31. mai 2017

„Pandju laiul on haige luik! Lora puha ja polnud seal üleüldse ühtki lindu!“

Paar-kolm päeva tagasi anti mulle teada ühest vigastaud linnust:

„Pandju laiul on üks katkise tiivaga luik. Väga valus oli vaadata!“

„Mis laid? Kus see Pandju veel asub?“

„See on Viimsi vallas, Püünsis.“

„Ja-jaa, see tilluke „linnusitasaareke“, aga kas sinna pääseb praegu kuiva jalaga?“

„Pääseb-pääseb, meri on madal.“

"Mingi idioot pügab Kehras kasse?!"


Kehra inimestele on silma jäänud üks isemoodi kass, kelle seljalt on karvad puudu ja need lohisevad ühes tükis mööda külge alla.


Kas keegi lollakas pügas või jäi ta kuskile vahele? Äkki on tal mingi nahahaigus?", vaevavad kehrakad päid ülimalt arga hulkuvat kiisut takseerides.




Kohe saame teada, sest kassijaht on täies hoos ja kui ta kinni õnnestub saada, siis tuuakse mulle täna just selline isemoodi kunde, et ta homme kliinikusse viia.

"Hallike liputas esimest korda saba ja hakkas kuldse retriiveri Cassyga mängima!"

"Tead kuidas väikesed asjad vahest nina vesiseks teevad?
Meil lastega on oma vestlusgrupp, ma olen poes ja Sanna kirjutas, et Hallike liputas saba ja hakkas Cassyga mängima. Nüüd on läbi nagu läti raha."
, hõiskas mulle Lehtsest päästetud koera eest hoolitsev Karme rõõmusõnumit. "Ta täna isegi sõi, aga ainult seda jõugeeli, mida Leedust ostsin. Nüüd on see otsas."

Nii sõbrad, nüüd on abi vaja. Kuigi Hallikesele keedetakse maailma parimaid palu ning ka kvaliteettoit on nina ees, siis provva sööb vaid "Hubertus Gold Jagt Energy" jõugeeli.

Kellel on, see andku teada. Julgemalt seltsimehed, julgemalt - me oleme Tallinnast ja me maksame! :) Mina tänan!

"Kiirkaalulangetus"

Käisin täna kaalu peal ja aparaat lõi kellad põhja – 110 kg! Õnneks koos riietega, aga naiskal oli ikkagi kiun lahti – Issver kui paks, süda läheb rasva, kolesterool on kõrge jne. Nüüd lähed dieedile ja hakkad hapuoblikaid sööma!

Seda ei saa küll sündida lasta ja võtsin kasutusele radikaalsed meetmed. Algatuseks läksin pellerisse ja klõmm miinus 4 kilo kohe kirjas. Siis ajasin juuksed maha ja klõmm 1,2 kilo langes kui tellitult. Juustega oli nagunii see jama, et ma ei pesnud oma pead täisõbraliku šampooniga ja see mõistagi ajas mu kolleegid loomakaitsjad väga tigedaks.

30. mai 2017

„Autojuhid tähelepanu! Kitsetited ja põdranoorukid võivad teele tormata!“

Linnupoegadest ja pesitsusajast olen rääkinud aastate jooksul nõrkemiseni. Lugude moraal on olnud ikka üks ja sama – inimesed, ärge turkige ja „päästke“, sest pole nad nii abitud midagi kui tunduvad.

Hülgepoegadega läks tänavusel kevadel lihtsalt ja nende kohta tuli vaid paar teadet. Nüüd on looduses käes aga see aeg kui pihta hakkab „kitse ja põdra ralli“ ehk, et just nüüd tuleb ka nende tegelaste kohta üksjagu kõnesid. 


Viimased neli päeva on selle ehedaks tõestuseks, sest abipalveid kitsetallesid aidata on tulnud nii Võru- kui Pärnumaalt. Ka eile hilisõhtul jäi Paidest väljasõidul, Olerexi tankla juures, inimestele silma üks tilluke teepervel kakerdav tegelane. Anu Pärnaste pidas auto kinni, sest ta lihtsalt ei saanud niisama mööda sõita:

„Mida ma tegema peaksin? Kitsetall on sõiduteel! Ilmselgelt on ema ta hüljanud!“

29. mai 2017

„Õpilased! Palun tähelepanu, sest kohe hakkame õppima kuidas pääsukesi tappa!“

„Palun tähelepanu! Tänase tunni teema on meie rahvuslinnu suitsupääsukese tapmine. Ma palun kõigil tõusta ja kuulame algatuseks riigihümni, seejärel asume oskusi omandama ....“, ütleb nooruke õpetaja pühalikult.

Päris nii need asjad mõistagi ei käinud, aga pääsupesad hävitati sellegi poolest. Julmast teost andsid mulle teada õpilased:

"Linnupäästjate uued töörõivad"


Täna sai Männiku karjäär läbi otsitud, aga vigastatud tiivaga luik jäigi leidmata. Siinjuures tänud toredale naisele, kes meid väravast pikema jututa Silikaadi territooriumile lubas.

Veel tahaksin ma tänada "gutši-mutši" ja "lii kuuperi" rahvast, kes tihedas koostöös kujundasid loomakaitse liidu linnupäästjatele kostüümi (pildil).

"Kuuli saanud kass ja vares, hunnikus vigastatud metsloomi ning auto alla jäänud kiisu. Ei midagi erilist vaid täiesti tavaline nädalavahetus!"

„Tere olen neliteist aastat vana. Leidsin kodu lähedalt pargist kassi, kellel silm ripub ja nägu on verine. Üleüldse on ta sellise rääbaka väljanägemisega. Mida teha? 

Helistasin Viljandi ja Rakvere varjupaikadesse, aga Viljandi telefonile ei vastatud ning Rakvere ütles, et pole nende kant ja seetõttu ei saa siia tulla. Helistamist alustasin juba päeval kella kahetestkümnest“, andis meile teada Adaveres elav nooruke Helina kella nelja paiku.

27. mai 2017

„Hallike, Pallike või hoopis Kallike?“

„Talle tuleb kindlasti uus nimi panna, et ta ei mäletaks enam seda vastikut elu ja perenaist! Milline nimi aga panna?“, arutlesid Lehtse lapsed isekeskis.

Mina ise pakuks, et „Pallike“ on praegu väga sobiv arvestades nelja aasta ja kaheksa kuu vanuse daame kehakaalu. Hiljem, pärast bikiininivormi saavutamist võiks aga nimi muutuda juba „Kallikeseks.“ Ma usun, et see ajaks koera kõige vähem segadusse, sest hääldus ta kõrva jaoks oleks ju peaaegu sama ning nii saaks ka laste suur-suur palve täidetud.


Lehtse-Hallike on praegu raudpoltkindlalt kõige kuulsam Maarjamaa koer, kelle kurvale saatusele on kaasaelajaid Soomes, Rootsis, Inglis- ja Saksamaal ning isegi Austraalias. Täna hommikul potsatas mu postkasti aga kiri ka Kanadast. Vägev!

"Appi! Lambad on keset linna!"

"Nüüd on küll kuri karjas! Lambaid peetakse juba keset linna!", kurjustas naine telefonikõnes.

Ega prouat häirinud lammaste heaolu vaid ilmselt talle need loomad siis lihtsalt käisid närvidele.

Läksime naiskaga vaatama ja olidki seal Tähetorni uulitsa Paldiski maantee poolses otsas terve kari villakerasid angaaride vahel peesitamas. Oli suuri! Ja oli väikeseid!

26. mai 2017

„Inimesearmastajad! Minge vingumise asemel parem Mare korterit koristama!“

„Koer on päästetud! Nüüd on süda rahul, aga inimese peale te ei mõtle. Hoopis vanaprouat peab aitama, mitte tema vana koera!“

Sellelaadseid hüüatusi on internet täis ja mõned (õnneks mitte paljud) inimesesõbrad on lausa isiklikult mind rünnanud nagu oleksin nüüd surmapatus süüdi, et koer sai päästetud.

„Hullu ei tohi nii rünnata!“, sain mööda päid ja jalgu nagu mina oleksin kaamerad kohale tarinud. Siis jälle kirutakse, et kuradi loomakaitsjad ei teinud midagi! Kuidas siis on?

„Kes on hull? Kus on vanainimene või eakas koer?“

"Pärnus vajas üks isemoodi lind abi. Kes too sihuke on?"

Varesepojad on pesast väljunud ja see toob alati kaasa ka massilise telefonikõnedelaviini:

"Tule appi lind on hädas või kuhu ma pöörduma peaksin?"

Pole neil enamasti häda miskit ja las aga tuterdavad kui just sõiduteele ei vantsi. Vat sealt võiksite nad küll minema toimetada või ää peletada.

Hullem aeg on aga ees ja siis on vast küll targem telefon välja lülida, sest nii kui enamus linnulapsi juba maapinnal esimesi samme teevad, läheb infotelefonil lahti juba täielik hullumaja puhvet!

Eile õhtul kirjutas mulle aga Kristina, kes valutas südant ühe isemoodi linnu pärast. Ja nimelt lamas ühel Pärnu haljasalal vägagi isemoodi lind, kes isegi koerte peale minema ei lennanud.

25. mai 2017

"Võit!" Võit! Võit! Riigiprokuratuur kohustas ringkonnaprokuratuuri loomapiinaja tegevust uurima!"

Olen palju kirjutanud teemal "kaebeõigus või selle puudumine", sest asi on seda ka väärt. Täna kehtib Eestis laus debiilne olukord, kus kaebeõigus on loomapiinajal ehk "asja omanikul."

"Palun uurige minu tegevust ja pange mind vangi, sest peksin oma koera surnuks!"

Ainult niimoodi satuks täna loomapiinaja trellide taha kui ta endale kuuluva asja ehk looma katki teeb või ära lõhub ning politsei tegemata töö peale prokuratuurile kaebuse esitaks.

"Jänku hüppas metsa all. Tänu "headele inimestele" enam ei hüppa!"


"Jänku hüppas metsa all
lõbus tuju oli tal.
hüppas ikka hips ja hops,
sabaots tegi sips ja sops."


Selle kõige pisema jänkutite, kes loomakaitse liidu hoolde anti, sabaots ei tee enam midagi. Samuti tema nelja liigikaaslase hüppamised on paraku hüpatud. 

24. mai 2017

Henn Põlluaas: "Loomakaitsjad on kahepalgelised!"

Henn Põlluaas: "Huvitav, et siis, kui me (EKRE) esitasime eelmisel aastal eelnõu loomade religioossel eesmärgil tapmise keelustamiseks, sest seda tehakse tõeliselt jõhkral, aeglasel ja piinarikkal viisil, olime me täiesti üksi. Mitte ükski "loomaõiguslane" ei astunud ei meie ega nende vaeste loomade toetuseks välja. Et selline asi on siis normaalne ja loomulik? Kui meie eelnõu lükati tagasi, ei protesteerinud mitte ükski "loomaõiguslane". Mitte ükski! Selline valiv "hoolimine" on lihtsalt kahepalgeline."

Ma reeglina kommentaariumides sõna ei võta ja tõttöelda ma ei loegi neid. Ei ole lihtsalt aega ega närvi ka. Täna tegin aga erandi, sest mul paluti reageerida. Härra Põlluaasal on õigus, et nad olid sel momendil üksi. Samas polnud ei minul ega Eestimaa Loomakaitse Liidul õrna aimu, et esitatakse taoline ettepanek, mida kindlalt toetanud oleksime. Teinekord kutsugu punti! Lihtne!

Tegelikult tegelesime me selle asjaga juba viis aastat tagasi. Seetõttu eirasin ka enda poolt endale kehtestatud reeglit ja vastasin kommentaarile üsna põhjalikult.

„Seitsmeste“ vaatajad: „Loomakaitsjatele tuleb sekkumiseks õigusi juurde anda“

„Kas loomakaitsjatele tuleb sekkumiseks õigusi juurde anda“ oli eilsete „Seitsmeste“ vaatajaküsimuse. 95% vastanutest olid seda meelt, et neid va õigusi oleks juurde vaja anda küll. 5 prossa olid selle vastu. Mida mina asjast arvan?

Loone Ots: „Kirjutasin raamatu "Kasvuhoonekoerad." See on loomakaitse lähiajaloost ja sina Heiki oled ka seal sees!""


„Oi kui kahju, et su Facebooki konto kaaperdati! Nüüd läks ju niipalju lugusid loomadest ja nende kaitsmisest kaduma! Nee olid ju lood elust enesest ja puhas loomakaitse ajalugu!“, avaldas kahetsust tuntud näitekirjanik, aktiivne laste- ja loomakaitsja ning minu hää sõber Loone Ots.

Ma polnud osanud nii mõeldagi ja pärast seda hakkasin kõiki jutte ka arvutisse salvastama, et taoline halb olukord enam ei korduks.

„Mine sa tea, äkki kunagi ikka kirjutan ka oma raamatu kogetud juhtumitest ja loomadest-lindudest valmis ning siis kuluvad need tekstid marjaks ära!“

Tegelikult pole mu kirjanikukarjäär algusest kaugemale saanudki ja valmis on ainult 6 peatükki. Võibolla väheke rohkem, aga oma poolteist aastat pole sinna lisandunud mitte ühtki silpi. Pole lihtsalt aega!


Loone aga ei lobise tühja ja näidendeid ning raamatuid tuleb nagu Vändrast saelaudu. Paar päeva tagasi sain temalt kirja:

„Hiljuti ilmus mul raamat, kus räägin Eesti Loomakaitse Seltsi algusaegadest aastail 2001+. Kõik lood on tõesed ja inimesed ka. 

Huvitav on võrrelda, millised probleemid nii 15-10 aastat tagasi on tänaseks vähenenud ja millised ikka alles 

Sina oled ka seal sees ja äratundmisrõõmu saavad tunda teisedki!“

"Jäin vahele ja palun kõigilt pettuse pärast andeks!"

Haldor Mölder: "Inimesed, lõpetage emotsioonidega mõtlemine. Koera lohistamine perroonil oli ilmselge filmitrikk - 60-ne kilone naisterahvas lohistab l õ d v a rihmaga 65. kilost looma...!!!

Oma ohvriks valisid filmitegijad inimese, kes ei suuda ennast kaitsta ega esitatud süüdistusi ümber lükata, ja kellele ei tulda ka appi. Resišööril oli vaja klippi, mis hästi müüks nii meil kui mujal, ja see eesmärk on täidetud.

Tähed on tõusnud, kangelased kinnistatud rahva südamesse ..."

"Hallike elas hoiukodus öö üle ja võttis hommikul isegi jalad alla!"

Täna võttis Hallikest vastu hoopis teistsugune hommik ja nüüd algab tal hoopis teistsugune elu. Ei mingit kärkimist ega lohistamist enam, löömisest rääkimata.

"Panime ta kutsikate aedikusse, siis saab oma tunde järgi värskes õhus tatsata", ütles Hallikese eest hoolitsev Karme.


Vaalamõõtu kutsa elas öö üle ja väga ei stressagi. Ega loomulikult looma sisse näe, aga tundub, et endist elunatukest ta nüüd küll taga ei igatse.

Valuvaigistitest ja liigeserohust oli abi ning hommikul tatsas ta juba OMAL JALAL, tõsi küll üsna vaevaliselt, uut ümbrust uudistama. Eile pidi teda mäletatavasti veel tagakehast toetama!

Hoidkem siis pöidlaid ja varbaid ning rõõmustage koos minuga!

23. mai 2017

"Hallikese nimeline väärkoheldud koer vajab heade inimeste abi!"


Kohe-kohe läheb pressiteade teele, aga Teie saate seda juba millimeeter varem lugeda kui laiem avalikkus. Ja ka neid pilte pole varem nähtud. Sotsiaalmeedia eelised, ei muud.

Lugege, mõelge kaasa ja toetage loomakaitse liidu tegemisi! 

Mina tänan!


Eestimaa Loomakaitse Liit
23.mai 2017
Pressiteade

22. mai 2017

Katrin Lust: "Heiki, kuule teeme telesse loo ja aitame Hallikest"

Tänane hull päev algas Katrin Lusti kõnega:

"Heiki, ma olen su Lehtse koera postitusi ehk appihüüdeid jälginud juba kuu aega. Pärast tänast video vaatamist sai mõõt täis! Mul sellest kutsast nii kahju! Teeme telesse loo ja aitame seda koera!"


"Ma Kertu Jukkumiga tegin loo möödunud suvel, aga see pole minu teada siiani TV3 eetris olnud, sest loomateema on JAMA! Lisaks on mõnedel toimetajatel nn "valneriprobleem" ning niisama tühja ei viitsi enam trampida kui sellest tolku pole!"

"Ära pane tähele ja mul pole sinuga mingit probleemi! Pole kunagi olnud ja päästame nüüd selle koera ära!"

„Hallikese nimelise koera piinad jätkuvad! Riigiametnikud vaatavad käsi laiutades pealt ja kaitsevad hoopis koeraomanikku! Kas sellega peabki leppima?“

„Naine lohistab Balti jaamas oma vaevuliikuvat koera ja inimesed sekkusid ning andsid ka politseile ja MUPO-le teada. Meie ametnikud pole veterinaarid ega oska hinnata kas koer on ikka hädas“, sõnas Munitsipaalpolitsei korrapidaja mulle telefonis.

„Selleks ei pea olema veterinaar, et reageerida looma löömisele!“

„Peksmisest pole juttu olnud, aga naisterahvas lohistab oma koera ning teataja sõnul polevat omanik ilmselt ka normaalne, sest ajas imelikku juttu.“


„Ma ilmselt tean kellest jutt ja selle Lehtse prouaga on suured probleemid. See polegi MUPO rida tegelikult ja Loomakaitse Liit teavitas ka politseid ja VTA-d. Paraku need ametkonnad ei teinud midagi ja soosivad avalikku loomapiinamist.“

„Kuidas MUPO peaks taolises olukorras käituma?“

19. mai 2017

"Vaesed valged pulmatuvid"

Ja õnnetud on need linnud tõesti, sest nad tunduvad üsna abitud ega saa väga hästi hakkama. Lisaks on nad kergeks märklauaks igasugu kullilistele.

Üks taoline õnnetu hing töllerdab juba mitmendat päeva Muuga "Maxima" juures. Käisme ka püüdmas, aga edutult. Tüüp oskas ikka peitu pugeda või plehku panna. Kui muidu on need linnud üsna sõnakuulekad, siis see ei allunud isegi käsklusele: "Seis! Tiivad üles!"

„Sae needus ehk nisanäpud metsa tegemas!“

Ema haual on vaja hekk lühemaks võtta. Tegelikult häbi mulle, sest see on juba mitu aastat plaanis olnud, aga senini olen piirdunud ikka pügamisega. Nüüd teen ära ja võtsingi sae ühes ning sättisin sammud kalmistule.

Sael olid paraku teised plaanid ja ma võisin teha kõiksugu trikke, aga kurivaim käima ei läinud. Mida kuradit? Eelmisel õhtul töötas nagu kellavärk! Egas muud kui trampisin sõbra poole ja võtsin teise sae ka kaasa. Mu Soome laps oli parasjagu Maarjamaal ringi tuuseldamas ja see tuli ätile appi.

„Tore laps, aga tühja ma teda selle pisku eest veel testamenti sisse kirjutan!“

"Salajane NATO baas Hiiul?

Käisime Hiiul ühte koera kontrollimas, olevat teine väga kolki saanud näoga ning niru olemisega. Ja mida me leidsime? Leidsime NATO salajase raketibaasi ja juhtimiskeskuse!

Tule taevas appi! Keset elurajooni nii tähtis salastatud sõjaline objekt, millest sõltub kogu planeedi rahu ja mitte keegi ei tea midagi! Igatahes paganama hästi varjatud ja küllap see oligi selle kamuflaaži eesmärk.

"Äkki peaks hoopis ajalehte välja andma hakkama?"

Lugejaid ikka koguneb ja see on hää! Äkki peaks ajalehte lausa välja andma hakkama? Mis sellele nimeks panna?

"Heiki Hääl?" Ei-ei-ei, siis ajavad Heiti Häälega sassi!

No küll ma selle nime välja mõtlen! Fuckbuuk andis hommikul teada, et mu üllitisi on paari aasta jooksul laigitud 81 000 korda. Huvitav, kes neid laike küll loeb, aga tore seegi.

Ahjaa, üks asi tuli veel meelde ja nimelt naiska päris eile oma tuttavalt pollarilt, et miks üks krimasi ära lõpetatati. Mees vastas:

18. mai 2017

"Kriminaalmenetluse lõpetamise määrus - Vana-Vigala koer"

Teie avaldus oli esitatud 30.11.2016. Juhtum käsitles ajavahemikul 14.11.2016 kuni 30.11.2016 Rapla mk., Vigala vallas surnud koera, kes oli jäetud kortermaja kõrvale avalikku kohta vedelema, mille kohaselt on kriminaalmenetluse käigus materjalide põhjal selgunud, et antud juhtumis võib tegemist olla KorS (korrakaitseseadus) § 55 lg 1 p 7 mõistes teoga, mis on vaadeldav väärteona (avalikus kohas käitumise üldnõuete rikkumisega, so avalikus kohas on keelatud käituda teist isikut häirival või ohtu seadval viisil, eelkõige reostada, sh panna jäätmeid mujale, kui selleks ettenähtud kohta).

Ühesõnaga politsei tuvastas üksnes selle, et jäätmeid ehk koera laipa ei pandud selleks ette nähtud kohta! Väga pro-värk. Meie loomakaitse liidus näeme küll asju teisiti ja naabrimehe jutt jättis väga põhjendatud kahtluse, et koer ei sattunud Vikerkaaremaale teps mitte loomulikul moel! Sellest ka meie avaldus:

AVALDUS KRIMINAALMENETLUSE ALGATAMISEKS
Eestimaa Loomakaitse Liidule (ELL) laekus teade, mille kohaselt kuulis Raplamaal Vigala vallas Vana-Vigala külas Kase 1 elav XXX umbes 2 nädalat tagasi teisel korrusel korteris nr. 8 koera kiunumist. Järgmisel päeval vedeles koera korjus maja kõrval. Mehe kinnitusel on tema naaber ja koeraomanik Alla Bergstein  ka varem koera peksnud. Käesolevale avaldusele on lisatud ka ELL-le saadetud fotod koera korjusest ja kortermajast, kus tegu toime pandi.

Oma blogis tegin sellest mullu ka põgusalt juttu:

„Oma koera lohistava ja kolkiva Lehtse prouaga sai lõpuks jutud sirgeks räägitud!“

Lehtses filmitud mobiilivideod pahandasid paljusid loomasõpru. Pole ka midagi imestada, sest vaatepilt oli tõesti jõhker – vaalaks söödetud või mõne haiguse tagajärjel tugevas ülekaalus olevat koera lausa lohistati sõna otseses mõttes mööda asfalti või muruplatsi. Kui aga väsinud loom end jõuetult maha viskas, siis udjati teda jalahoopidega tagant. Kõik see toimus mõistagi paraja sõimu saatel ning sestap on igati normaalne, et Lehtse elanikud sellest vägagi häiritud olid.

17. mai 2017

"Tähelepanu! Neli kutsikat on Järvamaa metsas omapäi!"

Suur oli mehe üllatus kui läks metsa koorma järele ja ühtäkki tuli puudehunniku alt välja neli kutsikat. Lugu toimus tund aega tagasi Järvamaal piiril.

Puud viidi minema ja nüüd pole vaesekestel kuhugi ka enam varjuda. Metsaveomassinajuht ei saanud koeri ühes ka võtta ja sinna nad jäid.

Kas nad viidi metsa surema? Vaevalt! Nad selleks liiga suured ja senini on nad ju elus. Kas käib peremees toitmas või nende pärisemme? Järvamaalt olla kodunt jalga lasknud ka koeraemme koos kuue kutsikaga. Koos ühega ta taas kodus tagasi. Äkki tema pojad? Ei tea?

"Poolteist kuud ametkondadega kirjavahetust, aga vangistatud lindu see ei aita!"

Teatavasti ei tohi loomi-linde loodusest eraldada ja nii on seaduses lausa kirjas.  6. aprillil sain teate, et Tallinnas, Kalamajas, aadressil Kotzebue 7-14 peetakse puuris varest. Teate kohaselt oli see vares varasemalt hoovis ringi tatsanud ja ta tiib oli vigastatud. Ühel päeval oli aga vares kadunud. 

"Küllap kass sai kätte", mõtles majarahvas kuniks hommikuti hakati kuulma varese valjuhäälset kraaksumist. Selgitati välja, et kraaksumine tuleb korterist number neli. Läksin kohale ja rääkisin perenaisega läbi fonosüsteemi:

16. mai 2017

"Õnnetute kanade õnnetud munad!"

Tänu seagripile on suur osa sigu Eestimaal maha notitud nii metsades kui lautadeski. Gripp aga levib rahulikult edasi! Kuradi sead!

Lindudega sama jama ja kõik kohad vastavat grippi täis. Metslindudele massjahti pole veel korraldatud, aga kodused linnud peavad olema keldris, vannis, sahvris, kilekotis või ükskõik kus, aga mitte lahtise taeva all. Gripp aga muudkui levib! Kuradi linnud!

Mõistagi nad väga õnnelikud pole ja sestap "toodavad" nad ka vastavaid mune!

Kes tahab õnnetute kanade õnnetuid mune? 
Kuradi munad!

NB! Muide, Sotsiaalministeeriumis arutatakse just kuidas inimeste gripi levikut piirata? Aidaku meid ma ei teagi kes!

15. mai 2017

„Koerpeksja pani käe enda külge!“

„Jah, sealt Rebase talu hoovist on ikka koeranuttu kuulda küll. Ilmselt see segane vanamutt peksab teda jälle!“, räägib murelikult külaelanik.
„Aga miks te ei sekku?“

„Nalja teete või? See hull tuleb ja paneb majale tule otsa! Kõik kardavad teda!“

Sama kinnitasid ka vallasaksad:

"Teinekord on vaja anda lihtsalt aega!"


Nii mõnegi tarkuri ja spetsialisti poolt "lootusetuks" juhtumiks kuulutatud kakk pareneb siiski. Jantimist oli muidugist palju alates söötmisest ja lõpetades kasvõi tiibade ja jalakeste massažiga, aga vaev hakkab end ära tasuma ....

"Mis on linnukesel muret?"

"Tahaks elada vabalt nagu lind! Liuelda-lennelda ja kõike ülalt näha. Tahaks elada nagu lind, sest lindudel on piiramatu vabadus ja neil pole mingit muret!", mõtlevad nii mõnedki inimesed.

Aga päris nii see mõistagi pole, sest linnukesel on muresid kuhjaga ja seda juba varasest titeeast saadik. Ei usu?

13. mai 2017

„Vihastamine on teinekord hea ja nüüd läheb retsimiseks!“

Eesti mees on ju teada tuntud argpüks või lohakus kuubis, kes arsti manu läheb ikka siis kui viimane häda käes. 

Nii ka mina – mingid tervisejamad vaevavad juba jupp aega, aga ikka liigitan need rahumeeli „ealiste iseärasuste“ lahtrisse ja loodan, et küll iseenesest paranevad. Ei parane ühti ja ning tõesti pärast kolmekümne viiendat eluaastat on garantiiaeg läbi ning siis tuleb ikka, meeldib see või mitte, tohtrite käest abi otsida.

Ma olen pahatihti ikka kergemad hädad tõpratohtrite abiga kaelast ära saanud, sest laias laastus oleme me nagunii ühed imetajad kõik! Loomakliinikutes jõlgun ma ka pea iga päev ja siis pole vaja hakata inimesearstide juurde aegade kinnipanemisega vaeva nägema. Seda enam, et numbri saaks nagunii järgmiseks sajandiks! Loomulikult võivad loomarohtudega kaasneda sellised süütud-tüütud kõrvalnähud nagu haukuma hakkamine või iga posti juures jala tõstmine, aga see on mõistagi tühiasi.

"Tulge proovimatustele!"

Naiska klopsib lillekimpe kokku ja korraldab pulmi. Ja proovipulmi korraldab ka. Raha tuleb uksest ja aknast ning tõttöelda me magamegi rahakottidest tehtud voodil.

Mõned paarid lausa lahutavad sellepärast, et Kats saaks neile uued pulmad korraldada! Kohe nii rahule jäid kogu krempliga!

Mina tahaks ka peale sigaduste veel midagi korraldada. Kaua sa ikka eduka ärinaise varjus ja almustest elad? Eks ole? Ja mõtlesingi välja – kuuseokstega oskan ma mässata küll ja sestap hakkan matuseid korraldama.


11. mai 2017

“Kas Lootusel on lootust? Noor kiisu vajab abi!”

Kassid ronivad ja turnivad ringi ning see pole kellegile mingi uudis. Ka Lootuse nimeline ühe aastane kiisu pääses omapäi maailma avastama. Paraku tema kaitseingel tegi parasjagu lõunauinakut ja nii ta sealt kolmandamalt korruselt hirmsa pauguga alla sadaski.

"Kassid kukuvad alati käppadele", teavad inimesed rääkida. Tõsi ja tihti just nii läheb kuid hulganiselt on teada ka selliseid juhtumeid kui see neil ei õnnestu. Ka Lootusel läks õhus õige asendi sättimine veidi nihu ja tulemus oligi käes – rebenenud põrn ja muud põrutusest tingitud hädad pealekauba. Ka vaese looma põis lausa plahvatas ning kogu mürgine jama paiskus mööda organismust laiali.

10. mai 2017

Mustamäe elanik: "Oravaid on nii väheks jäänud ja seetõttu päästan ma neid alati"

Tänane viimane patsient ja viimane postitus. Räme kisma Mustamäel - vares vs oravapoeg. Lind oleks täiega võitnud, aga koer läks vahele. Perenaine viis pisikese tuppa ja pühkis suuümbruse verest puhtaks.

"Kuhu ta panna?", päris ta õelt.


"Helista Valnerile!"


Helistas ja olin just väga sobivalt loomade kiirabikliinikus ning põrutasin läbi:

"Kas teie tellisite takso Orava nimele?", pärisin Sõpruse puistee 230 majakese ees peatudes.



"Tellisin ja kohe toon ta välja", vastas naine naerma puhates.

„Ellu ta jäi ja taas õue ta sai!“

Kirjutasin eile hilisõhtul põgusalt Haabneemes kohaliku naise, Kristel Mõistuse poolt üles korjatud ja liidu hoole alla antud pääsukesest. Lebas teine maa peal ja mõni kass või öökülm oleks tast jagu saanud nagu niuhti. Sedapuhku saatus aga halastas ja talle anti võimalus ka eesolevat ja järgmisi suvesid näha.

Lindudega on muidugist paras jamps, sest nad on nii haprad ja teinekord lõpetab nende elunatukese ka kergem riivakas mööda akent. Ka see suleline oli ilmselt just aknaklaasi vastu lennates korraliku obaduse saanud – sellest andsid kinnitust muhk peas ja kinni paistetanud silm.

„Hüljatud? Plehku pannud? Küllap ikka on need koerad hüljatud!“

„Kuhu peaks pöörduma kui leian hulkuvad koerad? Meie kodu lähedal maantee ääres istuvad kaks koera, ilmselt ema ja tema poeg, juba kella kolmest saati! Laps tuli koolist ja nägi neid juba siis. Nüüd paar tundi hiljem kui mina töölt tulin, on nad ikka veel siin. Kuhu peaks pöörduma?“, muretses kella poole kuue ajal mulle helistanud naine.

„Laias laastus peaks nendega tegelema omavalitsus, aga vallasakste tööpäev on juba läbi. Tegelikult on see Eestis just maapiirkonnas ilge jama, sest esmalt tuleb valla keskkonaspetsialistilt nõusolek saada ja alles siis tuleb varjupaik järele. Enamasti vallad ei taha aga maksta ja poevad selle taha, et raha pole!“

„Aga mida siis teha?“

9. mai 2017

"Kes külmal kevadõhtul tillukese linnu sooja toob, see ...... "

"Kes külmal kevadõhtul tillukese linnu sooja toob, saab sügisel püstirikkaks!", ütleb Kalamaja vanasõna ja sestap naised, hoidke minu ligi - jõukas elu ja kõikide raha eest saadavate unistuste täitumine on garanteeritud!

Minu tänasele päevale pani punkti ning avas tee enneolematule rikkusele ning üleilmsele kuulsusele  just see vahva suleline. Ta jäi silma ühele Haabneemes elavale Kristel Mõistusele, kes hea inimesena lihtsalt ei saanud maas kössitavast linnust niisama mööda minna:


"Mul on üks abivajav pääsuke. Ka te saate teda aidata?"

„Pirital püssi ette jäänud Mustik vajab abi!“

„Sõpra tuntakse hädas“, ütleb vanasõna ja loomakaitse liit on kindlasti ka MTÜ Kassisõbrad semu ning sestap aitme neil ühe tubli kassi elukese päästmiseks raha koguda. Muide, Kassisõprade aktivist Anastassija peaks praegu kohe-kohe sünnitama, aga muretseb ja jaurab elu eest mingi hulkuva kiisu raviga. Hull, aga samas ka hämmastav naine! Eks ole?

Ja nimelt leidis üks tore Jelena nimeline naine eramaja hoovist väga-väga armetus seisus kassikese. Vaene loom puges kuuri alla ja lamas seal täiesti liikumatult. Lähemal uurimisel selgus ka põhjus – esmapilgul üleni haavades olevat klassi oli tulistatud ja mitte ainult korra.

"Kadriorukad tähelepanu! Üks teie naabritest peksab rämedalt oma koera!"

Teie kandis elab ja liigub üks üsna korpulentne ning karmi käega naisterahvas. Eks ta koergi ole suur ja karm, aga talle on õnneks siiski suukorv koonu ümber säätud. Vaatamata sellele, tahaks see peni vähemalt teisi koeri murda ja sellele järgneb muidugi õrna naisterahva poolt vali sõim ja korralik keretäis.

Olgu mainitud, et provva elab Poska uulitsa ja Narva maantee nurga pääl asuvas häärberis. Murekiri ise oli aga järgmine:

„Kurikuulsatele „nälginud“ Kõrgetalu hobudele sai pilk peale visatud“

Nädalavahetusel lubasin mööda Eestimaad ringi tuuseldada, et mitmetele-mitmetele väidetavalt väärkoheldud loomadele pilgu peale visata. Seda ma ka tegin, aga lubatud lood jäid paraku filmimata, sest väärkoheldud loomi, peale kahe koera, ma küll ei näinud. 

Arvasin, et kõige hullem vaatepilt avaneb mulle Vändra valla, Kurgja külakese Kõrgekalda talus. See koht on ju lausa kurikuulus ja meediastki palju kordi läbi käinud seoses loomade väärkohtlemisega. Viimati kerkis selle talupidamise ja hobusekasvatuse teema esile siis kui Pärnu jõest leiti hiljuti Kersti Kännule kuuluv uppunud suksu.

8. mai 2017

"Mu tänasest kirjutisest oli kasu ja jänkulapsi juba tuuakse turvakodusse"


Päeval tegid mul hinge täis tegelased, kes jänesepoegi eneste koju tarivad ja jutust aru ei saa, et loomakesed tuleb kohe vabastada.

"Ma ise 
toidan ja saan hakkama!"

Sitta sa saad, sest isegi mina ei saa pärast kümmet loomakaitsja aastat nendega hakkama ning viin eriti pisikesed tited ikka targemate inimeste juurde! Jäävad vähemalt ellu loodetavasti, aga ega see ka kindel ole, sest inimesel on paganama raske pärisemmet asendada.

"Braavo! Jõhvi patrullpolitseinikud Ainar ja Janis päästsid rebasepoja elu!"

Enamasti ma ikka sarjan pollareid, et nad loomade vastu toimepandud kuritegudele läbi sõrmede vaatavad. 

Ometigi ma tunnen isiklikult uurijaid nii Haapsalus, kui Pärnus, nii Tallinnas, kui Saaremaalgi, kes on tegelikult suured loomasõbrad. Paraku ei sõltu neist suurt miskit ja isegi nende algatatud krimasjad ei jõua teinekord kusagile.

Ka Ida prefektuuris töötavad sellised tublid politseinikud, kes hädasolevale rebaselapsele oma abikäe ulatasid! 

„Koerte värvimisega tegelev „Pootsmani kohvik“ ootab külastajaid!“

"Ilusat helesinist esmaspäeva!", soovis Pootsmani suvekohviku rahvas meile kõigile toreda koduvideoga. Mida selles praeguseks eemaldatud videos siis näha sai? 

Näha sai kuidas nende pisikene nunnu-nunnu pesmuna värvis valge perekoera peakest pintsliga siniseks. Nii tore ja südantsoojendav, et see pere ikka oma lastele maast madalast loomadega käitumise ABC selgeks teeb.

"Heategijatest mõrtsukid mõistavad jänesepojad surma!"

„Mida me sellele metsjänesepojale peale hapukoore ja kodujuustu veel ostame? Ta peaks ikka midagi lisaks ka saama?!“, sattusime koos naiskaga lemmikloomapoes pealt kuulma kahe noore neidise jutuajamist.

Mida ma oskan kosta: „Andke aga arbuusi ja hakkliha ja jogurtit ja leiba-saia ka!“

Ma mõistan, et enamus soovib jänkupoegadele südamest head kui leiavad justkui hüljatud pikkkõrvahakatised. On aga ka teistsugust rahvast. Egoistlikku rahvast, keda ei huvita nõuanded ja kes asuvad iseenese tarkusest jäneseid oma arust päästma. Tegelikult polegi neile päästmine esmatähtis vaid nad naudivad imearmsa looma hellitamist, kes annab neile enesele hea tunde, mitte vastupidi. Mõned hullud teevad seda aga lihtsalt feissari laikide nimel, sest loomatitepildid müüvad ja nende läbi on hää ka ennast upitada. Üks selline isehakanud loomakaitsja on nooruke Grete Oja ehk Gessu.

„Oi-oi-oi! Sa ei tohi lapsest kirjutada!“, manitsevad nüüd mõnedki.

Olge nüüd! Ikka tohin kui see laps hakkab oma oskamatu käitumisega metsjäneseemme lapsi tapma ega taha nõuaandeid kuulda. Gessu leidis oma aiast kaks jänesepoega ja hakkas neid koheselt „päästma“ ning pani puuri. Seejuures hakkas ta ka feisbuukist abi otsima, et mida pisikestele süüa anda?

„Läksin koera järele, aga üks lind sebis mind hoopis ära!“

Eile, pühapäeval tuuseldasin taas Lehtse vahel, et selle va hullu memmega, kes koera piinab, jutule saada. Suhtlesime läbi ukse ja kokkuvõtvalt ta koera jällegi ei näidanud.

„Mu koeral on LASTEHALVATUS ja ma käin temaga arsti juures!“

„Väga hea! Millise arsti juures te käite?“

„See pole kellegi asi!“

„On ikka küll ja üleüldse kui koer ei jõua liikuda, siis ei tohi teda sundida pikki matku ette võtma! See on isegi loomakaitseseaduses kirjas! Teie naabrid rääkisid, et täna jälle lõite koera jalaga ja lohistasite mööda asfalti!“

„Hoopis naabrid ise löövad mu koera, aga nüüd minge minema, muidu kutsun politsei!“

7. mai 2017

"Miks tänapäeva viikingid ja Põhjamaadest pärit mehed enam ei nuta?"

Viikingid olid julmad ja kanged sõdalased ning vägevad vallutajad-allutajad. Ehk tänapäeva mõistes lihtsalt ühed tavalised pätid-vargad, kes röövisid, rüüstasid, vägistasid ja tapsid! See on üldteada.

Seda seika on hoitud aga saladuses, et viikingid oli tegelikult samaaegselt väga õrnad ja hoolivad abikaasad-isad, kes koos perega mure korral südamest töinasid ja nutsid.

Eestlased olid sama kanged ja vähemalt saarlased vötsid viikingitest öppust ja käisid isegi Rootsimaal täpselt samu hirmutegusid vastu tegemas. Toonased saare mehed olid ka tublid nutjad ja vaadake vöi Suurt Töllu, kel silmad kogu aeg itkemisest punased olid. Ega nüüd Kalevipoeg, Lembitu ja Tasuja talle ka alla jäänud! See on ajalooline fakt!

6. mai 2017

"Riided seljast! Homme on "ALASTI AIANDUSE PÄEV!""

Nõukaajal olid omad pühad - kosmonautide- ja lüpsjatepäev. õpetajate- ja piirivalvuritepäev jne. Rahvas kehitas õlgu ega arvanud neist "punastest" pealesurutud tähtpäevadest suurt miskit.

Uus aeg tõi aga uued kombed ja tõttöelda läheb igasugu nähtuste tähistamine aina jaburamaks. Kui vene pühadel oli vähemalt mingigi point ja tunnustati justkui ühe või teise elukutse esindajaid, siis tänapäeval ei saa enam üldse sotti millepärast tuleb lips ette ja püksid viiki ajada - kassi kallistamise päev ja lehmaudara silitamise päev ...

5. mai 2017

"Igapäevased liiklusohvrid, keda me ei märka!"

"Miks tuju nii halb on?"

"Ahh, ära küsi! Kuradi kits (koer, lammas jt suuremad loomad) hüppas auto ette ja nüüd tuleb tuli ära vahetada!"

"Loom sai surma?"

"Ei tea mina! Keda huvitab? Vähe eemale komberdas ja sinna ta lebama jäi!"

Väiksemate tegelaste nagu linnud, siilid, jänesed, kassid jne allaajamist ei peeta isegi märkimisväärseks, sest need ei tekita autole kahjustusi. 

4. mai 2017

"Loomakaitsjad on ebaõiglaselt kurjad? Ähh, olge nüüd ja minu senist tegevust võtke kõigest eelsoojendusena!"

See esimene pilt iseloomustab üsna hästi loomakaitse liidu ja Eesti riigi vastasseisu loomakaitse küsimustes. Meie oleme mõistagi tillukese chihuahua rollis ja klähvime ning pureme suurt ja võimast hiiglast nagu jaksame. Tolku sest paraku suurt pole!

Surra saab vaid ühe korra!

Vaevalt, et meid nüüd tapma hakatakse, aga ootan huviga millal hakkavad meedias ilmuma liiduvastased "tellimuslood", et kui palju me ikka valesti ja halvasti teeme, sest oleme lauslollid.

3. mai 2017

Keskkonnaminister Pomerants: "Minu naine sünnitas ainult lammutatavates majades! Ka linnud-loomad peavad hakkama saama!"


Loo pealkiri on küll meelevaldne ja aga kas teie läheksite sünnitama hoonesse, mida parasjagu lammutatakse? Või viiksite oma lapsed lasteaeda, mille sees ja väljas toimetaksid traktorid, kraanad, veomasinad ning muu tehnika ja kari töömehi?


Ilmselt enamus meist nii ei käituks. Keskkonnaminister Pomerants koos oma kõrgharitud keskkonnakaitse ametivendadega aga küll ning nemad saadaksid oma kallid kaasad järglasi ilmale tooma kasvõi tuumapolügonile! Hämmastav altruism!

Aina rohkem mulle tundub, et Eesti loodusele ja metsloomadele-lindudele oleks parim kui keegi keskkonnaministeeriumile pommi alla paneks ning sealsed ametijukud Siberisse küüditaks!