7. veebruar 2018

"Bella ja Sally karm saatus - peremehed lahkusid teise ilma! Nüüd läks ka kodu haamri alla!"

31.jaanuaril sõitis meie "loomapäästegängi-reageerija" Eerik Seppel linna ja märkas korraga koera keset Vabaduse puiesteed, otse Jannseni poe vastas tuiamas. Seisis teine nagu puuslik ja oli ilmselgelt tema ümber vuravatest autodest segaduses. Õnneks sattusid kõik juhid mõistlikud olema ja ei ajanud signaalitamisega koerakest veel rohkem närvi.

Eerik pidas masina kinni ja võttis koera peale. Edasi mindi kohe ümber nurga Laulu tänaval asuvasse kliinikusse. Loomaarstid olid lahked ja lubasid jooksiku eest hoolitseda kuni varjupaiga auto järele jõuab.


Kohe selgus ka omanik ja kõik juba rõõmustasid, et koera ei peagi varjupaika viima. Nüüd tuleb mängu aga inimlik tragöödia. Nimelt proua Silvia oli surnud ja nagu pahatihti juhtub, läks teise ilma oma kaasale järele ka teme mees. Koerad jäid pojapoeg Rauno hooldada ja mees tegi kõik, et vanavanemate lemmikutel hea põli oleks.

Teglikult tegi Rauno rohkemgi veel kui oodata võiks ja üüris Vabaduse puiestee ääres isegi pool majast. Eks ikka selleks, et kutsadel hea oleks. Eluke läks omasoodu ja mees rügas hullumoodi, sest ka pisipere oli sündimas. Saatusel oli aga veel üllatusi varuks. Kooselu ei kestnud kaua ja kui pahatihti astuvad mehed minema, siis sedapuhku tegi seda ema.

Nii see Rauno siis jäi pisikese tite, vanaevanemate koerte ja sandi palgaga, millest majaüüriks enam kuidagi ei jagunud. Mees kolis isa juurde, aga koeri kaasa võtta ei saanud, sest esivanemal olid omad penid ees.

Rauno käis iga päev koertega tegelemas ja neid toitmas. Omapäi oli kutsadel aga igav ning sestap panid nad teinekord ka plehku. Nii isa kui poeg olid ahastuse äärel ja hakkasid otsima uusi võimalusi. Valikut tehes mõeldi eelkõige sellele, et koertel hea oleks. 

Rauno annab koertele isegi kaasa suure-suure isetehtud kuudi ja on nõus uut omanikku igati aitama.

„Ma hea meelega osaleksin nende koerte elus kuniks neil päevi on kui see uuele omanikule sobib. Aitaksin igati kaasa kui mingid probleemid peaksid tekkima. 


Ma tunnen ennast niigi reeturina ja koerte jaoks ilmselt olen ka, aga ma ei suuda neile ka parima tahtmise juures praegu head elu tagada!“

Koertest loobumise otsus tuli väga raskelt ja tõttöelda pole isa-poega veel tänagi sellega leppinud. Häda ajab aga härja kaevu. Kurb-kurb olukord pani ka Eeriku sügavalt ohkama:

„Need koerad läksid mulle väga hinge. Kohe väga. Ja inimesed ka, kes tegid väga raske otsuse, et koerte elu ei kannataks.“

Bellast ja Sallyst ka natuke. Bella on 10-aastane Lääne-Siberi laika ja Sally tema järeltulija, kes saab septembris juba 7-aastaseks. Mõlemad emased kutsad on steriliseerimata, sest vanavanematel oli see „kiiks“, et koeri ei tohi sandistada. Ei tasu kohe hukka mõista, sest väga paljud inimesed omastavad veel tänagi koertele selliseid inimlikke tundeid nagu „emarõõm“ ja „õnnelik isaks saamine“ 

Bellal on ka jahikoerapass olemas, aga ega ta jahist suurt miskit mäleta. See käib ka Sally kohta, aga tal pole isegi vastavat dokustaati. Sally sündis ka vigase puusaliigesega, mida kutsikaeas opereeriti, aga töölooma temast ei saanudki. Ka täna istub ta nö "inimese moodi"

Viskasin neile pilgu peale minagi ja mida ma oskan kosta? Armsad, heasüdamlikud ja lustakad koerad, keda me kuidagi lahutada ei tahaks. Vat selline kurb lugu, mis sai alguse inimlikust traagikast ja kuri saatus kimbutab nüüd ka lahkunud peremeeste koeri. 

Loodetavasti on sellel lool aga hea lõpp ning Bella ja Sally leiavad endale just sellise peremehe, kes ka teab kuidas sellist tõugu koertega ümber käia tuleb.

Lisainformatsioon: info@loomakaitse.eu või 50 83 336

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar