16. veebruar 2018

"Nein!"

"Oled sa hea kiisu?"
"Nein!"
"Toon sulle õhtuks äkki linnukonservi?"
"Nein!"
"Meeldib sulle ikka minu juures olla?"
"Nein!"
"Räägime siis poliitikast kui sind muud teemad ärritavad."
"Nein!"
"Ilmast?"
"Nein"


Mõni kass on ikka eriti tänamatu ja juba kahetsen, et ta prügikastist üles korjasin. Kohati tundub, et kogu maailma kurjus on ühte väikesesse loomakesse kokku korjatud.

14. veebruar 2018

"Kuni surm Teid lahutab!"

Sõprus, lojaalsus, austus, sõnapidamine, armastus, omakasupüüdmatus, truudus, väärikus, vastutus on vaid mõned sõnad, mis peaksid olema üllad kuid inimesed on osanud need tundmatuseni ära lörtsida. Ilmselt saja aasta pärast neid sõnu vähemalt lääne kultuuriruumis enam polegi või tähendavad need hoopis muid asju.

Kiriklikes pulmades lausutav vanne "kuni surm meid lahutab .." on muutunud suurimaks klišeeks, sest nii preester, enamus külalistest kui ka noorpaar ise teavad, et sellest momendist alates hakkab kell tegelikult mõõtma aega selleni, mil lahutuspaberitele allkirjad antakse ...

13. veebruar 2018

"Neljajalgsed sõbrad vajavad Sõbrapäeval teie abi, sest nende omanikud neid sõpradeks ei pidanud!"

Sõbrapäev on homme. Ütlen ausalt, et ei ole osanud ega oska ka tulevikus taolisest päevast midagi arvata. Päev nagu iga teine, aga kes tahab nänni otsa, siis andku aga takka. Ometigi viskan mõned read paberile, sest ühed meie tänavalt üles korjatud sõbrad vajavad pärisabi ja seda kohe hästi kiiresti.

Ma ei tea kas asi on selles, et paljud mittetoredad inimesed üritavad oma lemmikutest enne Kollase koera aasta saabumist vabaneda, aga viimane nädal on toonud Loomakaitse Liidule hullumeelselt ripakile jäetud loomi.

"Halloo! Mis toimub? Ainuüksi eile ja täna olen saanud teateid kaheksa koera ja viie kassi kohta!!! Üks lugu on kurvem kui teine, kolmas loom on armsam kui neljas, aga kuhu nad kõik mahutama peaks? Pooltel neist on omanik olemas! Paraku oma neljajalgsetest sõpradest need tüübid ei hooli."

"Peremees pandi vangi! Kuid üksi elanud koerake vajab hoiu- või päriskodu! Kiire-kiire!"

 Eile õhtul oli Tapa linna, Üleviste tänav 13 majakeses käimas väiksemat sorti action, mille põhjustas koer Martin. Olukorda kutsuti lahendama isegi politsei ja ainult tänu nende tegutsemisele saadi korterist ka üksi elav kutsa kätte. 

Martin pole kuulu järgi elu sees õiget koeraelu elanudki, sest peremees oli liialt ametis viina viskamisega. Maakeeli tähendab see viletsamat ninaesist ja seda, et õue või siis tuppa tagasi, lasti koera väga suvalistel aegadel.

Nüüd läks olukord aga eriti hulluks, sest Martini peremees otsustas kinnimajja minna ja seda lausa kolmeks aastaks. Ju ta kellegi maha koksas, sest taolise ulakuse eest tänapäeval umbes nii palju antakse. 

Paraku koer jäi üksi koju ja tema eest pidi hoolitsema omaniku õde. Martin vaeseke kraapis, ulgus ja haukus, aga majaelanikud olid sellega harjunud ning ei pööranud tähelepanu. Trall käis nii päeval kui öösel. Koerakesele hakkas kaasa tundma hiljuti sinna kolinud Nele Ehtla, kes kirjutas mullegi murekirja:

12. veebruar 2018

„Jalaf ibn Rashid ibn Al-Hasa nimeline koerake on uues kodus kenasti kohanenud“


Pärast seda metsamatka sain koera võrra rikkamaks. Läksime kohe arstile ja seal selgus, et raske ketis otsas virelenud väike koerake oli lisaks kõigele ka hea obaduse vastu pead saanud. 

Esialgu tundus, et tänu vigastusele ülevale poole hoidev silm näeb õnneks siiski korralikult. Hiljem hoiukodus selgus, et täitsa korras ikka see nägemine polnud, sest vaene loom põrutas ikka mööda nurki ja asju nii, mis kolises. Teinekord tahtis aga rõõmurull sinu poole joosta ja jälle vedas nägemine alt - siis lippas ta lihtsalt mööda.  Ega see kogu aeg ka nii polnud ja enamuse kordadest sai ta ikka kenakesti hakkama.

Kutiks ristitud koer ei suutnud vist ära imestada, et taoline elu on ka võimalik. Algselt oli ta selline vaiksem ja arglikum, aga hiljem ei mahtunud suur rõõm tema sisse lihtsalt enam ära. Nii ta ringi tuuseldaski ja energial polnud otsa ega äärt.

Politseiuurija Regina Kerra: "Jätke mind rahule! Teil pole õigust politseile kaebusi esitada!"

"Andke politseile kindlasti kõigist õigusrikkumistest teada!", kutsuvad teleuudistes suurte pagunitega politseijuhid ja teinekord ministergi rahvast üles.

"Küll on tore! Minu miilits kaitseb mind!", on pööbel vaimustuses. Mõni hull teatabki kui rikkumist näeb ja reeglina patrullid ka reageerivad. Algstaadiumis tundub seega kõik hästi toimivat. Kõik võib aga muutuda ja see sõltub juba sellest millise uurija lauale toimik maandub. Mõned viitsivad tööd teha, teised vingerdavad nagu maod, et palga teenimisega mitte selga murda.

Eestimaa Loomakaitse Liit pöördub ikka politsei poole, sest seadus näeb ette, et politsei kohustus on uurida muude asjade seas ka igasugu elukate piinamist ja väärkohtlemist. Meie viimased avaldused puudutasid üht diskorit, kes naabrimammi koera peakolu kiviga lõhki viskas ning loomaomanikku, kes jättis koera luumurru ravimata. Õiguse, õigluse ning piinatud loomade kahjuks hakkas neid asju uurima proua Regina Kerra, kes näitab seaduste tõlgendamisel üles hoopis uut taset. Teen selle talumatult pika, igava ja absoluutselt mõttetu kirja teie säästmiseks üksjagu lühemaks:

"Kui lisaks äkki koerad-kassid ka tapaloomade nimekirja?"

Üksteist "hullu" ringi jooksmas ja klähvimas. Muretu lapsepõlv ja paremat elu on koertele vast raske tahtagi, rõõmustavad koerasõbrad. Eks see vaatepilt rõõmusta meid endidki, aga nüüd tekib üks suur AGA ehk küsimuste küsimus:

"Kas koeri ja kasse on üldse mõtet päästa kui neile tegelikkuses kodusid pole ja neid keegi ei taha? Äkki peaks ka meil koeraliha delikatessiks kuulutama ja nende söömise seadustama, sest siis ei jääks inimese parimaid sõpru sadade kaupa üle? Kui väga täpne olla, siis keegi ei keela ka täna koeri nahka pistmast kui isu peale peaks tulema."

11. veebruar 2018

"Keegi jälgib ......."

Öö. Pimedus.Keegi jälgib.

Pühapäeva õhtul on mul ikka aeg "enda jaoks" ja siis tegelen igati tavaliste tänapäevaste mehelike tegevustega ehk mullivannitan, kreemitan, raseerin intiimpiirkonda-jalgu, värvin juukseid jne.

Eile oli aga tunne, et keegi jälgib mind. Maast laeni akende needus, aga sellega olen juba harjunud, et naabri Pille ja Piret mind sel ajal piilumas käivad. Teinekord võtavad need pervod isegi lapsed kaasa ning nii nad seal hoovis siis lamavad ja jälgivad nagu erootilist kinufilmi. Eile oli aga teistmoodi. Kes küll võib siin kolkas mind salamisi passida?

9. veebruar 2018

"100 päästetud hinge"

Sirvisin vanu fotosid ja tekkis mõte, et riputaks mõned karvased ja sulelised, kellega väiksemal või suuremal määral kokku puutunud olen, ka ilmarahvale vaatamiseks. Nii öelda kingituseks vabariigi aastapäeva puhul.

Appikene! Ma poleks eales uskunud, et neid elukaid aastatega nii palju on kogunenud ja kusjuures enamus kundedest pole pildi peale ju saanudki! Kõiki fotosid üles riputada pole võimalik, aga umbes kümnendik ehk 100 peaks kenasti siia albumisse ära mahtuma küll.

„Poska-nimeline tänavakass sai lõpu eel tunda palju inimlikku hoolt ja armastust“

Poska oli põline Kadriorukas, kes oma elupäevad seal kaunis kandis elas. Päriskodu ja päris oma inimest tal polnud. Ometigi suutis see kolmevärviline iludus omadega hakkama saada ning kavaldas edukalt ka teda püüdma tulnud varjupaiga töötajad alati üle. 

Ega loomad lollid ole! Neil hakkab justkui seitsmes meel tööle kui elunatuke ohtu satub. Olete vast isegi kuulnud lugusid põtradest, kes jahi alguses alevike või talude lähistele kolivad.

7. veebruar 2018

"Bella ja Sally karm saatus - peremehed lahkusid teise ilma! Nüüd läks ka kodu haamri alla!"

31.jaanuaril sõitis meie "loomapäästegängi-reageerija" Eerik Seppel linna ja märkas korraga koera keset Vabaduse puiesteed, otse Jannseni poe vastas tuiamas. Seisis teine nagu puuslik ja oli ilmselgelt tema ümber vuravatest autodest segaduses. Õnneks sattusid kõik juhid mõistlikud olema ja ei ajanud signaalitamisega koerakest veel rohkem närvi.

Eerik pidas masina kinni ja võttis koera peale. Edasi mindi kohe ümber nurga Laulu tänaval asuvasse kliinikusse. Loomaarstid olid lahked ja lubasid jooksiku eest hoolitseda kuni varjupaiga auto järele jõuab.

5. veebruar 2018

"Imearmas Coco otsib kodu!"

 Cocoks ristitud ilus karvane tegelane sattus meie hoole alla juba mõnda ega tagasi. Head inimesed korjasid ta üles Varbola linnuse lähistelt ning tuuseldasid teeäärsed talud läbi. Koerakest keegi omaks ei tunnistanud. Seejärel võeti ühendust juba meiega. Kuna üks väga-täitsa-täitsa kindel noor abielupaar soovis talle kodu pakkuda, siis ei hakanud me suurelt kuulutama.

Tänaseks on selge, et Soome kolinud noored koera võtta enam ei saa. Jumal tänatud! Palju hullem oleks siis kui koer oleks juba seal olnud ja siis otsitakse varianti kuidas tast lahti saada. Selline jõlgutamine ei mõju kellegi vaimule ega meelele hästi. 

"Ülim julmus või hoolimatus? Kett oli koera kaela sisse kasvanud!"

"Aasta 2018. Eesti kuulub Euroopa Liitu ja Natosse. Meie saja aastase e-riigi edulugu on loonud nii mõneski välismaalases ettekujutuse, et tegemist on ülimalt arenenud ühiskonnaga. Kohalik poliiteliit arvab sama.

Ometigi väga suur osa sellest "arenenud ühiskonnast" näikse olevat oma mõtlemisega alles eelmises või üleeelmises sajandis. Selle ilmekaks näiteks on suhtumine loomadesse."


Nii ma alustan ühele ajakirjale kirjutatavat artiklit, milles paluti kirjeldada Eestis elavate ketikoerte olukorda.

4. veebruar 2018

"Issand kui ilus metsloom!"

Issand kui ilus metsloom! Tahate vastu vaielda? Milline graatsia ja kuidas ta loodusega ühte sulandub! Õnneks on mõned veel elus.

Vaeseke tuleb juba talu juurde süüa otsima. Loomulikult, metsa võetakse ju jõhkralt maha ja jahimehed peavad neid selle võrra rohkem halastamatult nottima ...

"Kuradi Valner on jälle jooma hakanud ning näeb juba hallutsinatsioone või ei tee liikidel vahet! Loomakaitsja või asi!", haarab hea lugeja nüüd peast kinni. "Mees on ikka täitsa lolliks läinud. Näete ise, mida see viin inimesega teeb?!"


"Saara uusaastasoov lõpuks täitus ja ta sai päriskoju!"

Mu daamid ja härrad! Palun teid riigihümni kuulamiseks püsti tõusta! Just nii pühalik ja pidulik tunne valitseb mu hinges kui mõnele kiisule kodu leiame. Neid on ju niiiiii palju, et iga hiirekuninga koju saamine on lausa tippsündmus ....

"Appi! Ta on veel ilusam ja armsam kui pildilt paistis. Nüüd sain endale ka elukaaslase!", on Artur Arpiainen uue pereliikme üle õnnelik.

Jesss! Üks kiisuke on kodus! Ainult 27 jäi veel meie hoiukodudesse järele. Greete Korjusele suur-suur aitäh, et aega leidis ja Saarale Haapsalust Tallinnasse küüti pakkus.



Tegelikult polnud palju puudu, et see lugu oleks hoopis teistmoodi lõppenud. Jäime transpordiga sedapuhku jänni ning meil pole ka parima tahtmise juures sellist raha, et kasse ükshaaval mööda Eestit sõidutada.

"Hea uudis! Tulekahjus kodu ja peremehe kaotanud Mustu kolis Viimsisse!"

Pühapäeval ei taha kohe koledaid lugusid Teieni tuua, sest need teevad meele mõruks. Lisaks on ka täna selline ilm, et isegi sinist taevast ja päikest on üle jupi aja näha ning see ainult innustab miskit head paprile vusserdama. Õnneks on mul hea "loomalugu" kohe varnast võtta ka.

Ühes temaga läksid tuleroaks ka kass ja koer. Nii algselt päästjad arvasid. Hiljem siiski selgus, et üks pööningul olnutest polnud väike koerake, vaid samuti kass ja seega turnimisoskus tuli kiisudele antud juhul kahjuks. Nad pagesid tule eest muudkui ülespoole ja seal nad vingulõksu jäidki.

3. veebruar 2018

"Koeratapja Viktor Rassi uus ohver otsib kodu!"

Laitse mees Viktor Rass armastab viina üle kõige. Veel näikse, et mehele meeldivad ka loomad. Paraku on see pettekujutelm, sest üsna siva annab ta nood ära või teeb otsa peale. Üks naabritest kirjutas:

"Tal oli terve hoov neid tapetud kutsikaid täis kuid karistada on saanud vaid ühe tapatöö eest! Ta koer hulkus mööda küla pidevalt ringi ja loomulikult kogu aeg ka poegis. Nüüd tal seda koera enam pole. Seejärel võttis isase kutsika, aga ka see kadus ära. Seejärel oli Viktoril kass, aga ka sellest mees loobus."

Vitja on tõesti tapatöö eest süüdi mõistetud ja tema nimi ilutseb ka Loomakaitse Liidu kodulehel asuvas "loomapiinajate" registris:

"Loomakaitsenali meie nõuandetelefoni töömailt"

"Tere, kas loomakaitse?"

"Jep, mis teil mureks on?"

"Siin on üks tuvi"

"Mis tal viga on?"

"Ma ei teagi?"

1. veebruar 2018

Liidia Aleksejeva: "Te ise murdsite mu koera jalaluu katki, et raha välja pressida!"

Eile õhtul jäi Tauno Tampere'le Aegviidu rongijaamas silma lamav koer, kes käppa imelikult hoidis. Kuigi mees oli pärast tööd väsinud ja tahtis koju, siis ometigi ei jätnud ta haiget koera omapäi vedelema vaid hakkas abi otsima. 

Kirjade järgi peaks taolistel puhkudel üles leidma valla keskkonnaspetsialisti, kes siis ise kutsub varjupaiga järele. See on paraku teooria ja utoopia, sest õhtusel all, riigipühadel ja puhkepäevadel vallaametnikke juba kätte ei saa. Lisaks ei taha vallad enamasti sentigi ühegi hulkuva looma eest tasuda!

Ilmselt autolt löögi saanud koerake niutsus valust ja käpale ei toetunud. Tauno organiseeris kohale loomaarst Ants Raava, kes kutsa üle kompas ja valu vaigistava süsti tegi.

"Kindlasti on vaja kliinikusse viia ja röntgen teha! Käega katsudes oleks nagu luu puhta puru sealt altpoolt!"

"Narva "Prismasse" hüljati merisiga!"

Pood on koht, kust saab asju osta. Seda teavad vast kõik. Pood on aga koht, kuhu saab ka mittevajalikke "asju" viia! Nii vähemalt arvas üks lemmikloomaomanik.

Suur oli Narva linnas, Kangelaste uulitsal asuva "Prisma" kaupluse müüjate imestus kui nad täna riiulilt isemoodi paki leidsid.

"Piiluks sisse? Äkki on pomm! Kutsume ikka päästjad!"

Narva inimesed on väheke julgemad ja nad ei hakka iga vedeleva kilekoti või karbi pärast kohe päästjaid kutsuma. Imestus oli aga suur küll kui neile karbist merisiga, jummalast rahulikult, punnis silmadega vastu vaatas.

Algselt plaanisid nad kodu otsima hakata ja helistasid seetõttu ka mulle. Lõpuks armus aga üks müüjatest hüljatud loomakesse sedavõrd, et lubas ta õhtul koju kaasa võtta ning nii jäi ka uue omaniku otsimine ära. Lõpp hea, kõik hea!

"Nähtamatud loomad ja imelised inimesed"

Olen jõudumööda ikka üritanud kiita ja laita inimesi ning tuua teieni kuidas üks või teine loomadega käitub. "Imeliste inimeste" kategooriasse kuuluva Gabriel Vodolažtšenko'ga tegin otsa lahti ning tema "püha võitlus loomade eest" sai rohkesti kõlapinda. 

Loodetavasti annetavad inimesed talle ka rohkem rahakest, sest ilma selleta ei suudaks Gabriel ka parima tahtmise juures eriti kedagi päästa.

"Nähtamatute loomade" staarid virelevad aga naaberaias ja neid pole justkui olemaski. Inimlikud suhted on tähtsamad kui mingi kuradi peni heaolu. Paljud koerad ja kassid elavad aga täitsa omaette ning pahatihti saavad nad süüagi ainult tänu külaelanike headusele. Eesti riigi jaoks on kõik korras, sest loom on ju toidetud ning koeri mingi sara juurde üksi elama sundimine pole seadusega veel keelatud. Rõhk sõnal "veel", sest Eestimaa Loomakaitse Liit teeb sel aastal juba palju radikaalsemad parandusettepanekud seadustesse, mis loomade heaolu peavad tagama. Kas nad ka vastu võetakse on muidugi omaette küsimus, sest poliitikuid antud valdkond eriti ei koti ....