5. veebruar 2018

"Ülim julmus või hoolimatus? Kett oli koera kaela sisse kasvanud!"

"Aasta 2018. Eesti kuulub Euroopa Liitu ja Natosse. Meie saja aastase e-riigi edulugu on loonud nii mõneski välismaalases ettekujutuse, et tegemist on ülimalt arenenud ühiskonnaga. Kohalik poliiteliit arvab sama.

Ometigi väga suur osa sellest "arenenud ühiskonnast" näikse olevat oma mõtlemisega alles eelmises või üleeelmises sajandis. Selle ilmekaks näiteks on suhtumine loomadesse."


Nii ma alustan ühele ajakirjale kirjutatavat artiklit, milles paluti kirjeldada Eestis elavate ketikoerte olukorda.

Oma töös või õigem oleks seda loomakaitse hobiks nimetada, puutun õige palju kokku just koerte ja kasside probleemidega. Enamasti häirib inimesi siin või seal vabalt ringi jooksev koer, kellele abi otsitakse või tahetakse tast lihtsalt lahti saada. Õnneks pööratakse aina rohkem tähelepanu ka naaberaias toimuvale ja näiteks viimase kahe kuu jooksul olen saanud teateid ligi kolmekümne koera kohta, kes ketti aheldatuna näguripäevi näevad.

Ei midagi erilist ja see on meie riigi reaalsus. Viimane juhtum pani aga õhku ahmima isegi oma töös kõikenäinud arstid. Piltidel olev vaene hing toodi ühte Tallinna kliinikusse. Omanikud olid pealtnäha igati korralikud kodanikud, kes polnud vigastust lihtsalt märganud.

"Koer hoidis oma pead imelikult ja käitus kummaliselt. Sellepärast me tulimegi teie juurde kohe kui märkasime."

Vigastuse mittemärkamine on karvase koera puhul võimalik, aga kui sa oma koerast hoolid, siis sa ka tegeled temaga. Mõistagi käivad sinna juurde ka silitused ning on absoluutselt vähetõenäoline, et oma koera sedamoodi hellitades, oleks vigastus märkamata jäänud. Järelikult seda ei tehtud! Kogu omanike jutu keerab pea peale ka haavast tulev mädahais. No seda lihtsalt pidi tundma!

Oma üheteistaastase "avaliku loomakaitsja" karjääri ajal olen näinud lugematul määral koeri, kelle kaela raudne kett pooleks üritab "saagida". Antud koera puhul kasvas aga kett juba liha sisse ning seda tuli millimeeter haaval välja lõigata. Vat sellist asja mu silmad polnud veel näinud! On siililegi selge, et see sai juhtuda ainult pika aja vältel ning see inimese parimaks sõbraks kutsutud loom pole ketist vabaks saanud aastaid!

Taoliste vigastuste vältimiseks ongi koertele metallist ahelate kaela ümber riputamine juba jupp aega Eesti Vabariigi territooriumil keelatud. Võib-olla polnud omanikud ka sellest teadlikud. Ei tea, aga kas see on siis vabandus? Kas oma peaga enam üldse mõelda ei osata, et taoline loomapidamisviis just nii lõppeda võib? Meedia on sellest rääkinud. Ühe lugudest tõin ise ligi 10 aastat tagasi avalikkuse ette, aga midagi pole muutunud? Miks ometi?


Loomadevastased kiruvad nüüd, et miks küll selliseid jälke asju näitama peab? Lapsed võivad ju näha! Minu poolest minge kuradile oma jutuga ja kujutage parem ette selle koera piinu ja valu! Ilmselt ei tahaks keegi meist tema olukorras olla! Koerasõbrad nõuavad jällegi verd ja pärivad kes küll need julmad inimesed olid ja kus nad elavad? Nüüd jõuamegi ladusalt uute küsimuste juurde.

Omanik läks ise ju arsti juurde kohe kui vigastust märkas. Kas nüüd on õige teda risti lööma hakata? Kui oleks mulle teate toonud naabrid, siis poleks kahtlustki, mis järgnenud oleks. Antud juhul on lugu aga veidi komplitseeritud ning seda ka kliiniku ja patisendi suhte pärast. 

Kas loomakliinikud tohivad rääkida nende juurde toodud väärkoheldud loomadest? Kas peaks loomakliinikuid kohustama taolistest juhtumitest politseile või loomakaitse organisatsioonidele teada andma või tuleb leppida vaikiva teadmisega, et oma koera rebenenud tuppe õmblema toonud zoofiil on tegelikult hooliv mees, sest tuli ju ise arsti juurde? Järgmine kord äkki ei tulegi kui jamaks võib minna?

Need on vaid mõned küsimused, mida küsida Eesti Vabariigi sajanda sünnipäeva eel. Kes me oleme ja kuhu me läheme? Millist riiki me tahame? Kas me oleme arenenud ühiskond? 

Vaimselt arenenud ilmselt siiski väga mitte ja seda kinnitab suhtumine loomadesse. Nii kaua kui Eesti koerad virelevad omapäi näljastena aianurgas ning mädanevad elusast peast, on vast ühiskonna hüppelisest vaimse arengu tõusust liiga vara rääkida. Ka selle loo ohver on jälle õues. Õnneks küll enam mitte raudketistatud ja ka ööseks võtab pererahvas ta nüüd tuppa. Asi seegi! 

Oponendid kindlasti väidavad nüüd, et tegemist on üksikjuhtumiga. Oleks see vaid nii! Tegelikkuses on taolisi koeri Maarjamaal lausa tuhandeid! Tehke silmad lahti ja märgake ometi - äkki elab selline kutsa just sinu naabri juures ja vajab kiiret abi!


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar