23. märts 2017

„Kohtumine Tartu Tamme Gümnaasiumi õpilastega pani ka minu „kooliaastale“ selleks korraks punkti.“

Eile käisime koos Kerliga Tartu Tamme Gümnaasiumis ja pajatasime loodusklasside õpilastele olukorrast „eesti loomariigis“ ning igasugu elukate kaitsmise vajadusest. Auditoorium oli rahvast pea täis, sest lisaks 10-12 klassi õpilastele tuli ka üksjagu vabakuulajaid.

Ega ma midagi ilustanud vaid rääkisin nagu asjad on ja sarjasin nii seadusandlust, valitsust kui Veterinaar ja Toiduameti tegelasi. Mõistagi sai ausalt räägitud ka loomakaitse hetkeseisust ja sellest, et pole me nii vägevad midagi kui kaugemalt paistab.

22. märts 2017

"Taas elas üks õnnetu hing oma peremehe üle!"


"Tere, kirjutan Teile järgmise murega:

Kohtla-Järve loomade varjupaigas Grey Dogs ootab kodu äärmiselt sõbralik ja heatahtlik ca 1 aastane suur isane segavereline hundikoer. Minule teadaoleva informatsiooni kohaselt koeraomanik lahkus siit ilmast ning teine perekonnaliige tingituna vanusest hoolitsusega hakkama ei saa.

„Kes küll päästaks väikese hagija julma omaniku käest?“

Enne suurt puhkust on vaja veel mõned pakilised asjad korda ajada ja üks neist on kohe teie ees. Mulle saabunud murekiri oli järgmine:

„Tere, kirjutan Teile murega, mida täna nägin. Ja nimelt on kodukohas üks üsna julm inimene endale koera võtnud. Käisin täna väikese õega poes ja poe ees kamp joodikuid hoidsid koera.

Õde teadis rääkida kuidas meesterahvas (kui nii isegi tema kohta saab enam öelda!) peksab koera ja tassib teda külavahel nii, et hoiab teda üleval tagajalgadest. Sisenesin poodi ja mul hakkas koerast väga hale. Ostsin „denta stix“ paki ja võtsin ühe välja et koerale ulatada. Koer selle peale ehmus, tõmbus vastu maad ja hakkas värisema. Nii kui teda paitama hakkasin koer leebus ja hakkas huvi tundma.

"Omanik" ütles seepeale, et see on Eesti hagijas ja ta ei võta ühegi võõra käest midagi vastu. Ainult tema käest ja sedagi vaid kodus. Ärritusin ja palusin need palukesed siis koerale kodus kindlasti anda. Seejärel lahkusin.

Tundsin, et pean sellest kellelegi teatama. Kui mina midagi muuta ei saa, siis ehk keegi teine. Isiku nimi on Marek X ja ta elab Nissi alevikus Metsa tänav XX-XX


Tervitades ja abile lootma jäädes, .....“


See kiri pole paraku ainuke, mis mulle saadeti:



21. märts 2017

"Rannikul ukerdavad hülgepojad ei vaja abi!"

Märtsi lõpp on käes ja see tähendab seda, et mererandades võib taas imearmsaid ukerdavaid karvakerasid näha. Selleaastane esimene kõne tuli täna hommikul Keila-Joalt:

„Rannas on abivajav hülgepoeg ja Keskkonnainspektsioon appi ei tulnud! Kas teie viite ta ära ja aitate?“

„Ei vii ära, sest hülgepoja koht ongi praegu rannas! Inspektsioon tegi õieti, et kohale ei tulnud!“

„Mis mõttes?“

„Hülgepoja lapsepõlv on üürike ja emmed hülgavad neid praegu. Nad peavadki rannas olema ning kui kõht tühjaks läheb, siis kobivad merde tagasi.“

„Äkki ta on haige ja levitab mingit nakkust? Tulge ikka kohale!“

„Pole ta mingi haige ja ei levita ta midagi!“

„Aga ta on kuidagi väga nõrk ja abitu ning lisaks võivad koerad ka pisikesele liiga teha!“

„Nii võib minna küll, aga see on juba omaniku vastutus. Loodetavasti neid randades lahtiselt joosta praegu siiski ei lasta.“

„Aga hülgepoja lähedal on ka surnud luik värske verega. Kas poeg või teda kaitsev ema murdsid äkki maha ja hakkasid lindu sööma? Veri on maas! Ja ta liigutab vaid esimesi käppasid, tagumised oleks justkui halvatud!“


"Olge nüüd, temaga on korras ja kõik peabki just nii olema!"

"Oi aitäh! Meid südametunnistus nii piinas, et jätsime haige looma abita. Sellepärast helistasimegi."

Jõelähtme avariikoer: "Neljal käpal jookseksin autodest ka kiiremini!"

Sai eile üle jupi aja Jõelähtmel auto alla jäänud ja hoiukodus taastuval ning Vespaks ristitud kutsal külas käidud. No on ikka energiat! No on ikka mängulusti ja elutahet!

Margus ja Monica hoolitsevad tema eest ihu ja hingega ning see annab ka tulemusi. Tõsi, pihta saanud esikäpp paraneb üliaeglaselt ning tänaseni pole selge kas närvid lõplikult taastuvad või mitte?

V-ameti L-kaitse spetsialist Tõnu X: „Probleemi lahendamiseks tuleb koerad ära tappa! Võin ise ära teha ja see maksaks 20-30 eurot tükk!“

L-maakonna, M-vallas peab üks talumees koeri. Asjad on käest läinud ja täna on penisid kuskil kümne ringis. Omanik ise ka ei tea kui palju tal koeri on. Kuna emased ja isased on koos, siis ei maksa ka imestada kui neid varsti seal palju rohkem ringi siiberdab.

Kuute pole ja ka koerte ninaesine on üsna kesine. Loomakaitse liit kaebas V-ametkonna spetsialist Tõnu X-le, sest härra tööks on loomade kaitsmine ja ta saab riigilt selle eest ka palka.

Tõnu X käis kontrollimas ja tegi ettekirjutise, milles käskis kuudid ja aiad korda teha. Tähtaeg oli mäletamist mööda 23 veebruar. Koerte omanik ei liigutanud aga lillegi ja pani enamuse penidest lihtsalt lageda taeva alla või võsa vahele ketti! Tähtaja saabudes helistas koeraomanik Z riigiametnik Tõnu X-le:

„Olin haige 2 nädalat! Ole meheks ja anna paar nädalat vana tutvuse nimel veel pikendust. Selleks ajaks teen kõik korda!“

Kuidas sa oma tuttvale ikka ütled? Eks ole? Ja Tõnu X määraski uue tähtaja – 20 märts ehk eile.

L-Liidu vabatahtlik Kaija Y käis eile olukorraga tutvumas ja muutunud polnud tuhkagi. Helistas siis Tõnu X-le ja kurtis muret. Eesti riigi ametliku loomakaitse spetsialisti Tõnu X seisukohad olid järgmised:

20. märts 2017

„Kümme aastat täis ehk veidike ka koerast tänu kellele sai minust loomakaitsja“

„Kes sina selline oled?“, päris Erki tema majakese hoovi jooksnud rotveilerilt. Mees plaanis just trenni sõitma hakata ja nii kui ta autovärava avas, oligi võhivõõras koer kohe platsis. Rotveilerite tigedusest räägitakse verd tarretama panevaid lugusid, aga see kutsa oli väga sõbralik ja hüppas rõõmsalt ümber mehemüraka. Erki kükitas maha ja hakkas koera silitama. Ka kutsa laskis taguotsa vastu maad ja vaatas Erkile ainiti silma.

Mees koera ei kartnud, sest ta oli ka varasemalt selle tõuga kokku puutunud ning oskas nende käitumist ette aimata. Erki esimene koer oli ka nimelt just rotveiler ja lugusid nende tigedusest pidas ta nüüd juba küll pesuehtsaks müüdiks, sest Roy nimeline hiiglane oli vaatamata selle tõu kurjakuulutavalele mainele nüüd küll sama leebe kui emme pai.

Ka ta tuttavate „rotikad“ olid viimane kui üks sõbralikest sõbralikumad. Nii et lora puha ja kõik sõltub kasvatusest. On peremees tige, on ka koer tige. Kui inimene tahab loomast murdjat teha, siis selliseks koer ka muutub, oli mehe kindel veendumus.

„Kas sa oled kaduma läinud? Kus su pere on?“, jätkas Erki koeraga tasasel häälel suhtlemist. „Siitkandist kindlasti mitte, sest muidu oleksin  sind varem näinud.“ 


Erki nimelt jalutas oma koertega üsna tihti Männiku vahel ning sestap teadis ta täpselt milline koer just millises aiakeses elutseb.

„Raudselt pole sa siit pärit! Aga pole hullu, küll me su kodu ja pere taas üles leiame.“


Nii algab minu ei-tea-millal-valmiv raamat "Ohver." Ja just täpselt nii algas minu „avaliku loomakaitsja“ karjäär. Tegelaste nimed on raamatus mõistagi muudetud, sest rahvusvahelisele imperealismile ning mõningatele eesti inimestele ei pruugi üllitises kirjeldatud sündmuste avaldamine meeldida, aga siis ei saa nad vähemalt raamatu ilmumist takistada. Nii et lugege aga ridade vahelt ja küll kõik paika loksub.

Nüüd aga väga-väga lühidalt kõigest järjekorras.

17. märts 2017

"Heasüdamlik Phil otsib uut kodu!" - UUES KODUS!


Phili nimelise Tiibeti mastifi lugu algab pererahva lahkuminekust – perenaine vahetas elukohta ja jättis väidetavalt ekskaasale oma kaks koeramürakat. Ühe koeraga saab Soomes tööl käiv härra Timo suurepäraselt hakkama. Noorem Phil vajab aga rohkem tegelemist ja pühendumist kuid paraku Timol aega napib.

„Otsus ei tulnud kergelt, aga Philil oleks sellise inimese juures parem, kes ta jaoks ka piisavalt aega leiab“, ütles Timo raskelt ohates.

"Selle talve viimane metskitselugu"


Kuskil kümme aastat tagasi tuli 4.aprilillil maha selline lumi, mida pole isegi Lapimaal nähtud. Ometigi arvan, et tõenäoliselt on tänavuse talvega kööga ning ega me õiget lund enam näe. Täpselt kuu aega tagasi oli aga Läänemaal lund veel küll ja küll.

Tulin 27.veebruaril maakodust ja ühtäkki jooksid masina eest läbi paar kitse. Neile järgnes kolmas. Õnneks oli vahemaa piisav ja mingit ohtu polnud. Igatahes vererõhku üles ei löönud ja ka jalg ei hakanud tudisema nagu utesaba. Tahavaatepeeglist nägin korraga veel üht üht kitse. Siis teist ja kolmandatki.

„Appi! Mind on sisse piiratud!“

15. märts 2017

„Püssirohi sai otsa!“


Ma pole jupp aega kirjutanud ja sellel on ka omad põhjused.

Kümme aastat vabatahtlikku avalikku loomakaitsetegevust saab minul, Piretil, Pillel ja Kadril kohe täis ja see on kordades rohkem kui ma algselt plaanisin. Esialgne mõte oli ju läbi „totaalse avalikustamise“ poole aastaga "loomaasjad" Eesti riigis korda saada. Siis pikendasin tegutsemist kolme, siis viie ja seejärel lubasin, et kergitan kaabut kui kümme saab täis!