19 juuli 2017

"Sajab vihma ja sajab oravapoegi. Ei midagi erilist! Täiesti tavaline Eesti suvi!"

"Viu-viu-viu ehk appi-appi-appi!" kostus kuskilt taevast kellegi hale hädakisa. Madis Idnurm tõstis pilgu üles ja nägi mööda katust alla libisevat punakat kera.

"Kes see veel on?", ei saanud mees esmalt arugi, aga tõttas koheselt räästa alla ja püüdis liugu lasknud tegelase kinni. "Tohoh tonti! Oravatitt! Mida ma nüüd temaga küll peale hakkan?"


Äärelinnas elavad inimesed puutuvad oravabeebidega ikka kokku. Tallinnas on selliseks kandiks Nõmme, kuskohast igal jummala aastal oma paarkümmend või rohkemgi jänni jäänud oravahakatist Eestimaa Loomakaitse Liidu hoole alla jõuab.

Alul olime nendega üsna hädas, aga tänaseks on meil olemas täiesti arvestatav hoiukodude võrgustik, oskajad inimesed ja ka vajalik varustus alates lutipudelitest kuni välipuurideni välja. Muide, spetsiaalse oravatitetoidu tellime me lausa ameerikamaalt ja odav lõbu see just pole.



Videos olevat oravabeebit keegi kinni ei püüdnud ja vaeseke prantsatas läraki vastu maad. Maast, rohu seest, maja kõrvalt heasüdamlik pere ta leidiski ja otsis koheselt abi. Loomade Kiirabi Kliinikus kontrollisime pähklipurejahakatise kenakesti üle ja õnneks jäid tal kõik luud-liikmed terveks. Ninast küll natuke verd tuli, aga see on ka pärast sellist õhulendu igati normaalne ja paratamatu. Ei midagi hullu sedapuhku ja temal vedas küll täiega. Peatraumat polnud!

Kui ühtegi puud lähedal pole, siis kõlbab turnimiseks ka loomakaitsja nägu. Nagu piltidelt isegi näete, siis oravatitele sobis see imehästi. Minule küll mitte, aga kes see ikka mu arvamust küsib, aga peaasi, et lapsel on kõik hästi ja turvaline. Eks ole?

Tema pärast aga ärge muretsege, Helen asendab talle mõnda aega emmet ja siis head aega- hüvasti-jumalaga ning loodusesse tagasi. Tulevikus pead sa ise kuidagi hakkama saama!