"Käige mind vaatamas siis kui ma elus olen. Surnuaeda pole vaja tulla!", ütles mu ema aastaid-aastaid tagasi ikka ja jälle.
Ja nii räägin ma ka teitele ning utsitan tagant homsel Vanavanematepäeval oma kiirele elule korraks pidurit tõmmata ning kebige esivanemate manu, et te ühel kurval päeval poleks fakti ees - kurat, enam polegi kellegile külla minna! Kuidas ma küll tema elu maha magasin?
Sellel oma 10 aastat tagasi tehtud pildil loeme kokku 5 titte, kes täna juba ise usinalt tittesid teevad. Tegelikult on neid lapsi mu elus üksjagu rohkem olnud, sest teatavasti naistega käivad ikka lapsed kaasas ja sestap olen ka nende põnnide eludes suuremat või väiksemat rolli mänginud.
Ja nüüd kogu loo tuuma juurde. Ma nimelt olen räigelt ilge maiasmokk ja homme hommikul tahaksin vähemalt viite torti laual näha. Siis valime mu taaskord "aasta isaks" ja teeme muid lollusi - näiteks lükkame naabri-Antsu lehma kraavi või pasteerime Asta kõutsi ära või küll me midagi välja mõtleme nagu tavaliselt.
"Käige mind vaatamas, kui ma veel elus olen. Surnuaeda pole vaja hiljem tulla!"
