„Ei kahjuks mul pole häid uudiseid. See pole õllekõht ega rasv vaid kõhukese venitab suuremaks tühipaljas õhk!“Mu elukaaslane Aadu lausa vihastas ja laskis püksid poolde põlve:
„Kas see on teie arust kompressor või siiski …..?“
Arst ei teinud sarkastlisest märkusest väljagi ja sestap läksime Kopli loomakliinikusse. Sealne vastuvõtt ja suhtumine olid hoopis teised ning tundub, et ka haridustase on sealsel rahval veidi kõrgem kui inimesi terveks remontival ametivennal.
„Selge pilt. Sul Heiks on valetiinus! Ei midagi hullu!“
Seda ma kartsin ise tegelikult ka, sest pole ju normaalne, kui ma ühtäkki tigedaks lähen või heast peast keset uulitsat hullu kombel naeru lagistan. Mõistagi ka füsioloogilisi erinevusi olin ma juba ammu tundnud -näiteks rinnad läksid üksjagu tundlikumaks. Eile oleks ma ühe tüübi lausa laiaks tagunud, kui see trammist väljudes mind õrnalt riivas. Kohe nii tundlikuks on see võimust võttev naiselik pool mind muutnud!
Öeldakse, et alati tuleb leida mingi väljund, et probleemidega hakkama saada. Mina leidsin ja alates tänasest hommikust olen ma pühendunud ja imetav siiliema! Ta vaesekese emme sõideti Nõmmel laiaks ja üks tore meesterahvas leidis ta Vanemuise tänavast oma hoovi pealt üsna nõrkenud olekus. Härra otsis abi ja seda ta ka sai.
Algselt läks siilipoiss Kopli kliiniku loomaarsti Kelli Lomperi juurde, kes kodus loomakese eest ihu ja hingega hoolitses. Täna läheb Kelli aga mitmeks päevaks pidusse ehk kolleegidega suvepäevi veetma ja sestap loovutas ta oma hoolealuse pisarsilmil minule.
Ma tundsin ürgnaiselikku vajadust okaskera eest hoolitseda ja ka enda hing sai kohe laksust rahu! Nüüd mul ongi oma "titega“ suured plaanid ja ma tean täpselt kuidas teda kasvatada - õhtul läheme igatahes siilikesega juba loomaaeda ja kohvikusse. Homme tahaks temaga aga ka kinno minna, sest kuskilt lugesin, et siilidele pidi see rahustavalt mõjuma. Siis me läheme …….. Mia on mõistagi mulle suureks toeks, sest kohati tunnen end nagu noored emmed ikka, üsna abitult.Igaks juhuks hoiatan, et kui keegi peaks mulle helistama ja abi tahtma, siis võin ma vihastada või karjuda või naerda või nutta. Ärge pange siis tähele. Ma olen lihtsalt praegusel perioodil nii emotsionaalne. Säh, hakkab jälle melanhoolia peale tulema. Läksin just peeglist mööda ja mida ma nägin?
„Ma olen nii paks ja nii vana! Nii rumal ja nii kole! Appi, jälle ma tönnin ……!
