30. september 2017

Prokurör Eve Soostar: "Hülgamine ei tekita loomale füüsilisi ega vaimseid kannatusi!"

"Hülgamine ei tekita loomale füüsilisi ega vaimseid kannatusi!"

Prokurör Eve Soostari allkirja kandvast kriminaalmenetluse alustamata jätmise teatest saab nii välja lugeda küll. Jutt on hiljuti loomasõprade seas palju pahameelt tekitanud juhtumist, kui Keila elaniku Triin Viljuse tuttav koera Sinirebase tänaval asuvasse varjupaika pingi külge seotuna jättis ja seejärel lahkus

Eestimaa Loomakaitse Liit tegi selle kohta mõistagi avalduse politseisse, sest Loomakaitseseaduse (LoKS) § 4 lg 1 kohaselt on looma suhtes lubamatu tegu looma hukkumist, vigastamist või talle valu ja välditavaid füüsilisi ja vaimseid kannatusi põhjustav tegu, nagu looma sundimine talle üle jõu käivatele pingutustele, loomavõitluse korraldamine, looma hülgamine või abitusse seisundisse jätmine, loomale kannatusi põhjustav aretustegevus ja muu sarnaste tagajärgedega tegu, mis ei ole tingitud looma ravimisest, muust veterinaarsest menetlusest ega hädaolukorrast. 

23. september 2017

Triin Viljus: „Kui te mu koera ära ei tapa, siis viin ta metsa ja seon kinni!“

 „Kui te mu koera ära ei tapa, siis hülgan ta metsa!“

Umbes sellise ultimaatumi „õrn ja hooliv naine“, kodanikunimega Triin Viljus Sinirebase tänaval asuvale Loomade Hoiupaigale väidetavalt esitanud.

„Kas te tahate, et ta siis metsas puu külge seotuna aeglaselt ja piinarikkalt sureb?“

„Aga me keeldume elujõulise ja igati terve koera eutaneerimisest“, vastas hoiupaiga töötaja.

„Mind ei huvita ja saagu siis, mis saab! Igatahes mulle seda koera rohkem vaja pole!“

22. september 2017

„Hoiukodu 10 kassi pandi põlema!“

    
„Heiki, ärka üles! Õnnetus on juhtunud. Maja põles maha!“, hingeldas liidu jurist Pille hommikul telefoni otsas.

„Milline maja?“

„Kaija kassimaja! Täitsa maani on põlenud!“

„Aga loomad?“

„Kaija loodab, et pääsesid välja!“

„Uus annetatud maja põles siis maha või?“

„Ei-ei, see vana kuur, kus Alliklepa viimased kiisud sees olid?“

„Ma helistan parem Kaijale ja uurin otseallikast.“

19. september 2017

„Loomakaitsjad jätsid vigastatud kähriku piinarikkalt surema!“

Madis Sinimetsa nimeline härrasmees sõitis eile hommikul Tallinnast Tartusse ja märkas Paidesse suunduva ristmiku kandis kiirteede vahelisel alal imelikult liikuvat kährikut.

„Ai-ai-ai! Vaene loom on autolt pihta saanud! Pole ka ime, sest üle laia maantee annab ikka sada kümme kilti tunnis kihutavate masinate vahelt tervelt ja elusalt läbi saada!“, oli mehe esimene mõte.

Madisel on süda õiges kohas ja ta käitus nii nagu absoluutne enamus meist ei tee – ta pidas auto kinni ja läks vigastatud looma üle vaatama. Kiire pilk tegi asja selgeks – üks käppadest oli tõesti viga saanud. Madis helistas kuhu vaja ja juba nelja minuti pärast saabusidki päästjad, kes toimetasid kähriku teepervele suure reklaamtahvli alla.

„Kas te abi ei annagi ja lähete lihtsalt minema?“, päris Madis nördinult.

18. september 2017

"Pühapäeval Heiksiga teha võib kõike ehk uus kool avas uksed."

Pole saladus, et minu suurimad fännid on allameetrised poisid ja tüdrukud ning üle 65 aastased sulnid neiud. Ja tõesti, nende vanusegruppide esindajate ja loomadega olen ma alati hästi läbi saanud ja kenasti mestinud. Mina meeldin neile ja nemad meeldivad mulle! Lihtne ja loogiline, sest lastes on rikkumata siirust ja ausust ning neil natuke vanematel sulnitel neidudel elutarkust ja kogemust hea mees ära tunda. Endavanused ja vähe nooremad naised kompavad paraku pimeduses ja kui viisakalt mainida, siis on nad lihtsalt ohmud.

Sestap tuligi mõte, et kuna ma nagunii koolides esinemas käin, siis võiks ju hoopis ise "Valneri pühapäevakooli“ avada. Mõeldud tehtud. Endise esirohelise-sugused vaenajad näevad selle projekti oma suures tarkuses ja vimmas muidugi läbi:

12. september 2017

„Luige-Tips otsustas Eestimaa Roheliste juhi Zuzu Izmailova juurde kolida!“

„Tere Heiki, kuidas läheb?“

„Kes see räägib?“

„See olen mina Tips. No Luigelt see koer. Tuleb meelde või?“

„Ja-jaa, midagi hakkab koitma.“

„No see sinu mälu on ikka viletsam kui haugil! Mäletad ikka, kes haug on? Tegelikult tahtsin teatada, et kolin nüüd Tallinnasse.“

„Oot-oot, aga mis su eelmise omanikuga juhtus?“

„Midagi ei juhtunud. Ühel päeval nad mind enam ei tahtnud ja millimeeter oli puudu, et oleks igavesele unele suigutatud. Olge te tänatud, et appi tulite!“

11. september 2017

„Kutsikalee-kutsikalee!“

 Aeg on sealmaal, et järjekordne lend Eestimaa Loomakaitse Liidu hoole all olevaid koeralapsi on valmis ellu astuma ehk teisisõnu otsivad nad seda üht ja ainumast õiget kodu ja perekonda, kellega oma päevade lõpuni koos olla.

Meie juurde jõudsid nad Tapa linnast, kus kodanikud kaebasid, et härra Rein ei saavat nendega väga hästi hakkama. Peremees oli väga koostöövalmis ja arvas, et ehk tõesti tuleb koeratittedele kasuks kui asjatundjad nad üles vuntsivad ja uued kodud leiavad. Kokkuleppe kohaselt steriliseerime me Leedi nimelise emme ära, et lõppeks see kontrollimatu sigimistrall ja seejärel toimetame ta härra Reinule tagasi.

10. september 2017

"Rõõm elust enesest ehk ka imepisikesed asjad võivad päeva päästa ......"

"Kus ta ometi on? Äkki jäi auto alla? Või lasti maha? Ei kurat, paugutamist pole ju kuulda olnud. Kus ta ometi kondab?", vaevan oma pead juba mitmendat päeva.

Kaija käis külas paar päeva tagasi ja päris samuti:

"Mida sa kogu aeg aknal passid?"

"Ma vaatan ja ootan, et äkki rebane tuleb. On teine juba mitu päeva kadunud!"


Uurisin ka üleile naabrimehelt:

"Ega su mu rebast pole näinud?"

"Sa mõtled seda vana emast, kes lonkab?"

"Karu visati vastu seina laiaks!"

"Tohoh tonti! Pidi see ikka vägilane olema, kes karu suutis vastu seina vigaseks visata!", arvate kindlasti pealkirja lugedes.

"Mnjah, vigastused olid tõesti suured. Haigusloost selgub, et pärast seinale viskamist hakkas Karu raskelt hingama ehk peenemas keeles auskultatsioonil hingamisel raginad. Veel tuvastasid arstid suus väikese ja ninast korraliku verejooksu. Röntgenpilt näitas ka kopsu verejooksu."

"Puhas juhus päästis koeralapsed viimasel sekundil 2 ehk lugu jätkub"

Nagu lubatud, siis jätkan eile alustatud kurvavõitu lugulaulu, mis lõpupoole hakkas kõlama nagu pesuehtne kriminaaltango. Reeglina me alati pakume omanikule erinevaid variante, et loomi aidata ja olgu selleks, siis toidu- või raviabi, uue kodu otsimine või mis iganes muu tegevus. Pea alati saavad asjad rahumeelse lahenduse ja kui tegemist pole just eriti räige looga, siis ei kuule avalikkus ega riigivõim sellest eales.


Täpselt nii läks Tapalt laekunud kaebusega, milles väideti, et emme ja kutsikad on hädas. Karme käis kontrollimas ja asi oli tõesti natuke halb - emane koer steriliseerimata ja nii ta siis poegis nagu jaksas.

"Ei ole hullu, ma saadan kutsikad Soome, nad ise tulevad järele", hõikas peremees rõõmsalt.

9. september 2017

"Puhas juhus päästis koeralapsed viimasel sekundil"

Pole saladus, et püüan paljusid seni minu õlul olnud ülesandeid kamba peale laiali jagada, sest püssirohi on otsa saanud. Algse plaani kohaselt tulin ju loomakaitsesse ainult pooleks aastaks, aga nüüd on juba kümme ja pool täis! Lihtsalt ei jõua enam. Vähemalt praegu tundub nii. 

Enne aga kui lõplikult jalga lasen, tahan vähemalt veel pooleliolevad projektid korralikult käima tõmmata. Seejärel tahavad alustamist veel mõned huvitavad tegemised ja siis vaatan edasi ja otsustan. Igatahes järgmise aasta lõpuni olen ma olemas ja rokin nagu jaksan. Täna räägingi teile ühest projektist ehk loomakaitse liidu "loomapääste töögrupi" argipäevast ja tegemistest, milles minu suureks rõõmuks tahab kaasa lüüa aina rohkem vabatahtlikke.

8. september 2017

"Väike-Maarjas kondab karupoeg ringi! Kas ta otsib maha lastud emmet taga?"

See, et metsloomad küladesse-alevikesse-linnadesse satuvad pole enam mingi uudis ja inimesed on sellega harjunud. Lääne-Virumaal, Väike-Maarjas kondab ringi aga karupoeg! Vat seda ei juhtu juba küll iga päev! Uskumatu lugu, aga nii mulle saadetud kirjas vähemalt väideti. Tunnismaterjal piltide näol lisati juurde ka.

Mäletatavasti lasi vapper kütt sama kandi Võle metsas maha ühe karuemme, kellest jäid maha kaks poega. 


"Äkki on see mõmmibeebi üks poegadest, kes nüüd inimese ligi hoiab ja abi otsib? Või on ta hoopis oma emme otsinguil?", vaevab kohalik rahvas päid. 

"Ei ole! Selle emme jäi Rakkes rongi alla! Jahimehed rääkisid ja see jaurab siin juba maikuust saati! Kindlasti pole see lastud karu võsuke!", vaidlevad teised vastu.

Tont seda teab, aga selge on see, et mida kaugemale ta Väike -Maarjast hoiab, seda kauem ta ka elab! 

Seenelised! Värska valla Sesniki külas olge ettevaatlikud! Püünisrauad varitsevad teid!"

Eestimaa Loomakaitse Liidule (ELL) on edastatud teade, mille kohaselt avastas kodanik XXX Põlvamaal Värska vallas Sesniki külas Härma kinnistu territooriumilt keelatud taldrikpüünised. Püünised olid korralikult ülesseatud ja sööt ka sees ning leidja oleks ise peaaegu püünisesse sisse astunud. Leidja kutsus välja Piirivalveameti ametnikud, kes fikseerisid olukorra ja võtsid püünised kaasa. 

7. september 2017

"Koerte poolt puretud metskitse päästa ei õnnestunud!"

"Koerad on toredad ja koerad on armsad, 
paraku metsloomad sedasi ei arva!"

Umbes nii lüüriliselt võiks seda kurba lugu alustada küll, sest eelviimane asi, mida see kitsetall selles ilmas nägi, oli kellegi vabalt ringi jooksvad penid, kes talle kintsu kargasid. Vigastused olid karmid, aga kas siis tänu omaniku sekkumisele või tont teab millele, aga plehku ta murdjate käest igatahes sai.

6. september 2017

Hobuseomanik Juss Mõtus: "Viige see kronu minema! Tapamaja raisad ei tule talle ju järele!"

“Viige see kronu minema jah! Ma olen kümme korda tapamajja helistanud, aga need raisad ei tule talle järgi. Ei sellest sitast enam elulooma saa. Maha vaja tappa teine!”, ütles Jaana-nimelise hobuse omanik, Abja-Paluojal elav Juss Mõtus.

Juss soetas Jaana mõned aastad tagasi või õigemini oli selle talle mingi sõber kuskilt laadalt ostnud ning kinkinud. Nii vähemalt räägiti. Kahjuks hakkas sellest saatuslikust hetkest pihta ka senise uhke ratsalooma füüsiline ja vaimne piinamine ja mandumine.

Aasta tagasi oli Jaana seisund juba nii hull, et Irma nimeline tore naisterahvas andis sellest teada isegi politseile. Pagunikandjad tulid, vaatasid, laiutasid käsi ja maigutasin suid ning kõik jäigi sinnapaika. Irma viis talle ikka süüa. Olgu mainitud, et kaastundlik naine pidi tegema seda salaja, sest Juss keelas suksu toitmise kategooriliselt ära.

"Ma lasen su raisa maha kui sa oma jalga veel mu hobuse juurde tõstad!", ähvardas Juss rusikat vibutades.

5. september 2017

"Loomapiinajatest lapsed ehk kus kohast kurjus saab alguse?"

Laste kohta ei tohi midagi öelda ja see on ka igati mõistetav. Samas pole jällegi normaalne, et nad võivad kasvõi pommivöödega ringi joosta või tänavatäie rahvast maha lasta, aga sa ei tohi mainida isegi nende nimesid mitte. Koolivägivallast ma ei hakka rääkimagi. Siin kehtivad samad reeglid. 

Ma siiski rikun veidi seda tabuteemat ja võtan sedapuhku natuke, rõhk sõnal natuke, sõna. Tõsi, teen seda otseselt alaealiste täisnimesid paljastamata ja jään erandkorras delikaatseks.

"Ustavus ja igatsus läksid maksma elu - Tihemetsa Sämmi lugu"

Ohh Sämmi, Sämmi, Sämmi. Nii kahju, et sinust tuleb tänu mingile "Tihemetsa mölakale" (põle põrgus väärastunud mõtlemisega maailmanaba!) minevikus rääkida. 

Veel rohkem kahju on aga mõistagi Sämmi perel ja eriti 79 aastasel vanaema Hiiel, kellele see koer pakkus nii seltsi kui rõõmu ja üheskoos nad omi päevi õhtusse veeretasid. Sämmi oli väga hoitud ja armastatud ka lapselaps Hetty poolt ja see saigi talle lõpuks saatuslikuks. 

"Kuidas saab sõprus, lojaalsus ja armastus halba teha?" küsivad nii mõnedki imestunult.

"Miks on Heiksil närvid läbi?"

Miks on Heiksil närvid läbi? Miks ta süda puperdab? Miks ei suuda mees enam keskenduda ning uitab tänavatel hiliste öötundideni välja ega julge koju minna?

Rumal küsimus! Mida te ise teeksite kui peaksite pidevalt end soolasambaks oma enese kodus ehmatama? Neiu ise peab end mõistagi "õrnaks valgeks daamiks", kes pingutab vaid MINU tähelepanu nimel.

"A-ha-haa, lubage naerda!", ütleksin ma selle peale, sest taolised üleelamised lõppevad varem või hiljem intensiivravipalatis või kabelis. Aga äkki see on ongi temakese eesmärk? Appi ja säh sulle tähelepanu ja sümpaatia otsinguid!

4. september 2017

"Karuemme tapmine tõi kaasa uurimise!"

"Lgp Keskkonnaamet, Keskkonnainspektsioon ja Keskkonnaministeerium

Eestimaa Loomakaitse Liidule on teatatud, et Lääne-Virumaal Võle metsas lasi jahimees maha karuema ning selle tulemusel jäid orvuks kaks kevadel sündinud karupoega. 


Liidu poole pöördunud kodanikud on meeleheitel ning paluvad karupoegi aidata.

"Hallike on valmis uude koju minema"

Sel suvel tuhandete inimeste meeli köitnud lugu mammist, kes oma koera mööda asfalti ja rongiperroone lohistas, hakkab jõudma õnneliku lõpuni. Lugu oli nii jõhker, et selle noppisid üles isegi meie hääd naabrid soomlased

Hallikese nimelise koera päästmine sai alguse Lehtse tublidest naistest Helena Kasest ja Mariliis Martõnovast, kes üritasid kutsa elujärge parandada. Paraku see ei õnnestunud, sest omanik Mare arust oli kõik korras:

"Hallike peab liikuma, sest ta on paks. Aga ta näitab oma iseloomu ja viskab külili. Nii ma peangi teda lohistama ja tegelikult pole tal häda midagi Ärge toppige oma nina sinna kuhu pole vaja!"

Kuna sama provva käes olla ka varasemalt koerad enne õiget aega ää koolnud ja Hallikese seisund muudkui halvenes, siis pöördusidki Helena ja Mariliis viimases hädas Eestimaa Loomakaitse Liidu poole. Me tõmbasime sae käima ja sellest blogiloost sai alguse üks uskumatu lugu, mille neljajalgne peakangelane pani kaasa elama kümneid tuhandeid inimesi. Püüdsin inimesi Hallikese käekäiguga ikka kursis hoida ja ühtekokku kribasin temast 13 lookest. Neid saate lugeda siis mai- ja juunikuu postitusi sirvides. Et teil lihtsam oleks, siis mõned lingid lisan juba siia jutu sisse ka.

"Laagri väidetav koeramürgitaja astub täna kohtu ette"

Kohtuveskid jahvatavad aeglaselt. See on vana tõde. Täna, kolmveerand aastat hiljem, täpselt kell 10 algab protsess, milles vaagitakse eaka meesterahva koertevastaseid patte.

Süüdistuse kohaselt poetas vanahärra naabri aeda rotimürki ja selle tegevuse salvestasid ka turvakaamerad. See polevat olnud teps mitte esimene kord kui ta üleaedsete penide eluküünla olevat tahtnud ää kustutada. Nii koeraomanikud vähemalt mulle rääkisid.

Sedapuhku läks kõik hästi ja kutsad jäid ellu. See oli muidugist puhas õnn ja napikas! Väga kulukas napikas, sest ravi maksis ikka parasjagu! Vedas ka, et ka pisipere roosakaid-lillakaid ahvetlevaid mürgipalukesi mängutuhinas suhu ei toppinud .....