„Nikkariks mind tööle ei võetudki ehk keeled suhu ja maailma vallutama!“

Võõrsil tuleb alati silmad lahti hoida või peenemalt öeldes, tuleb olla lihtsalt uuteks väljakutseteks valmis. Ja nii ma käingi alati kõikjal silmad lausa pärani. Küllap just seetõttu jäi ka firma „Puutarha nikkarid“ silma. Pisike kiri plakatil lubas lausa „tillukest tükki paradiisi.“
„Sa helde aeg! See on ju päris pesuehtne paradiis, mitte väike tükk kui selle eest veel tasu makstakse! Senini on tulnud ikka niisama tühja lahmata!“

Jooksujalu tormasin bossi jutule.

„Tere! Ma tulin tööle. See nikkarivärk tundub mulle sobivat.“
„On teil ka kogemust?“
„No ikka on. Ma pole küll koolis seda õppinud, aga elu ise õpetab ja vähemalt 37 aastat olen asjatanud sel alal juba küll. Tõsi, palgatöö pole see olnud ja tegemist oli ikka looduse sunni ja hormoonidega. Teinekord aga sai täitsin lihtsalt kohustust! Saate aru küll.“

„See on siis nagu ikka hobi olnud?“

„Senini küll, aga palga eest ma panustaksin palju rohkem ja pühenduksin täiega!“
„Te ei sobi meile siiski. Me vajame professionaale“
No on ikka tainapead. Kus kohas taolisi nikkarikoolitusi tehakse siis?
„Aga ma võin ka ju muud tööd teha. Näiteks ruumi koristada!“
Kõikidel kontoritädilel läksid silmad hirmust suureks.
„Apua! Saamarin ryssä tai virolainen haluat meidät murhata ja sitten lupasit vielä ruumin koristusta! Pekka, soita heti poliisille!“
Mina muudkui naeratasin ja noogutasin kuniks tulid pollarid ning mu ära viisid. Hiljem selgus, et „ruumin koristus“ tähendavat nende keeles „laiba kaunistamist!“ On ikka imelik keel!
Mina ei lase aga sellest tühisest seigast end küll segada – ikka keeled suhu ja julgelt maailma vallutama! Eks ole?