ja loomulikult kogu aeg ka poegis. Nüüd tal seda koera enam pole. Seejärel võttis isase kutsika, aga ka see kadus ära. Seejärel oli Viktoril kass, aga ka sellest mees loobus."

Vitja on tõesti tapatöö eest süüdi mõistetud ja tema nimi ilutseb ka Loomakaitse Liidu kodulehel asuvas "loomapiinajate" registris:

"Loomakaitsenali meie nõuandetelefoni töömailt"

"Tere, kas loomakaitse?"

"Jep, mis teil mureks on?"

"Siin on üks tuvi"

"Mis tal viga on?"

"Ma ei teagi?"

1. veebruar 2018

Liidia Aleksejeva: "Te ise murdsite mu koera jalaluu katki, et raha välja pressida!"

Eile õhtul jäi Tauno Tampere'le Aegviidu rongijaamas silma lamav koer, kes käppa imelikult hoidis. Kuigi mees oli pärast tööd väsinud ja tahtis koju, siis ometigi ei jätnud ta haiget koera omapäi vedelema vaid hakkas abi otsima. 

Kirjade järgi peaks taolistel puhkudel üles leidma valla keskkonnaspetsialisti, kes siis ise kutsub varjupaiga järele. See on paraku teooria ja utoopia, sest õhtusel all, riigipühadel ja puhkepäevadel vallaametnikke juba kätte ei saa. Lisaks ei taha vallad enamasti sentigi ühegi hulkuva looma eest tasuda!

Ilmselt autolt löögi saanud koerake niutsus valust ja käpale ei toetunud. Tauno organiseeris kohale loomaarst Ants Raava, kes kutsa üle kompas ja valu vaigistava süsti tegi.

"Kindlasti on vaja kliinikusse viia ja röntgen teha! Käega katsudes oleks nagu luu puhta puru sealt altpoolt!"

"Narva "Prismasse" hüljati merisiga!"

Pood on koht, kust saab asju osta. Seda teavad vast kõik. Pood on aga koht, kuhu saab ka mittevajalikke "asju" viia! Nii vähemalt arvas üks lemmikloomaomanik.

Suur oli Narva linnas, Kangelaste uulitsal asuva "Prisma" kaupluse müüjate imestus kui nad täna riiulilt isemoodi paki leidsid.

"Piiluks sisse? Äkki on pomm! Kutsume ikka päästjad!"

Narva inimesed on väheke julgemad ja nad ei hakka iga vedeleva kilekoti või karbi pärast kohe päästjaid kutsuma. Imestus oli aga suur küll kui neile karbist merisiga, jummalast rahulikult, punnis silmadega vastu vaatas.

Algselt plaanisid nad kodu otsima hakata ja helistasid seetõttu ka mulle. Lõpuks armus aga üks müüjatest hüljatud loomakesse sedavõrd, et lubas ta õhtul koju kaasa võtta ning nii jäi ka uue omaniku otsimine ära. Lõpp hea, kõik hea!

"Nähtamatud loomad ja imelised inimesed"

Olen jõudumööda ikka üritanud kiita ja laita inimesi ning tuua teieni kuidas üks või teine loomadega käitub. "Imeliste inimeste" kategooriasse kuuluva Gabriel Vodolažtšenko'ga tegin otsa lahti ning tema "püha võitlus loomade eest" sai rohkesti kõlapinda. 

Loodetavasti annetavad inimesed talle ka rohkem rahakest, sest ilma selleta ei suudaks Gabriel ka parima tahtmise juures eriti kedagi päästa.

"Nähtamatute loomade" staarid virelevad aga naaberaias ja neid pole justkui olemaski. Inimlikud suhted on tähtsamad kui mingi kuradi peni heaolu. Paljud koerad ja kassid elavad aga täitsa omaette ning pahatihti saavad nad süüagi ainult tänu külaelanike headusele. Eesti riigi jaoks on kõik korras, sest loom on ju toidetud ning koeri mingi sara juurde üksi elama sundimine pole seadusega veel keelatud. Rõhk sõnal "veel", sest Eestimaa Loomakaitse Liit teeb sel aastal juba palju radikaalsemad parandusettepanekud seadustesse, mis loomade heaolu peavad tagama. Kas nad ka vastu võetakse on muidugi omaette küsimus, sest poliitikuid antud valdkond eriti ei koti ....

29. jaanuar 2018

"Eestimaa Loomakaitse Liidu pöördumine seoses Karjamõisa OÜ tapamajas toimuva toiduhügieeni ja käitlemise nõuete rikkumisega"

Lgp Veterinaar- ja Toiduamet

Eestimaa Loomakaitse Liit on edastanud politseile avalduse seoses Karjamõisa OÜ tapamajas toimuva loomade julma kohtlemisega. Avaldus koos piltidega on teadmiseks edastatud ka Veterinaar- ja Toiduametile.

Lisaks viidatud tapamajas toimuvale loomade julmale kohtlemisele, on ELL saadud piltide ja info põhjal veendunud, et tapamajas rikutakse ka toiduseadusest ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrustest (EÜ) nr 852/2004 ja nr 853/2004 tulenevaid nõudeid toidu käitlemisele ja hügieenile

Õuduste öö"

Öö, vaikus, kõik magavad. Korraga kostub suurest toast totaalne plekikolin nagu keegi taoks potte ja panne kokku. Ehmatan end üles, lähen uurima ja mida ma näen? Ma näen Läänemere laineid loksumas mööda seinu ja kappe, sest Vedru arvas heaks joogikausiga lustima hakata ning valas oma viis liitrit vett mööda elamist laiali!

"Sa vana tõhk! Kas sulle sõnad kett, keretäis, kuut, varjupaik, Larissa Kozõreva ja näljapajuk ütlevad midagi? Kas proua Kimmel saatis su siia, et mind täiesti hulluks ajada?"
, pragan häält kõrgendades.

Korjasin seda vett kokku oma pool tundi ja olin tige kui kurat. Vedru oli kadunud nagu tinatuhka. Ise arvasin, et küllap on arvutitoas ja ronisin koikusse tagasi.

„Karjamõisa lihatööstuse hoolikalt varjatud saladused“

Täpselt 10 päeva tagasi kirjutasin sellest kuidas Karjamõisa lihatööstuses see loomade tapmine tegelikult käib. Asi ületas uudiskünnise ja mitmedki väljaanded kajastasid seda. Algallikat loomulikult keegi ei maininud nagu Eestis pahatihti juhtub ning kõik üritasid paljastust „originaalloo“ pähe reitinguks ja seeläbi rahaks teha. Pole hullu! Ma pole kade, sest minu eesmärk pole loomade kannatuste pealt pappi teenida vaid elukaid ikka kaitsta, säästa ja päästa.

Iseäranis kuri oli Karjamõisa lihatööstuse juht Enn Kuslap, kes lubas juristide abil kõik need, kes julgevad tema tegevust kritiseerida, kohtumajja tarida. See on ka mõistetav, sest taolised artiklid mõjuvad ärile kehvasti ning võivad ka Tori vallavolikogu esimehe ametit pidava härra poliitilistele ambitsioonidele tulevikus kriipsu peale tõmmata.

28. jaanuar 2018

"Lucky ihkab päriskoju!"

Lubasin iga päev valmis vorpida ühe koduotsimise kuulutuse Loomakaitse Liidu hoole all olevate loomade kohta. On suur rõõm kõikidele loomasõpradele teatada, et see miniprojekt on käima läinud üsna edukalt. 

Esimesed loomad, keda näed siit, siit, siit ja siit, on oma peremehed juba leidnud. Tõsi, koerad küll lähevad uutesse kodudesse alles järgmisel nädalal, sest viibivad veel ravil, aga vähemalt eelkokkulepped on sõlmitud.

Daisy: "Minu inimene! Kaua ma pean Sind ootama?"

Tänasel hallil pühapäeval tuletab end taas meelde Daisy-nimeline koeraplika, kes ikka veel kodu ja seda päris oma inimest ning peret pikisilmi ootab. 

Umbes nelja aasta vanune koerake on steriliseeritud ja ka kiip on ta naha vahele susatud. Valvuriks ta kohe kindlasti ei sobi, sest inimene on ta suurim sõber ja ei oma vähimatki tähtsust kas too tuleb heade või halbade kavatsustega. Inimene on Daisy sõber ja lapsed kohe iseäranis. Aamen!

27. jaanuar 2018

KODU LEITUD, AITÄH! "Pime" kiisuke tahab samuti koju!"

Eelmises loos imelisest Raissast, kes juba 30 aastat oma raha eest Maardu kiisusid aitab. Vat see on pühendumine! Hea proua suur soov oli, et ka see pildil olev kassike päriskoju saaks.

"Ta õed-vennad jagasin kodudesse ja üks läks isegi Soome. Teda ei taha aga keegi, sest arvatakse, et ta ei näe! Silmad on tal tõesti valkjashallid, aga tegelikult on ta nägija!"


Teinekord juhtub nii, et esmapilgul tunduv "viga" võib hiljem hoopis suurt kasu tuua. Selle kassi puhul oleks see mõistagi uue kodu leidmine.

"Raissa Saranova - Maardu kasside päästeingel"

Eile kirjutasin hallist kassipojast ja tema ümber lahvatanud miniskandaalist. Nimelt väitis kiisupoja ostnud Kaspar Karu koos oma pruta Gretega, et ostsid haige kassipoja Maardust. Nende kirjelduse järgi olnud elamine üks paras urgas, mis haises kassikuse järele. Kaspar saatis meile ka fotod, millelt on näha, et kassilapse kõht oli tõesti lahti.

Keegi meid oma elamisse seaduse kohaselt laskma ei pea. Tegelikult kehtib sama reegel ka politsei ja VTA ametnike kohta, kui neil just kohtumaja paprit ette näidata pole. Kodu on püha ja see reegel on loodetavasti kõikide jaoks aksepteeritav. Kuidas aga kontrollida, kui ühes või teises korteris väidetavalt haiged loomad on?

26. jaanuar 2018

KODU LEITUD, AITÄH! "Palju segadust tekitanud Hallike on valmis päriskoju minema!"


„Tere kas teie olete loomakaitsest?", päris nooremapoolne meeshääl vat, et nõudlikult.

 "Olen küll, mis mureks on?", vastas liidu Harjumaa piirkonnajuht Katrin Lehtveer.

"Mul on kassipoeg, kelle leidsime õuest ja ta kakab verd! Terve korteri on täis kakanud. Igale poole lausa, see on talumatu!"

"See pole naljaasi ja siis on vaja arsti juurde minna". 

"Ma tean, aga meil pole raha."

"Loomakaitse liit aitab ka omanikega loomi, aga hiljem maksate tagasi."

"Sobib küll ja tulge kiisule kesklinna õhtul kell kümme järele."

"Ei-ei, kell kümme küll ei sobi. Praegu on pool viis. Kas varem ei saaks?"

"Ei saa, aga tulge siis hommikul."

25. jaanuar 2018

KODU LEITUD, AITÄH! "Karvapall Žurik otsib kodu!"

"Appi! Koer on hädas! Tule järele!"

"Ei tule!"

"Mis mõttes? Ise oled veel loomakaitsja oma arust!"

"Olen jah, aga ikka ei tule, sest kuskile enam ei mahu!"


Praegu on tõesti nii, et enam kuskile ei mahu ja loomakaitse liit teeb seda, mida tegema ei peaks ehk pakub varjupaiga teenust kümnetele ja kümnetele koertele ning kassidele. Need loomad, kes meediast läbi jooksevad, lähevad kaubaks nagu soojad saiad. Viimane selline tegelane oli väga probleemne Reks, kellele algselt soovis kodu pakkuda terve trobikond inimesi.

24. jaanuar 2018

"Enn Kuslap! Ära oma sõnu söö ja mine kindlasti kohtusse!"

Kohtuga ähvardamine käib vast iga ajakirjaniku või blogija töö juurde, sest valdav osa inimestest ju ei taha, et temast halvasti kirjutatakse. 

Kui Hitler täna veel elus oleks, siis ilmselt kõik ajalehed ja telekanalid saaksid muudkui kohtukutseid, sest üks asi polnud nii ja teine naa härra meelest. 

Sain ka mina ähvarduskirja Tori vallavolikogu liikmelt Enn Kuslapilt, milles tema, kui tapamaja esindaja väitis, et Karjamõisa lihatööstuse tapmistavadest kõnelev lugu on puhas laim ja väljamõeldis. 

23. jaanuar 2018

"Tulekahju röövis kolm elu. Imekombel pääsenud kutsa vajab heade inimeste abi!"

"Tule ruttu minu juurde! See "tulekahjukoer" oksendas ja kukkus kokku! Vii ta ruttu kliinikusse! Ma ise ei saa, sest auto on katki!", vuristas Järvamaa piirkonnajuht Karme Reiljan sõnu justkui kuulipiduja kuule.

"Mis pagana tulekahju? Milline koer?"

"Pole aega seletada ja hakka liigutama. Praegu on tõesti SOS-olukord!

22. jaanuar 2018

"Järjekordne koerapaljundajate ohver - tilluke yorkie"

Just nii nagu videoklipis kuulete ja näete, nutab üks pisike kümnekuune yorkie-laps. Väriseb nagu haavaleht ja vaatab arglikult ringi. Kliiniku töötajad püüavad lohutada nagu oskavad. Sellest kõigest jääb väheks. Pisikeses kehas on väga suur valu . .....

Tuli just operatsioonilt ja puusaliigese sai vist nagu paika. Õigemini luuots võeti maha ja edaspidi hakkavad lihased hoidma. Võib-olla sain valesti aru, sest olin pisikese nunnutamisega ametis ja tark jutt jooksis kõrvust mööda. Kaks põlveoppi ootavad aga veel ees. 

"Pagan küll! Kuradi kits lõhkus tule ära!"

"Pagan küll! Kuradi kits lõhkus tule ära!", mõtles jõmmist autojuht, vajutas gaasipedaalile ja sõitis edasi. Arusaadav, mees või naine pidi õigeks ajaks tööle jõudma. See on oluline, sest muidu saab veel ülemuselt natuke pragada!

Lahtiste luumurdudega ohver jäi lumme roomama. Lugu juhtus hetk tagasi Kambja vallas, Raanitsa bussipeatuse lähistel. Kitsekese õnneks kiirustas Ülenurme tööle ka Reelika, kes ei pidanud paljuks kinni pidada, et looma seisundit uurida. Seejärel helistas ta juba mulle.

20. jaanuar 2018

„Jalaf ibn Rashid ibn Al-Hasa nimeline põgenikust koerake otsib armastavat kodu!“

Nädalavahetustel on meil tavaks ikka metsas ringi tuuseldada ja tänane päev polnud mingi erand. Ometigi tänast lõõgastavat metsamatka endistega võrrelda ei saa, sest juhtus midagi ootamatut. Ja nimelt kuulen korraga kuidas Taadu-Aadu metsikult klähvima kukkus. 

„Nagunii nägi jänest või kitse“, mõtlesin endamisi.

Aga võta näpust ja sedapuhku polnud küll metsaasukad tema rahu rikkumas vaid põõsaste vahelt tuli mingi tume kogu.

„Persse, karu! Nüüd on vaja jalgadele valu anda. Aadu tule kohe siia!“, kutsusin väge täis koerakest.

„Leia fotodelt kuut!“

Eesti on olnud omaette riik juba tükk aega ning meie edulugu teavad isegi Aafrika koolilapsed, eurooplastest rääkimata. Arenenud riigina oleme kõikidele eeskujuks ning pole vähetähtis, et esimene seadusandlik akt, mille taasiseseisvunud Eesti Riigikogu vastu võttis oli Loomakaitseseadus.

„Tahan Eestisse elama! Seal on paradiis! Kui juba loomadest nii hoolitakse, siis inimesed on ju lausa Jumala staatuses! Meie ei jõua sinnamaani veel nii pea!“, kiirustasid norrakad ja taanlased Maarjamaale kolima.

Koerte ja kasside pidamise eeskiri kehtestab kindlad nõuded muuseas ka koerakuudile ja keti pikkusele. Selle kontrollimine on Veterinaar- ja Toiduameti ülesanne. Raskemaid loomade vastaseid kuritegusid uurib ülima pedantlikkusega politsei. Alates 1991 aastast on palju vett merre voolanud ja seega ei tohiks momendil kahtlustki olla, et mõned koerad veel halvasti elaksid.

19. jaanuar 2018

„Tahad koera päriselt aidata? Varasta ta ära!“

Sain täna järgmise kirja:

„Tere!

Sõidan tihti mööda ühest majast, millel katus sisse kukkunud. Hoone on elamiskõlbmatu ja inimesi seal pole. Aga maja juures on kuut, kus elab pildil nähtav koer. Kaelas tal õiget rihma pole, on ainult kett, mis karva maha hõõrunud. Kuudis elab ka üks kass, kes tundub olema vana - hästi ta vist enam ei kuule ja ka silmadega on midagi lahti. Õige asi see pole! Ei osanud mujale pöörduda, kui teie poole. Asukohaks on XXXXX.“


Palusin heal inimesel mulle helistada ja mida ma soovitasin? Ei hakkagi hämama, aga ütlesin, et kõige kiiremat abi saab see vaene loomake ainult siis, kui ta pihta panna! Miks ma nii käitusin ja heasüdamlikku kodanikku väärteole kihutasin? Kohe seletan.

„Karjamõisa lihatööstuse argipäev 2018: kabuhirmus üksteise otsa ronivad lehmad, tapmisboksi mittemahtuvad veised!“

„Tere Heiki,

Ega sind ju näiteks põllumajandusloomade kohtlemine tapamajas ei huvita ja tegeled vaid koerte ning kassidega? Lihtsalt mul on infot ja fotot ühes väiketapamajas toimuvast. Kuna ma ise seal enam ei tööta ja vallandamist kartma ei pea, siis võin nii mõndagi avaldada või on targem veterinaar ja toiduameti poole pöörduda?“


Just sellise kirja ma sain ja nüüd oleks vaja üks asi ää klaarida. Ja nimelt see, et pahatihti seostatakse mind eelkõige kutsude ja kiisude päästmisega. See on ka tõsi, sest need elukad jäävad inimestele kõige rohkem silma ning äratavad kaastunnet. Sestap on nendega ka kõige rohkem tegemist. Tegelikult tunnen aga südamepõhjast väga kaasa kõikidele nendele liikidele, kes loodusliku valiku tulemusena meie toidulauale jõuavad ning tarbija, loomakaitsja ja inimesena ma lausa nõuan, et neid kõiki peab ülihästi kohtlema!

14. jaanuar 2018

"Väidetav kassitapja pääses puhta nahaga!"

Hiljuti kirjutasin ühest juhtumist, mille pealtnägijad väitsid, et ühest valget värvi Daciast loobiti sõidu ajal välja vähemalt kaks kassipoega, kellest üks ka surma sai. 

"Infomüra" oli esmaemotsioonide tõttu palju ja nii ei saanudki alul õiget sotti, kes kuhu sõitis ja kes keda alla ajas.

Väideti isegi, et kassitapja saadi lõpuks kätte hoopistükkis Haapsalust. Tegelikult sõitis Dacia marki auto aga hoopis Järvamaa Kutsehariduskeskuse hoovi. Tunnistajad järgnesid sellele ja hoidsid ka politseid asjade käiguga kursis.

11. jaanuar 2018

„Juht loopis sõidu ajal kassipoegi autost välja?“

Tundub uskumatu, aga just selline lugu Järvamaal, Kirna ringristmiku lähistel eile juhtus. 

Ääretult julma tegu sattusid tunnistama lausa kolmes autos viibinud inimesed. 

Vastas suunast tulnud, õppesõitu teinud rekkas istunud koolitaja tänas kõrgemaid jõude, et nooruke sõdurpoiss suure masinaga kraavi ei sõitnud, kui ühtäkki kassipoeg nende ette ootamatult, justkui taevast, kukkus. Olgu mainitud, et see kassipoeg jäi ellu ning jooksis teeäärsele põllule.

10. jaanuar 2018

„Koljat, vana nimega Reks, otsib armastavat kodu!“

„Veri! Ei mingit kahtlust!

Ta vaatas punast plekki läbi suurendusklaasi. Siis lükkas piibu teise suunurka ja ohkas. Loomulikult oli see veri. Mis muud saigi pöidlasse lõigates välja tulla? See plekk siin oleks pidanud olema otsustavaks tõendiks selle kohta, et sir Henry on lõpetanud oma naise elupäevad kõige julmema mõrva läbi, mida kunagi ükski detektiiv on paljastanud. 


Kuid kahjuks polnud see hoopiski nii. Kurb tõde oli see, et nuga oli lihtsalt pliiatsit teritades pöidlasse libisenud. Ausõna, sir Henryl polnud sellega midagi tegemist. Seda enam, et sir Henryt, seda igavest juurikat, polnud üldsegi olemas. Muret tekitav olukord!"

Nii vaevas mu noor sõber, svenssonite maalt pärit Kalle Blomquist kunagi pead ja kirus oma kurba saatust. Nii kirusin ka mina, kui vaatasin läbi luubi Keila-Joalt leitud koeramüraka käpal olevast väikesest haavakesest tulevat vereniret:

„Koer visati päise päeva ajal autost välja!“

Sulgege silmad ja kujutage ette järgnevat pilti.

Ilus päikesepaisteline päev. Suhteliselt tühi linnatänav. Auto peatub ja masinast väljunud mees kutsub koera välja.

„Nii vahva! Peremees tuli koeraga jalutama! On ikka tore peremees, et koeraga niimoodi tegeleb ja aega viidab!“, rõõmustavad linnakodanikud.

7. jaanuar 2018

"Koljat - heasüdamlik hiiglane"


Eile Keila-Joalt ära toodud isane koer on just pealkirjas mainitud nime väärt - suur, kui Koljat, aga hella hingega. Otsib lähedust ja on pesuehtne "vari". Jube tüütu. Vahetevahel lööb niutsumise ka lahti, aga see on igati mõistetav, sest eks ta tahab ju päris oma koju tagasi minna.

Ei saanud ma teda õue jätta ja tarisin tuppa. Pole mul eales ükski loom kuskil aianurgas omaette virelenud, sest nad tahavad ju ikka inimese juures olla. Sellepärast ma hobust ega lehma ei võtagi - nad ei mahu tuppa ega voodisse!

Öö möödus suhteliselt rahulikult. Hommikul oli aga Aadu tõsiselt häiritud uuest majanaabrist ning näitas kõikse aeg hambaid. Siis tuli nende vahel seista. Sama reegel kehtis ka voodis lamades. Muidu Aadu va raip läks kallale. Siis ma ikka tõrelesin temaga:

6. jaanuar 2018

"Kelle oma? Veel üks "saluudipõgenik" ihkab koju tagasi!"

Keila-Joale, Lossi 8 maja ette ilmus kolm päeva tagasi üks üliarg koer. Ta otsis inimestelt lähedust ja käis neil sabas. Paitada siiski ei lasknud ja tõmbas kohe eemale. 

Majarahvas toitid teda ja nii ta vaeseke seal ootas ja ootas. Täna hakkas samas majas elav proua vaesele hingele abi otsima.

"Kas te saaksite ta siit ära viia?", päris ta.

"Ei saa, sest ei mahu meile enam. See on aus vastus."

Koerahülgaja Sergei Saal: „Mina pole süüdi! Viisin koera metsa sellepärast, et naine ei hoolitsenud ta eest!“

Eilne päev möödus paljudele Loomakaitse Liidu vabatahtlikele ja teistelegi koerasõpradele Jägala joa kandis. Kas kõik läksid ühtäkki kollektiivselt hulluks või võeti ette ühismatk loodusesse? Ei-ei, kaugeltki mitte ja tegelikult otsiti hoopis sinna jäetud taksilaadset koerakest. Kodukootud päästeopp lõpetati kella poole ühe paiku öösel. Koera paraku ei leitudki.

Hommikul kogunesime taas joa lähistel asuvas autoparklas, sest väidetavalt oli koer just sinna jäetud. Esialgsed otsingud tulemusi ei andnud. Lõpuks tulid kohale ka viie aastase Terri omanikud Jelena ja Sergei Saal. Tulevased ekskaasad tulid eraldi autodega ja oli esmapilgust selge, et heast läbisaamisest ei saanud nende vahel juttugi olla.

Jelenal oli autos ka viis päeva ripakil olnud koerake. Meeste seltskond talle ei passinud üldse ja kui lähenesin, siis reageeris ta sellele urinaga. Kätte kinni ta siiski ei hüpanud ja aralt-aralt nihkus minu poole, et pai saada. Vaene loom! Mõistagi oli ta hirmul ja segaduses, sest viis päeva võhivõõras kohas tegid oma.

5. jaanuar 2018

Rivo Raudsepp: „Kihutasin koerale kuuli silme vahele! See on mu senise elu parim jõulukink!“

Olgu kohe mainitud, et mees nii ei öelnud, nagu pealkirjas kirjutatud on, aga just nii Harjumaal, Kose vallas, Triigi külas elav Rivo tegutses küll. Naabritele tuli taoline reageering täiesti ootamatult. Rommi perenaine Enely laiutab nõutult käsi:

„Ma ei suuda mõista miks naaber koera tulistas? Naaberlikud suhted meil küll puuduvad, aga tülis me pole. Koeral oli kaelas oranž helkurrihm ja ta teadis täpselt, et see on meie koer!“

Jahimehed kuulutasid välja Jõulurahu, Rivo Raudsepp kuulutas aga välja Jõulujahi koertele! Ta olevat juba suvel lubanud kõik omapäi hulkuvad koerad maha lasta. Vahejuhtum toimus 22. detsembril kella poole kümne ajal õhtul. Ma ei tahtnud teie peomeeleolu rikkuda ja sellest ka see miks ma alles nüüd selle juhtumi avalikustan.

3. jaanuar 2018

„Pilkases pimeduses ronimine ja jääkülm merevesi - 17.aastase Reksi päästeoperatsioon ei olnud lihtne!“

Suur sõda Lepzigi linna all ehk uusaastaöö on sedapuhku möödas. Inimohvreid õnneks vist palju polnud. Vähemalt pole kuulnud. Ilutulestiku eest kodunt plehku pannud koeri on aga kümneid. Võibolla isegi sadu ja laias laastus tähendab see seda, et igasugu hoiatavad üleskutsed, on paljudele koeraomanikele nagu hane selga vesi .....

Üks õnnetutest, kes kabuhirmus liduma pani, oli igivana Reks. Seitsmeteist aastane koer jäi inimestele silma Tabasalu panga all. Taavi Põder andis temast eile kell 16.48 ka Facebooki „Harku valla elanike“- grupi kaudu teada.


„Õnnetu, aga sõbralik kutsa ootab Tabasalu panga all peremeest. Loodetavasti tuleb kellelegi tuttav ette ja saame aidata ...“

2. jaanuar 2018

"Varsti saan miljonäriks!"

4.detsembri hommikul 2011 aastal kirjutasin oma esimese Facebooki loo, sest läbi öö kestnud võitlus koer Maxi eest vilja ei kandnud. Hing oli lihtsalt haige ja nii see valu ning lein justkui iseenesest sõnadeks muutusidki .....

Muide, täpselt samamoodi leinast tekkis ka koer.ee veebikeskkond, kust iga koeraomanik Hedvigilt hääd nõu saab.

Seejärel "tootsin" üksjagu looma- ja pulalugusid, aga Facebooki konto kaaperdati ära ja kaotsi läksid needki. Kahju! Väga kahju, sest see oli ju otseselt mõne aasta loomakaitse töö ning vaev ja kõik need sajad elukad väärisid kindlasti meeles pidamist.

1. jaanuar 2018

„Hääd uut aastat!

See on nüüd küll üks rumal küsimus, sest enamus kaasmaalastest niidab ju sel ajal muru. Nii on ikka meie kliimavööndis asjad käinud. Mõned käivad metsas ka. 

Käisin minagi eile ja võin kinnitada, et kõik on kontrolli all – kased jooksevad mahla, seened on saadaval, pungad on puudel, rohi kasvab mühinal ja rohetab. Kahjuks maasikad valmivad tänavu väikese hilinemisega ehk veebruari keskel, aga aastad pole vennad ....