„Kõrge rohu seest mind ei märgata“, arvab kindlasti see väike tegelane. Eks hirm ole mõistagi naha vahel, sest eks see ole ju ikka ohtlik küll kui mingi kahemeetrine mehemürakas ligi astub. Lesib rahulikult ja jälgib mängu. Esmapilgul tundub, et teda võib lausa sülle võtta, aga kus sa sellega. Välgukiirusel teeb loomake minekut ja tuleb välja sellise hädakisaga, mis kaugele kuulda. Tõtt-öelda ei teadnud isegi, et nad üldse mingit erilist häält teevad, aga sain ka ise sedapuhku siis kogemuse võrra rikkamaks. Kui lutipudeliga ligi astuda, siis on aga sõprus majas – tühi kõht uinutab erksa alalhoiuinstinkti ja „jalgadega lutipudelit“ ei pea ju ometi kartma. Kes ta väikese pea sisse näeb, aga küllap nii ta mõtleb, sest hirmust pole enam jälgegi. Kuigi kiusatus on väga suur ja täis kõhuga saaks teda ka sülle võtta, siis tark tegu see pole, sest hiljem v
aja ta ju jälle looduses vabaks lasta ja sestap pole inimesega teps mitte vaja harjuda.
Selle orvukese lugu oli selline, et X-maakonnas X-külas ajas üks igati tore maamees X kogemata kombel ta emme alla. Andis asjast teada ka X-jahimeestele ja kui nood tulid vaest looma lõpetama, siis oli viimane juba otsad andnud. Umbes nädalavanune titt lamas aga surnud emme kõrval ega liikunud paigast. Keskkonnaspetsialistid ja igasugu –nõunikud ütlevad selle peale, et „LOODUSLIK VALIK“ ja kedagi ei tohi metsast ära tuua. Üldjoontes täiesti nõus, aga jällegi mis kuradi looduslik valik kui inimesed autodega loomadest üle sõidavad? Üksi oleks see titt mõistagi hukka saanud. Ka jahimehed ei suutnud teda virelemisest säästa, sest käsi lihtsalt ei tõusnud nii armsa ja ilmsüüta olevuse kõri läbi lõikama. Mis aga taoliste õnnetutega siis Eesti riigis edasi teha? Kõiksugu ametipulgad ütlevad, et tõmmake uttu ja las kõik jääb nii nagu on. Väga mugav seisukoht ja see ei lähe maksma sentigi. Kaitsealuste loomadega mõistagi tegeletakse, aga ülejäänute piinad ei huvita ühtki ühiskonna leival istuvat ametnikku. Palju on räägitud metsloomade rehabilitatsioonist. Uues arengukavas pole aga taolise keskuse loomisest sõnakestki kirjas. Looduse Fond üritab metsloomade haiglat omal algatusel Harjumaale püsti panna, aga olukord on rohkem kui nutune, sest riigilt raha ei tule ja annetuste najal seda juba ei ehita. Vähemalt Eestimaal mitte, sest väikese rahvaarvuga riigis võib mõne kassikoloonia heade inimeste abiga likvideerida või mõned koerad opile saata, aga terve ehitus! See on „too much“! Lisaks kuidas seda hiljem töös hoida? Jälle annetustega? Ebareaalne! Sestap käibki metsloomade abistamine paljuski vabatahtlike eneste kukru arvelt ja justkui poolsalaja. Enamasti tassime viga saanud tegelased oma koju ja hiljem laseme vabaks. Tuleb tõtt tunnistada, et piinade vältimiseks koksame ka „lootusetud juhtumid“ maha. Mäletan üht juhtumit kodukakupojaga, kes oli traataeda lennaud ja rippus seal oma mitmed päevad päikese käes. Nad on samuti imearmsad ja kuidas sa sellist lõpetad, aga tiib oli puru, mis puru ja kogu kere mädanes nii mis jube? Lõpuks tuli siiski üks tohter appi. Ka see on loomakaitse ja kõik käib ilma suurema kära ning jamata. Loodus- või õigemini loomaparkidesse neid anda ju ei saa, sest siis on kohe ametnikud kukil ja nõuavad lubasid. Hoiukodudes sama teema ja trahvid on kiired tulema ning palju neid kodusid siis ikka on kus tahetakse ja osatakse metsloomi aidata. Kui meie asendamatu Kadri elas veel Tallinnas, siis sai kõiksugu sulelised-karvalised-roomajad ikka tema juurde viia. Paljukest aga sinna ikka mahtus ja inimesed „põlevad“ varem või hiljem sellise loomade hulga all läbi. Olen seda üksjagu palju näinud ja nüüd on aeg Kadri käes. Tõtt-öelda on ka endesel millimeeter puudu ja nii kui liiduele uue "veduri" leiame, siis tõmban tagasi. Täna ei taha Kadri enam ühtegi õnnetut hinge oma elamisse. Täiesti mõistan, sest viga saanud elukate endakoju tarimised ning poputamised lõppesid juba ammu enne teda. Mida aga need samad riigiametnikud siis ütlevad kui me kõik, kes me seda kallist hobi oma taskust finantseerime, ühel heal päeval ütleme, et rohkem ei taha ja kõik kõned otse neile suuname? Mulle tuleb oma paar-kolm kõne päevas ja korrutagu ise palju see aastas kokku teeks. Puhkepäevadel ja pühadel on kõnesid mõistagi rohkem, sest ilmselt minu ja Kadri telefonid on siis ainukesed, mis vastavad. Oleks ikka tore pilt küll kui näeks keskkkonnaministrit jõuluõhtul plehku pannud koera püüdmas või kajakat ravimas. Me oleme käinud küll, lausa mitmetel jõuludel on laua tagant püsti tõustud ja mindud appi. Tehku järgi ja teenigu om apalk välja!
Viis aastat tagasi tundus tulevik helge ja üleeestiline loomade abistamise võrgustik oli kohe-kohe ukse ees. (http://ilmajaam.postimees.ee/261401/hattasattunud-loomade-abistamine-laieneb-ule-eestiliseks ) Lora puha ja täna enam nii ei tundu ning inimesed harjuge juba lausega: „Te ei tohi sekkuda, looduslik valik“! Et mitte ülekohtune olla, siis tuleb tunnustada Keskkonnainspektsiooni inimeste tegemisi – reageerivad võimalikult kiirelt ja pole vahet kas tegemist on katusevahetusele ette jäänud linnupoegade või mõne teise viga saanud looma-linnuga. Tänavu on nad eriti tublid olnud, aga kolmandat sektorit võiks siiski rohkem kaasata. Vähem riiki, rohkem ühendusi! Lõppkokkuvõttes oleks abi operatiivsem ja ehk ka isegi odavam, sest loomasõbrad on valmis ka poolmuidu appi tõttama. Peaasi et kulud saaksid kaetud ja on ikka suur vahe, kas Tallinnas, Harju- ja Raplamaal tegeleb loomadega üks tehnik või paarkümmend vabatahtlikku. Oleks neid vaid kuskile viia, aga see kõik pole inspektsiooni otsustada. Loomulikult võiks selle töö eest ka korralikku palka saada ja siis võiks seda teha särasilmi kasvõi elu lõpuni. Muide viimasel juhatuse koosolekul vaagisime ka ise võimalust taastuskeskuse rajamist Läänemaale. Maad ja metsad vedelevad seal mul ju puhta niisama, ka koht on inimasustusest eemal mis eemal. Eks enne seda tule mõistagi skeemitada ja raha kantida kui kasutada "Pealtnägija" sõnu. Huvitav kellega magama peaks, et selle jaoks pappi saada?
Õnneks see kõik vähemalt seda orvukest ei puuduta ja tema sai uue võimaluse – inimene keeras asja tuksi ja vastutab ning teeb ka niipalju korda kui võimalik. Loodan, et ta elab autosid ja jahimehi vältides siin päikesese all pika elukese ning saab palju-palju järglasi. Ahh, et kus see juhtus ja kus ta praegu on? Siin pean tõdema, et mälu on viimasel ajal streikima hakanud ning ametnikel pole mõtet pärima tullagi. Lugesin ka selle teksti just praegu läbi ja vat ei tule meelde kus kohast see sai kopeeritud ja kus kohast foto alla laetud. Eit küll mäletaks, aga see juba eelmisest suvest saati puhkab kirikumäel. Või juba üle-eelmisest? Kurat seda mälu küll!
