31 oktoober 2017

"Tibi läheb memmele seltsiks"

"Kurb hommik, kurb päev
Kas mu nukrust sa näed
Kurb hommik, mis saab siis
Kui see kestma jääbki nii ...." 


Nii laulis kunagi Ivo Linna ja tuhanded kaasmaalased löristasid nutta. Täna pilliks hää meelega isegi, sest midagi oleks nagu puudu, midagi jääks nagu vajaka, mingi tükike hingest oleks nagu pihta pandud ......

"Kes selle hingetüki siis ää varastas? Jälle said mõne naise käest korvi?", küsivad nii mõnedki.

"Ähh, olge nüüd ja polnud siin ühegi naisega tegu. Ja oleks olnudki, siis ega ma blogis sellest ei kirjutaks. Kogu lugu on palju proosalisem ja südameröövel on tegelikult üks ilmatuma vahva krantsipreili."


Mäletatavasti toodi üks koerake, kes Riisipere kandis pimedal maanteel kakerdas minu juurde hoiule. Oli suur ime, et teda märgati ja hilisõhtul alla ei aetud. Sellega imed ei lõppenud ja koer võttis mind sajandiksekundiga omaks - tuli aga diivani peale, tõmbas tervituseks keelega üle mu näo ning tuuseldas ringi nagu omas kodus. Selline käitumine on taolise šoki üle elanud koerte puhul üsna ebatavaline.

"Pole võimalik! Ta autos kogu aeg nuttis, aga sind võttis kohe omaks. Sina oledki see südametu hülgaja! Räägi välja!", parastas Piret.

Tõesti arvasid inimesed, et koerake on hüljatud. See on ju Maarjamaal sügiseti üsna tavaline nähe. Kuigi ma olen taoliste hüljatud koertega palju kokku puutunud, siis ometigi ei taha ma uskuda, et kuskil elab inimene, kes nii armsa olevuse lihtsalt keset ööd masinast välja tõstis ja minema sõitis. Sestap arvan hoopis, et see nähvits lasi ise sugutungi ajel kodust jalga ja eksis ära. Nii on ju palju parem mõelda ja maailm on palju kenam paik. Eks ole?


Kutsa oli tõesti kõvasti üle elanud ja sestap klammerdus mu külge nagu puuk. Isegi vetsu ukse taga tegi sellist kisa nagu oleks piinapingil! Tore-tore ja nüüd on ka potil istudes koeraga tõtt vaatmine selge. Poe ees autosse jättes kordus sama lugu - kisab nagu ratta peal ja kõik Euroopa loomakaitsjad suunasid oma kullipilgu meie riigi poole. Üks kuradi jama, sest ka koju ei saanud teda jätta. Lõppkokkuvõttes ristisin ta Tibiks, sest nood imekaunid eneseimetlejad on ka ju ühed parajad vingupunnid ja piripillid ....

Arstlikud protseduurid said tehtud, aga Tibi peremees oli kadunud nagu tinatuhka. Kuulutasime, mis me kuulutasime, aga välja ta ei ilmunudki.

"Sitta temaga ja leiame uue ning palju parema kodu", oli esmane plaan

"Jäta endale! Te olete nagu kokku loodud!", soovitasid sõbrad.

"Kui ma kõik need kodutud loomad enesele oleksin jätnud, siis oleks mu elamises praegu oma viiskümmend koera-kassi ja muud tegelast. Selle peale ei tule või? Lisaks pole mu elus praegu selline periood, mil tahaksin-suudaksin-võiksin end ühegi neljajalgse või isegi kahejalgse sulni daamega jäädavalt siduda."


Eks ma tagavara variandina olen muidugi mõttes valmis Tibile ka ise kodu pakkuma, sest väikene karvakera on korralikult hinge pugenud. Ometigi tahtsin enne midagi muud proovida. Olen sellest varemgi kirjutanud, aga mul on tohutult kahju vanainimestest, kes ilma ühegi rõõmu allikata omi päevi õhtusse veeretavad. Seetõttu lõin ka selle va Vanavanematepäeva, et pered ikka kokku saaksid ja "vanadel" külas käiksid.

Me kõik oleme tundnud südamevalu ja üksindust. Paraku enamusel meist pole õrna aimugi sellest, kui hull seisund võib olla üksildus. Ja just sellises seisus paljud vanainimesed on, sest meil "igavesti noortel" on alalõpmata kiire ja tähtsamad asjad vajavad ajamist. Oma pereringis ja tutvusringkonnas olen vanakestele ikka loomi seltsi sokutanud. Tulemused on hämmastavad ja "katsealused" ärkasid justkui uuesti ellu - nende elul on taas mõte, suund ja kohustus:


"Ma ei taha kodust kaua ära ollagi, sest Evelin ootab", rääkis mu pereringi kuuluv vanaproua Ragne, kes mattis hiljuti oma kalli kaasa ja koera. Mäletatavasti andsin oma kiisu-miisu pärast maja müüki talle seltsiks ehk nö hoiule. "Ma olen nii õnnelik, et sa mind usaldasid ja Evka seltsiks tõid! Ta toob mu ellu nii palju rõõmu!"

Ragne usaldamisega polnud probleeme, sest oleme tuttavad oma paarkümmend aastat ja tean, et kõik ta loomad on elanud maapealses paradiisis. Ka ühe väärkoheldud hundikoera andsin omal ajal just sinna peresse ja ei pidanud kordagi kahestema.


"Mis siis küll Evkast saab, kui ma ära suren?", avaldas Ragne siiski muret.

"Ära vaeva oma pead tühiste asjadega ja sure just siis, kui isu peale tuleb. Evka pärast ära muretse ja küll ta tuleb minu juurde siis tagasi."

Kui senini olin taoliselt tegutsenud rangelt vaid oma tutvusringkonnas, siis saatusel oli Tibile veidi suurem ülesanne varuks. Vähemalt ma arvan nii ja juba paari päeva pärast, Hingedepäeval, tahan ma välja tulla uue algatusega, mis loomad ja vanainimesed kokku viiks. Tibil on selles oma suur roll ja ta ei sündinud siia ilma teps mitte niisama vaid just temast saab alguse Eestimaa Loomakaitse Liidu uus projekt "Memmele ja taadile seltsiks".



Ma ei ole veel kõike lõpuni läbi mõelnud ja ka vastav kolmepoolne (liit-vanake-järeltulija) leping tahab kõpitsemist, kuid piltlikult näeb asi välja nii, et loomad kuuluvad loomakaitse liidule, aga elavad vanainimeste juures. Iga inimene saab eale ja võimalustele vastava hoolealuse, kelle eest peab suutma ise hoolitseda. Loomakaitse liidu kohustuseks on tagada kallimad raviprotseduurid ja erandkorras ka toiduabi, kui vajadus peaks tekkima. Loomulikult peab liit kassi-koera tagasi võtma, kui eit või taat paremasse maailma suundub, aga mõistagi on nende järglastel alati eelisõigus esivanema lemmik enesele jätta, kui too on teistelegi pereliikmetele armsaks saanud.


Tibi on seega pioneer, kelle edukusest sõltub palju head. Ma olen tal korralikult ajusid komposteerinud ehk tulevaseks eluks ette valmistanud - üksi koju jäämisega harjutanud, autos kaasa vedanud ning ka teiste koertega-kassidega on tutvust tehtud. Õppisime ka trepist käima, sest seda ta enne kartis. Enam mitte.

Esimesena proovisin ta siiski nö pere sees paika saada. Käisime kuskil kuu aega tagasi ühe kalli sugulasega haudu korrastamas ja siis Vilma mulle oma hinge paotaski:

"Selline koeravõtuisu on, aga enam ei julge! Vanus on ka selline juba"

"Aga mõtleme midagi välja, kui vaim valmis on."

"Ei-ei-ei ma ei taha!", kõlas resoluutne vastus. "Ma leinan alles eelmist koera!"

Ühel päeval viisin siiski Tibi paariks tunniks tema juurde ja lootsin, et ehk see aitab tal kõhklustest üle saada. Nii paraku ei läinud.

"Hea laps, et minu peale mõtlesid. Tibi on tõesti väga armas koer, aga ma pole valmis talle kodu pakkuma. Tervis jukerdab ka jälle."

"Ära põe! Lihtsalt hale oli sind nii üksinda vaadata ja ega ma peale käi vaid pakkusin su kurbusele lihtsalt rohtu."


Loomi ei tohi kunagi vägisi peale suruda ja sestap jäi see sõpruse sobitamine sinnapaika. Tibi ei lasknud end ka sellest segada ja tundis elust täit rõõmu. Ühel hääl päeval kutsuti meid nn "rasketele lastele" päevakeskusesse esinema. Lapsed olid vaimustuses. Tibi nii väga mitte ja puges selle ülemeeliku lastekamba eest korra isegi laua alla peitu. Pole ka midagi imestada, sest ajab ju ikka hirmu naha vahele küll, kui korraga 20 jõnglast suure hurraaga sinu poole jooksevad ja paitada tahavad. Seal samusel loengul oli ka 71 aastane õpetaja Kai, kellega sattusime juttu puhuma.

"Ma nii tahaks endale koera, aga ei julge enam võtta? Ja ega neid koeri ju vanadele inimestele antagi."

"Paraku küll, sest eelmisel nädalal kurtis üks 81 aastane memm ka mulle, et varjupaik keeldus talle koera andmast, aga see on igati mõistetav."

Rääkisime pikalt-laialt kuniks tegin ettepaneku:


"Kai, aga teeme Tibi ja sinuga proovi. Algul hakkame teid kokku harjutama, sest Tibi hoiab minust väga kinni ja ma ei saa teda lihtsalt reeta. See jätaks jälje ka koera psüühikale. Hakkame võimalikult palju kokku saama ja vaatame kuidas te sobite."

"Ma ei tea? Ma vist ei julge kohe ja eelmine koer on ka veel väga meeles."

"Ise otsustad. See võib ka ebaõnnestuda, kui te omavahel ei klapi. tegelikult ma ei tunnegi veel sind ja ka sellest sõltub väga palju, sest Tibiga on lugu juba väga isiklik ning ma ei jäta midagi juhuse hoolde - ta peab saama väga hea kodu!"

"Seda ma võin küll lubada, et palju hoolitsust ja armastust saab ta kindlasti. Kardan, et toidan ta üle, sest ma lihtsalt ei saa nende kurvale pilgule ära öelda."


"Ära teda sardelliks küll sööda, siis tulevad uued jamad. Oled sa Kai muidu range koeraga ja kehtestad talle jäigad reeglid või võib koer ikka voodisse ka tulla?"

"Muidugi võib! Mu eelmine koer magas ka koos minuga!"

"Siis on hästi, sest Tibi on ülihellik ja magas ka minu juures voodis ning ma ei taha, et see muutub. Ma ise olen selline "pehme" tüüp ja ranged määravad inimesed mulle väga ei meeldi. "

Ühtekokku oleme Kaiga juba õige mitmed korrad kokku saanud ja olen neid ka omapäi jätnud. Alul vähem, aga siis pikendasime juba aega ja Tibi suhtub temasse päev päevalt aina paremini. Rõõmustab ja liputab saba. Hüppab ja hõiskab ning teeb "rõõmupissigi", kui Kaid näeb. See kõik teeb rõõmu. See kõik teeb ka kurvaks ja täna eriti, sest Tibi läks esimest korda Kai juurde ööseks. Loomulikult leppisime kokku, et nii kui Tibi "undama" hakkab, siis löön masinale hääled sisse ja lähen talle kohe järele. Ikka tasa ja targu, mitte suure pauguga, tuleb loomade ja inimestega käituda. Vähemalt mina arvan nii.


Homme hoidke meile pöidlaid, sest Tibit ootab ees steriliseerimiseopp. Seejärel põetan teda nädala lõpuni ja ehk juba juba uuel nädalal saab ta päriselt Kai juurde. Üks hing ehk isegi kaks, saavad päästetud ja on teineteisele toeks. Mis puudutab Tibit, siis juhtugu, mis juhtub, aga teine päriskodu on tal minu juures alati olemas. Nii, et varsti on minu jaoks tulemas üsna kurb periood ja just seetõttu ma ei tahagi enam neid loomi oma koju! Nad kuradid võtavad ju tükikese hingest kaasa. Lisaks hakkad muretsema, et kuidas nad küll hakkama saavad, aga see läheb üle. Tibi ja Kai puhul loodetavasti kiiresti, sest tean, et koerake sai väga heasse koju ja mõlemad võidavad sellest liidust väga palju.