Ühtekokku tuli kuus kodu pakkumist. Välja valisin ma aga oma hea tuttava Eve Kivi.
"Sigadus kuubis! Miks siis nii?", on nii mõnedki vast nördinud. "Mis õigusega sa mats omi tuttavaid eelistad? Ja ise peab end veel loomakaitsjaks ja ausaks inimeseks!"
Kohe seletan oma otsuse tagamaad lahti. Esiteks on tegu inimesega keda ma tunnen ja tean, et ta loomadest hoolib. Teiseks on tal oskused ja võimalused ehk suure aiaga koduke. Kolmandaks oli ta nõus sellega, et koer tuleb nende perre Eestimaa Loomakaitse Liidu lepinguga, mis muuhulgas keelab koera ketti panna ning ka ilma meie loata ära anda või eutaneerida. Neljandaks ma saan igal ajal külla minna ja seega on asi igatipidi kontrolli all.
Sõit Sondast Eesti teise otsa sujus ladusalt ja Muri enamuse ajast magas. Kodus tuuseldas ta mööda aeda ringi ja tundis koduselt. Küllap oli leinaval koeral üksildusest kõrini ja ta ihaldas inimeste juurde! Ja mis peamine - Muri sõi ja kohe korralikult! Vat see teeb head meelt, sest tema eest hoolitsenud toredad inimesed väitsid, et koer ei söö ja "vajub" aina rohkem ära.
"Ära jama! Ütle ikka!", tahab vast eelkõige kollane meedia teada. "Kas Evel on tõesti nii suur süda, et ühe krantsi peale halastas?"
Aga vat ei ütle ja kannatage järgmise nädalani, mil olen Muril juba külas käinud. Nii palju võin mainida, et halastusega pole siin küll tegu ja Eve ise ütles koeravõtu kohta nii:
"Nii kui ma su kuulutust nägin seostus see minu ema ära surnud koera Muriga. See pilk ja see olek! Ma lausa armusin ja teadsin, et tahan talle kodu pakkuda! See on meie pere koer!"
