13 märts 2018

"Perepoeg suri. Eakas isa läks kohe järgi. Üksteist kiisut jäid saatuse hoolde"

Kunda linnas, Lääne-Virumaal elasid eakad isa-poega. Hella hingega mehed mõlemad, kes hädalistele loomadele halastasid ja neile nii ninaesise kui ulualuse kindlustasid. 

Naabrid teadsid rääkida, et vanapapi pension läks täies ulatuses kassidele söögi ostmiseks. "Poisi" raha eest hoiti aga enestel hing sees ja maksti arved ära. Kasside steriliseerimiseks sellest piskust mõistagi ei jagunud ja nii nad paljunesid. Abi nad paluda ei osanud. Linnasaksad käisid küll kolm aastat tagasi nende elamist kontrollimas, aga ega sellest tolku olnud.

Käesoleva aasta jaanuaris lõppes perepoja elutee. Ei ole ilmas hullemat asja kui enda lapse matmine. Meid võib küll lohutada teadmine, et mõlemad olid kõrges eas, aga isale see teadmine tuge ei andnud. Sügavas leinas mees murdus kahe nädala pärast ja läks oma võsukesele järele ....


Kasside saatus on praegu tumedamast tumedam. Paar naabrit küll toidavad ja näljased nad pole, aga kuidas edasi? Kuhu panna üle kümne kassi? Sain murekirja minagi:

"Jah, meestel on olemas ka sugulased ja lapsed, aga naabrite sõnul ei suhelnud nad omavahel ning kassidest ei hooli nad ammugi. Siiani on paar naabrinaist kassidele võimaluse piires toitu viinud, kuid sel moel asi jätkuda ei saa. Kuigi kiisud on arad, jooksevad nad autodele vastu, lootes kohata tuttavaid inimesi ja saada süüa. Olukord on kriitiline, sest kevadine jooksuaeg on algamas. Äkki teil on mõni idee?"

No pole mul ühtki head ideed ja tegelikult on mul lausa häbi juba telefonile vastata.

"Kahjuks pole Loomakaitse Liidul neid kuskile panna. Hoiukodud on täis ja kümnepealised kassikarjad ootavad järjekorras ukse taga. Kui kõik laudakasside kolooniad  kokku lugeda, siis oleks vist juba lausa 10 000 kohaga uut kasside varjupaika vaja! Pole midagi teha - üleliigsete loomade hordid on lolli ühiskonna tunnus!"


Kui oma 10 aastat tagasi tegime Tuuli Kochiga lugu hukatud lemmikloomadest, siis tuli välja, et varjupaigad saadavad Väike-Maarja Loomasete Jäätmete Keskusesse ca 30 tonni üleliigseid lemmikloomi. Tollane statistika nägi välja selline:

  • • 2005 – 4358 kg lemmikloomi (purustati Väike-Maarja tehases)
  • 2006 – 23 934 kg
  • Tänavu augustis – 18 677 kg
Suurimad korjuste viijad:
  • 2006 – MTÜ Loomade Hoiupaik – 12 460 kg väikeloomi
  • 2006 – Grey Dogs – 52 80 kg väikeloomi
  • 2007 – MTÜ Loomade Hoiupaik – 7460 kg väikeloomi
  • Grey Dogs – 5420 kg väikeloomi

Artikkel šokeeris ühiskonda ja pahandas varjupaikade töötajaid. Paraku on loomakaitsjate asi silma peal hoida ka varjupaigandusel, et välistada igati kasumlike "lemmikloomade tapamajade" tekkimist. Taolisi päringuid teeme me igal aastal, aga mullu augustis laekunud vastuses oli vaid üldkogus - 22 tonni. Kes kui palju tõi, jäeti saladuseks, sest see olevat ÄRISALADUS! 


Säh sulle kooki moosiga! Maksumaksja raha eest teenust osutavad ja annetusi nuiavad varjupaigad on ühtäkki lepingusse sisse pannud punkti, mis keelab kogustest rääkida! Huvitav küll miks ja siin palun juba heal lugejal oma enese pead kasutada. Ega need numbrid muidugi saladuseks jää, sest iga omavalitsus ju teab, mille eest nad raha maksnud on. Tuleb lihtsalt veidi sügavamalt kaevata, aga see võtab veidike rohkem aega .....

Ometigi pole õiglane varjupaikade peale näpuga näidata, sest nemad tegelevad vaid tagajärgedega. Oletame, et nad võtavad vastu kõik-kõik-kõik kiisud ja kutsud ning jätavad viimase kui ühe ellu. Kuhu need mitukümmend tuhat looma panna? Kodusid ju pole! Ja järgnevatel aastatel on sama suure hunniku loomade mahutamiseks vaja juurde luua järjest uusi varjupaiku! 

Ja nüüd peaksid juba need loomaomanikud, kes oma lemmikud steriliseerimata-kastreerimata jätvad peeglisse vaatama, sest see on otseselt teie SÜÜ! Loomulikult see operatsioon maksab, aga otsige vähemalt abi ja seda ka antakse. Eelmisel aastal viis Kertu Jukkum läbi vastava kampaania. Sel aastal teeb sama taas Eesti Loomakaitse Selts ja soovitan soojalt selle kuu lõpuni kestva kampaaniaga liituda!

Isa-poja naabrid on Eestis valitsevast kassiuputusest teadlikud ja seepärast linnaisadele väga oma muret kurtma ei lähe:

"11.märtsil käisime Kundas nö „kontrollreidil“ ja avastasime ahastuses kiisud. Kokku nägin 11 kassi, enamus paistavad hetkel terved olema, vaid ühel oli üks silm haige või täitsa puudu. 

Helistasin kohe Virumaa loomade varjupaika, aga sealt öeldi, et tulevad ainult KOV-i kutse peale ja linn maksab kasside ülalpidamise eest ainult 14 päeva. Aga mis peale 14. päeva saab? Eutaneerimine? 

Toolse kodutute lemmikloomade varjupaika teatasin ka, aga seal on ruumipuudus ja nad ei saa aidata. Kirjutasin Pesaleidjale, nemad tulevad ka vaid KOV-i kutse peale. Nurru Ometi, MTÜ Kassiabi ja Kiisusõbrad MTÜ pole minu kirjale reageerinud. Eesti Kassisõprade Kogukond MTÜ FB lehel on videod ja lühike jutt kiisudest, kuid ka sealt pole ühtegi abipakkumist tulnud. Mida küll ometi teha, et nad ellu jääks ja uued kodud leiaksid?"

Nii kirjutas mulle Kristi Kaaremäe ja saan tema murest siiralt aru. Ometigi pole mul ühtki imerohtu selle valu leevendamiseks. Need sõbralikud kiisud lüüakse ju maha! Küllap on teil õigus, aga kuhu nad panna?

Kui teil on või soovite mõnele neist elushingedest kodu pakkuda, siis palun otse Kristile helistada - 53 458 276. Mõistagi saate kirjakese saata ka loomakaitse liidule - info@loomakaitse.eu

Mina tänan!