17 veebruar 2017

Lehmaketiga seina külge aheldanud taksikoerte omanik: "Muudmoodi pole võimalik neid kinni hoida!"

Eestimaa Loomakaitse Liidule laekus järgmine murekiri:

"Tere !

Risti alevikus Läänemaal on aadressil XXX abi vajamas kaks siledakarvset taksikoera. Koerte omanik Mari-Liis XXX on need väikesed ja külmakartlikud olevused sidunud aida ning puukuuri seina külge, mis on vabalt jooksma harjunud koertele üsna šokeeriv.
Minu kriitika peale, et neid koeri ei või hoida õues 20 kraadise külmaga, on nad paigutatud rõskesse ja ilma päevavalguseta keldrisse.

Eelmise koera, kes juhtumisi oli Vigala Sassi ehk meie tuntud ravitseja viimase elukaaslase koera pani see omanik samuti nädalaks enne tema süstiga hukkamist sinnasamasse keldrisse kinni.


Keldrisse sattus koer peale 4-5 kuist elamist väikeses kinnises konkus tööriistakuuris, mille akna ta kahel korral ära lõhkus, et vähegi pääseda värske õhu kätte. Koera väljaheited on eeldatavasti siiamaani sealsamas ruumis ja tänaseks kuivanud.
Kahjuks kasutas omanik selle koera vastu ka korduvalt füüsilist vägivalda koera kepiga nüpeldades. Ühel korral ka väikeste laste juuresolekul.

Palun Teie sekkumist, et võtaksite need koerad antud kodust ära ja nad leiaksid endale loomadest hooliva peremehe."

Ja eile kirjutas sama inimene juba teise kirja:

"Tere !

Värskem info on, et üks taksidest on kuuri seina küljes, kuid teine on püsivalt keldris kinni. Lapse väitel on ta sinna paigutatud seetõttu , et koer on oma kaela rihma otsas olles ära lõhkunud. Kelder on niiske , üsna umbselt suletud ruum .

Lugupidamisega ja lootuses, et koerad saavad abi ja ka neid ei surmata selle käigu peale mürgiga. Selline saatus tabas täies elujõus Vigala Sassi elukaaslase koera!

Täna käisin õhtul pool kuus asja vaatamas. Kodus polnud kedagi. Üks taksikuts oli tõesti lühikese keti otsas ja teist oli kuulda maa-alusest keldrist haukumas. Seal pole isegi ühtki akent.

Viimati pani omanik eelmise koera magama, kui too korra varjupaika jõudis, kuna hulkus külavahel.

Kui saadame sinna VTA , siis olen kindel, et need koerad lõpetavad samuti surmasüstiga.

Mis ma tegema peaks? Kui omanikuga räägin, siis võivad koerad samuti hukule määratud olla. Omanik ise on hilisõhtuni tööl ja lapsi polnud ka täna igatahes kodus. Koertest on meeletult kahju."

Käisime eile koos liidu Lääne-Eesti piirkonna juhi Kaija Paalbergiga olukorraga tutvumas. Laias laastus vastas murekiri tõele, aga eilseks oli ka teine taksikoer juba õues. Rääkisime ka perenaisega ja tema sõnul on koerad toidetud, vaktsineeritud ja nendega käiakse iga päev ka jalutamas. Suuremate külmade ajal pannakse kutsad aga sauna eesruumi või keldrisse.

Täna hommikul saabus ka taksikoerte omanikult kiri:

"Tere Heiki Valner,

Palun tagasisidet teie külaskäigu eesmärkide kohta. Mille alusel te tulite? Kes ja millal on muret tundnud? Küsin igaks juhuks üle, et kas kellelegi on koerad liiga teinud? Kas pean hüvitama kahjusid? Unustasin päeval neid küsimusi esitada. 


Koerad on vaktsineeritud, loomaarstilt sain kiita, et koerad ei ole üle toidetud nagu taksidega sageli tehakse. Vanaisa Ü.K oli aastakümneid koertetreener. Isegi tollases ENEKE-es kirjutas vetelpäästekoerte kohta artikli. Vanast koerast on suur kena medalikogu. 

Ise olen teinud koostööd viimastel aastatel Royal Canin koeratoidufirmaga. Teinud koertetoidu esitlusi, käinud koertenäitustel. Külmadel talveilmadel on koerad olnud köetavas ruumis, kus on nii aknad kui elektrivalgus. Tänan, et siiski käisite ja jään ootama Teie vastust esitatud kaebuste osas."

Kuna mina lobisen niigi liiga palju, siis vastab sellele küsimuseleEestimaa Loomakaitse Liidu Lääne-Eesti piirkonna juht Kaija Paalberg:

"Tere Mari-Liis,

Otseselt teataja anonüümsust ei palunud aga heanaaberlike ja sõprussuhete eesmärgil jätan muret tundva inimese nime avaldamata. Usun, et saate aru, et selline takside pidamine tekitab muret ja pole koerte suhtes kõige parem. Inimene, kes teavitas Eestimaa Loomakaitse Liitu antud olukorrast, oli lihtsalt mures ja kartis , et koertega läheb samamoodi nagu Vigala Sassi koeraga.

Kuna olen Sassi koeraga ka ise kokku puutunud siis tean kindlalt öelda, et antud koer polnud agressiivne ei inimeste ega ka teiste loomadega. Psüühika võis koeral segi minna , kuna hoidsite teda 5-6 kuud kuuris kinni. Veel paneb imestama, et te ei otsinud talle uut kodu, probleemide ilmnemisel, vaid panite ta magama.

Loodan siiralt, et takse ei oota nüüd sama saatus ja kindlasti oleme nõus aitama leida uut kodu neile, kui tunnete , et antud koerte tingimusi pole võimalik paremaks muuta.

1,5 aastane koer on võimeline õppima puhtust pidama, kui temaga tegeletakse.
Isegi vanemad koerad saavad puhtusepidamise selgeks! Seda tean omadest kogemustest.

Kui olete otsustanud koeri sedaviisi edasi pidada, siis soovitan neile hankida kergemad ja pikemad ketid ning suurusele vastavad kahekojalised soojustatud kuudid. Loomulikult ei välista see koertega jalutamas käimist.

Taksid ei ole kindlasti õuekoerad ja ka ilma akendeta kelder, kus on rõske ja niiske,ei ole nende tervisele hea."


Mainin ära ka selle , et nende koerte puhul on tegu õe ja vennaga, kes on lõikamata.

Kahjuks koerad ei vali inna ajal oma partnerit sugulussideme järgi ning loodan, et olete ka sellele mõelnud.

Kui Teil on koertega seoses abi vaja siis oleme nõus aitama nõu ja jõuga. Loodan, et koerad meie külaskäigu tõttu ei kannata ja nende olukord muutub vaid paremaks."


Mina jätan sedapuhku oma arvamuse välja ütlemata ja mainin vaid seda, et mulle üleüldse ei meeldi, et koeri ketis peetakse. Mida aga teie antud loost arvate?