23. jaanuar 2016

"Tolerandid on tegelikult kõige suuremad vihkajad ja vaenajad!"

Kas ka Teile tundub nii, et kõige suuremad üks-kõik-kelle-mille tolereerijad on tegelikult kõige suuremad vihkajad ja vaenajad? Mulle küll tundub ja mida päev edasi, seda enam!

Kunagi kirjutasin midagi traditsioonilise pere kaitseks ja tunnistasin, et mulle meeldivad naised ning nii see vast peabki olema kuna vastasel juhul oleks inimkond juba ammuilma välja surnud. Koheselt ristiti mind „homofoobiks“ ja sõimukirju sain omasooiharatelt veel nädalapäevi hiljem. Eriti tige oli üks Rootsi gay, kes soovitas Stockholmis mul oma nägu mitte näidata, sest ta ei vastutavat oma tegude eest kui mind peaks nägema. Kas see ongi sallivus?

Olen väitnud, et inimorganism vajab nii loomset valku kui rasva jne ning seega on lihasöömine igati normaalne. Lastele veganluse peale surumist nimetasin aga lausa kuritegelikuks. Üleöö sai minust teatavates ringkondades „loomavihkaja“ ja idioot, kelle aadressil võis kõike öelda, mida sülg suhu tõi. Kus on nüüd nende „õiguslaste“ sallivus minu seisukoha ja arusaama suhtes?

21. jaanuar 2016

"Aidake, tahan jaanalinnuks saada!"

DSC00454
Nüüd sõbrad on selline lugu, et ma tahan ka reaalselt saada jaanalinnuks! Ma ei häbene seda enam öelda, aga ma olen kogu oma teadliku elu tundnud, et sündisin vales kehas. Lapsepõlves põgenesin ma isegi korra lasteaiast ära, et loomaaias kallite jaanalindude lähedal olla. Sealt puuri veerest miilits mind öösel magamas leidiski............ Kogu oma elu olen seda taaka kaasa tarinud ning sestap polegi vaja imestada minu napisõnalisust ning depressiivset meeleseisundit.
Täna olen ma aga esmakordselt ÕNNELIK, sest veterinaaria, meditsiini ja teaduse areng lubab täituda ka minu unistusel – tänu liigivahetusoperatsioonile saab minust teha jaanalinnu. Tegelikkuses olen selleks ka viimased paarkümmend aastat juba ette valmistunud ning näiteks tuleb mul "munemine" juba sigahästi välja. Ka pead liiva alla peita mõistan ma juba laitmatult. Ainuke mure on veel see, et ninast noka tegemine ja keha katmine sulgedega, on üksjagu kallis. Kas ühiskond on valmis mind lausõnnelikuks tegema? Kas haigekassa kompenseerib need tühised viis miljonit, mis üht vaevatud hinge õnnest lahutavad?
Siiani polnud lootust, aga kunagi ei tohi käega lüüa ning täna paistab tunneli lõpust juba ka valgus – Issake, ole sa tänatud, et Eestis on palgal võrdõigusvolinik. Issake, ole sa tänatud, et meil on Liisa Pakosta!

"Leppimise võlu"

Eile läks mooriga suuremat sorti ütlemiseks ja me jäime väga-väga erinevatele seisukohtadele. Õhtul suutsime teineteist delikaatselt vältida ja see on ruumikamate majakeste eeliseks täpselt nagu vanades mõisades ja lossideski - kaaslast saab väga lihtsalt vältida! Hommikul jõudsime kokkuleppele ja nagu välja tuli, siis mingiks jamaks nagu tegelikku põhjust polnudki. Nüüd käis tädi just lõunatamas ja lausa säras:

"Ma olen nii õnnelik! Leppida on nii hea ja hing on rahul. Kahju ainult, et sellise tunde saavutamiseks tuleb tülli minna!“

Igatahes kuna tema õnn on siiski väga oluline, siis leppisime kokku, et õhtul peame jälle ühe suuremat sorti kodusõja maha, hommikul aga lepime jälle ää. Nii saab ta ka homme end väga õnnelikuna tunda. Näete nüüd naised mida mehed kõik teie õnne nimel tegema peavad- isegi tülli tuleb minna, kuigi ise väga nagu ei viitsikski. Muide, kas kellegil mingit head tülipõhjust pole välja pakkuda? Endal hakkavad need juba otsa lõppema.

"Tahan saada jaanalinnuks!"

Nüüd sõbrad on selline lugu, et ma tahan ka reaalselt saada jaanalinnuks! Ma ei häbene seda enam öelda, aga ma olen kogu oma teadliku elu tundnud, et sündisin vales kehas. Lapsepõlves põgenesin ma isegi korra lasteaiast ära, et loomaaias kallite jaanalindude lähedal olla. Sealt puuri veerest miilits mind öösel magamas leidiski............ Kogu oma elu olen seda taaka kaasa tarinud ning sestap polegi vaja imestada minu napisõnalisust ning depressiivset meeleseisundit.

Täna olen ma aga esmakordselt ÕNNELIK, sest veterinaaria, meditsiini ja teaduse areng lubab täituda ka minu unistusel – tänu liigivahetusoperatsioonile saab minust teha jaanalinnu. Tegelikkuses olen selleks ka viimased paarkümmend aastat juba ette valmistunud ning näiteks tuleb mul "munemine" juba sigahästi välja. Ka pead liiva alla peita mõistan ma juba laitmatult. Ainuke mure on veel see, et ninast noka tegemine ja keha katmine sulgedega, on üksjagu kallis. Kas ühiskond on valmis mind lausõnnelikuks tegema? Kas haigekassa kompenseerib need tühised viis miljonit, mis üht vaevatud hinge õnnest lahutavad?

Siiani polnud lootust, aga kunagi ei tohi käega lüüa ning täna paistab tunneli lõpust juba ka valgus – Issake, ole sa tänatud, et Eestis on palgal võrdõigusvolinik. Issake, ole sa tänatud, et meil on Liisa Pakosta!

20. jaanuar 2016

"Ümber ilma ringlevad õnnekirjad"

Sain täna oma kallilt eksillt järgmise kirja: "See kiri saadeti sulle, et sul õnne oleks. Originaal on Uus-Meremaal ja üheksa korda ümbermaailma reisinud. Nüüd saadeti õnn sinu juurde. Sa saad õnne osaliseks lähema nelja päeva jooksul, peale selle kirja saatmist. Et oma õnne hoida pead sa selle kirja igal juhul edasi saatma. See ei ole nali ......... jne bla-bla-bla ......................

Nüüd tuli pikk loetelu inimestest, kes kirja edasi saatsid ja mõistagi väga rikkaks ning õnnelikeks said. Aga ka nende inimeste loend, kes ei saatnud ja seetõttu lausa ää koolesid.

Kiri lõppes nii: "Ära unusta et sa pead selle 10 inimesele edasi saatma, igaüks vajab olukorra aitamiseks õnne. Kui sa selle kuuele kallile inimesele edasi saadad, juhtub täna õhtul kell 22.00 midagi head ja nelja päeva pärast saad sa teada kes sind armastab! Kui sa keti katkestad, saadab sind igavene ebaõnn! ......jne bla-bla-blaa.......

"Mida kinkida?"

Kingutuste otsimine on alati üks paras peavalu. Küllap teate seda vast isegi. Ja otsisin minagi nädalavahetusel siis kuue aastaseks saavale neiule sobilikku kingitust. Ja käin seal riiulite vahel ning takseerin nukkusid. „Üks on ilusam kui teine ja kohe ise tahaks nendega mängima hakata“, käib peast läbi. Ei-ei, mingit nukku kohe kindlasti ei osta, sest neid on tal juba sadu kui mitte tuhandeid. Ostaks ikka midagi taolist, mis liigutama ka paneb? Kõikjal muudkui räägitakse ju, et noorsugu passib arvutites ja mandub. Ostaks õige kelgu? Vaatan mina kelkusid ja suuskasid, kui korraga käivad peast läbi hirmsad mõtted – sõidab veel mäest alla ja vastu puud! Pärast lapse kondid puha purud. Ei-Ei ja veel kord väga konkreetne EI, sest seda ju üks ontlik vanaisa küll ei taha.

19. jaanuar 2016

"Selle talve esimene libisemine ja kukkumine"

Ja täna see selle talve esimene „käntsakas“ siis lõpuks juhtuski. Jalutasime rahulikult Miaga ja hingasime kauni kodumaa värskendavat õhku kui ühtäkki libisesin ning olingi hanges külili. Selja taga kõndiv mees ainult muigas.
A-ha-haa, kuradi naljakas ikka küll! Oleks siis vanainimese püsti aidanud, aga ei! SIGA! See mees on tõeline siga ja andku päris kärssninad mulle see võrdlus nüüd andeks.

Ja pikutan mina seal lumehanges kui meelde tuli üks vana „kukkumislugu“ lapsepõlvest. Äkki olen sellest juba kirjutanud, aga kordamine pidavat olema ju tarkuse ema ja ka vanaema, kui soovite. Sestap heietan uuesti. Aasta võis olla kuskil 1969 või 1970 ja nagu juba mainitud, siis olin tol ajal alles laps, keda ema lasteaeda pidi viima. Lasteaed asus praeguse Sõle tänava Nisu peatuse lähistel. Ja lähemegi meie siis käsikäes lasteaeda kui ees kõndiv mees korraga libises ja kukkus. Oi ta oli tige! Maast üles tõustes ja mantlit lumest pühkides ütles ta korraga: „KURADI VENELASED!“, just kui oleks venelased süüdi, et ta kõndida ei mõista! Ohh seda loogikat küll!

Ajan ka mina ennast siis täna püsti ning klopin samuti jopet lumest puhtaks. Aga tahaks kedagi kiruda! Kedagi selles ülekohtuses õnnetuses süüdistada? No kohe väga tahaks. „KURADI PAGULASED RAISK!“, surun lõpuks läbi hammaste.

Uskuge või mitte, aga kergem hakkas ……… palju-palju kergem!

17. jaanuar 2016

"Ott Kiivikase tervisemunad"

Hurraaaa sõbrad ja palju õnne, sest astronoomilise kevade algusest lahutab meid veel täpselt kaks kuud ja kolm päeva! Sõbranna igatahes asus juba rannahooajaks valmistuma, et pepu ikka õigeks ajaks trimmi saada. Ja läks tema siis jõusaali ning käib mullegi peale, et tule ka ja korista oma kõht eest ää. Seesamune kõht mind küll suurt ei sega, aga kui just kästakse ……
12400693_1556547027999458_9049055681050521210_nNii ja käib tema trennis ning nüüd vaja siis ruttu-ruttu ka tervislikult toituma hakata. Kõik olevat väga lihtne, sest söögikõlbulike toodete nimekirja saab otse trennist kaasa. Takkaotsa olevat võimalik neid toiduaineid vist isegi koha pealt osta. Loen minagi siis nimekirja: „Ott Kiivikase kohupiim“ ja „Ott Kiivikase leib“, Ja veel ridamisi toiduaineid. Tundub paljulubav, sest kui Ott ise neid asju juba teeb, sööb ja soovitab, siis peab ju igavesti tugevaks tüübiks saama. Loen mina edasi: „Ott Kiivikase munad.“ Nüüd on küll stopp! MA EI TAHA OTT KIIVIKASE MUNE! No ei taha ja kogu lugu ning ärgu pangu Ott mulle seda nüüd küll pahaks. Sõbrants aga sööb neidsamuseid mune lausa kahe suu poolega ja taguots tõmbab pingule küll. Isegi liiga pingule minu arust ning täna ei julge enam isegi vastu minna - äkki plahvatab ja mille peal ta vaeseke siis tulevikus istuma hakkab?.
Ühesõnaga, ei lähe ma kuskile trenni ja olen paksmagu edasi. Ja üleüldse jõusaal ongi tegelikult nõrkade jaoks! Minusugustel tugevatel sinna asja pole!

16. jaanuar 2016

"Lapselapse 6.sünnipäev ja esimese soo-zoo-neutraalse perekonnaloomine!"



Millest unistab üks 6 aastane laps kõige rohkem ? Otse loomulikult sooneutraalsest perekonnast ja selle koha pealt pole ka Norah mingi erand. Ka tema tahab kasvada just sellises keskkonnas, kus puuduvad igasugused sootunnused ning kõik on võrdsed. See käib mõistagi ka pere lemmikloomade kohta ja sestap otsustasime latti veel kõrgemale tõsta ning luua ilmarahvale eeskujuks planeedi esimese soo-zoo-neutraalse näidisperekonna ehk „sozooni“. Just see sõna hakkab tulevikus käima iga ühiskonna algrakukese ehk perekonna kohta.
12486028_1557467267907434_1475659048826191387_o
Esimesena oli oma munadest suuremeelselt nõus loobuma meie perekese kiisukene. Müts maha, sest sellist ohverdust poleks osanud nüüd küll keegi temalt oodata. Teisena loobus pingeid tekitavatest naisetunnustest retriiver Mia. Onu Ronald'i soovahetusoperatsioon toimub juba veebruaris. Norah'i vanemad paraku alles kompavad pimeduses ning hoiavad kümne küünega kinni nii oma mehelikkusest kui naiselikkusest. Ärgem neid aga kohe ka hukka mõista vaid anname ikka aega kohaneda. Samas otsustasime memmega, et oleme noortele ise eeskujuks ja julgustame neid astuma seda hädavajalikku sammu.

15. jaanuar 2016

"42 aastat lubadeta sõitu!"

Meie tänavatel ja teedel liikudes on selgelt näha, et pollarid ei maga. Naiivselt võib arvata, et nad hoolivad väga meie turvalisusest, aga eks see tegelik põhjus ole ikka va riigikassa täitmine. „Tegele oma põhitööga. Võta radar ja mine trahve koguma“, käratas ülemus mu tuttavale piirkondlikule konstaablile, kes soovis ühe tüdruku vägistamisjuhtumit uurima hakata. Kommentaarid on vast liigsed. Seega võib arvata, et liikluskeerisesse pole vaja tormata kui sinu või masinaga just kõik korras pole. Vahelejäämise oht tundub lihtsalt liiga suur olema, aga see mulje võib olla petlik.

9. jaanuar 2016

"Täna läksin omadega päris rappa ikka!"

Täna läksin omadega ikka täiesti rappa. Algne plaan oli aga igati üllas. Ühesõnaga läksin lapselapsega rabasse kelgutama. No ja eks ma siis seletan, et: „Näe, see on kuusepuu ja see jällegi männipuu. Aga see tiibadega asi on tuvi – see ei ole puu. Hoopis lind“. Loodusõpetusetund missugune. Eks ole? Siis mõtlesin, et räägin ka hoolivusest. Räägin, et praegu on külm ja kõik kiisud tuleb tuppa lasta. Need kutsud ka, kes õues elavad. Näitena tõin Nancy, kes isegi oma hobused suurde tuppa „külmapühadeks“ kolis ning neile õhtul lausa tekid peale laotab. „Oi-oi, Nancy on hea“, kiidab põnn takka. Muidugi on Nancy hea ja saa sina ka tulevikus sama tubliks ning hoolivaks. „Küll ma saan, kindlasti saan“, on järeltulija veendunud.
Nojah kelgutame seal kui korraga märkame ühte auku. Hiilime ligi. Mingit norinat on kuulda. Pistan pea sisse. Hirmus hämar on, aga silm siiski vaevu seletab mingit põõnavat kogu. Põnn kohe, et viime suure kutsu koju, õues on külm ju! Mina vastu, et see on niiiiii suur, et me ei jõua teda ju liigutada. „Paneme kelgu peale ja lohistame. Vanaisa, sa ju ise just rääkisid, et sellise külmaga ei tohi kedagi õue jätta“, jääb põnn enesele kindlaks. Nõme värk ja kuidas sa lapsele ikka pada ajad? Ühesõnaga vedisime koeramüraka kelgu peale ja vut-vut-vut kodu poole. Õues pime ka ja ei näinudki teist korralikult, aga hinges oli vähemalt selline soe tunne. Lisaks näeb lapselaps oma ihusilmaga kui hea inime on vanaisa ning küllap see innustab tedagi tulevikus õilsatele tegudele.
Vaese külmunud looma vedisime kohe magamistuppa radiaatori äärde. Polnud nagu väga külmunud, sest karv oli küll selline pehme. Haises aga hirmsasti, seda pean tõdema. Põnn hoidis ka nina kinni, aga midagi pole teha – loomakaitsja elu haisebki üksjagu sõnniku järgi. Ja siis panime tule põlema ja mida me näeme? Jeerum, sina Jeerum, tarisime hoopis väiksemat kasvu karu koju! Nüüd istumegi ise õues, lumehanges ja kuradi külm on! Keegi öömaja ei taha pakkuda? Nii kevadini ma arvan?

"Ärge tuututage nii väga kui teel loomi näete!"

12439241_1552438328410328_4700812074326718553_nViimasel ajal satun üsna tihti Viimsi kanti ja mõned päevad tagasi tekitas üks kolli seal korraliku segaduse. Ja nimelt sõidan mina linna poole, aga vastassuund masinatest umbes, mis umbes ning venivad nagu kaameli-ila. Mõni hetk hiljem nägin ka ummikutekitajat enest – eksinud kolli oli hõivanud teepervepoolse rattajälje ja vaatamata vastutulevatele masinatele rühkis mööda seda rahulikult Merivälja poole. Autojuhid olid kõik ülimõistvad, võtsid kiiruse maha ning manööverdasid loomast kuidagimoodi mööda. Keegi ei signaalitanud.

"Kölnivesi „Kölni kallistus“ nüüd saadaval ka Eestis!"

Kallid naised!

Meeste ürgseid instinkte äratava kölnivee „Kölni kõditus“ esimene partii saabus Eestisse. „Kölni kõdituse“ üleilmne võidukäik sai alguse aastavahetusel Saksamaalt ja tänaseks on sellest lummatud pea kõikide Euroopa riikide õrnema soo esindajad. Aroom on üles ehitatud kontrastidele - see on samaaegselt külm ja kuum, kõva ja pehme, kauge ja lähedane, kosmiline ja maalähedane, nii kivi- kui kaasaegne.Selles peituvad unikaalsed sametist pehmust andvad lillelised komponendid. Algusnoodis kõlavad akaatsia ja oder, südamenoodis jasmiin, palisandripuu ja mustsõstar ning lõpunoodis tiirase metsise ning kilpkonna vastav eritis.

7. jaanuar 2016

"Hakkan heaks inimeseseks ja teen palju komplimente!"

Alates sellest aastast hakkan lisaks hästi heaks inimeseks olemisele ka naistele hästi palju komplimente tegema. Nii sai otsustatud. Naised armastavat ju kõrvadega ja mis saab siis veel paremat olla sellest, kui võhivõõras mees su ilu ning maitsekat meelt taevani kiidab. Eesti mehed on ju va mühkamid.

„Kallis, sa pole nii ammu mulle komplimente teinud!“, ütleb nördinud naine.

„Pagan, see ongi ju kompliment, et ma sinuga üldse koos elan“, vastab mees. Kuradi mühakas, aga küllap tuleb taoline olukord paljudele tuttav ette.

Ja lähengi mina siis poodi ja hirmus kihk on kedagi kiitma hakata. Loomulikult mitte selleks, et kohe püksi pugeda, vaid et ikka müüjakese tujukest ning enesehinnangut veidikenegi tõsta. Ohoo, nooruke neidis istubki nördinult ning väsinult kassaaparaadi taga.

„Tere, te näete väga hea välja!“, põrutan pikemalt mõtlemata. „

Ku-ku-kuidas palun“, kokutab müüja vastu.

„Teil on väga armas naeratus“, ei jäta ma jonni.

Neidis on ilmselgelt kimbatuses ja otsib anuva pilguga turvameest. Nüüd on pees ja siit sajab veel ahistamise süüdistus kaela. Viimases hädas kraaksatan:

“Te olete üsna roogitav vobla. Täitsa pandav chick, noh!“

Üle müüjanna näo laiub sulnis naeratus ja ta silmadesse lausa valgub kogu inimkonna soojus ning armastus:

„ Oi, aitäh Teile. Vanakoolimehed kohe oskavad naistega rääkida!“

6. jaanuar 2016

"Karvadeta sfinx jäeti rahumeeli pakasega õue"

12524203_1551107231876771_5466275650693267894_nSain täna järgmise kirja härra Laurilt: "Tänane pärastlõuna pani mind proovile. Sammun mööda kodutänavat trammipeatuse poole ja vastu sörgib sfinkskass.Olen teda suvel aeg-ajalt näinud kodumaja ümber silkamas ja tolmus püherdamas, aga praegu pole loomulikult suvi ja lisaks on 20 külmakraadi. Pere, kelle juures kass elab, ei paista kodus olevat. Koputan korduvalt nende aknaklaasile. Umbes minuti pärast astub välja punase peaga mammi, kes ei ole üldse häiritud, et kass väljas oli, kus ta sihitult ringi jooksis, õnnetult kräunus ja lõpuks kuhugi varju alla puges, mis ei andnud üldse sooja. Mammi ütleb vabanduseks niipalju, et kass tahtis välja minna, siis ütleb isegi "aitäh" ja laseb õnnetu karvadeta elaja tuppa tagasi. Minu küsimus teistele kassiarmastajatele ja eriti sfinksiomanikele: kas see on loomapiinamine ja kui on, kellele oleks mõistlik teatada? Mina leian, et see on loomapiinamine, sest keegi mõistuse juures olev inimene ei saa olla nii loll, et karvadeta kassi -20 juures õue laseb!"
Igasugu targutavad kommentaarid on vast liigsed ja tänud Laurile teatamast ning hoolimast. Kui aadressi teada saan, siis lähen juba hommepäev mammiga rääkima. Lubatakse 30 külmapügalat ja sestap on vast igati paslik sfinxi omanik paljajalu ning T-särgi väel jalutama kutsuda, et talle veidi selle kiisu hingeelust ja pidamistingimustest rääkida. Ja ainult püüdke mind nüüd "vanainimesepiinamises" süüdistama hakata! Aga ilmatargad lubavad kõva pakase jätkumist ja eks siis kulu soojem ulualune meile kõigile ära. Laskem siis ka karvasemad neljajalgsed ikka tuppa. Eks ole!

"Tänapäeva imed"

Reeglina arvatakse, et muinasjutt on üks ilus pläma. Aga vat ei ole ja kohe räägin miks. Ja nimelt viimased pool aastat ööbin ma vahest ühe nooremapoolse haldja juures. Esimene ime ongi see, et ta üleüldse mind, va vanat litsi, oma koikusse laseb. Lisaks tundub mulle pärast mitte just kõige imelisemat suhet imena juba seegi, et leidub siin maamuna pääl ka selliseid naisi, kes kilode viisi rahusteid ja liitrite viisi veini sisse ei kaani. Lõpututest  tujumuutustest ja tülidest rääkimata. Jummalast ime, sest olin juba unustanud, et ka nii on võimalik. Siiralt.