„Näe kass on alla aetud! Tõsta ta vähemalt tee pealt ära!", ütles loomakaitsja Katrin Lehtveer autot kinni pidades.„Loomulikult. Öösel tulevad pisikiskjad sööma ja hommikuks vedeleb siin neid korjuseid üksjagu rohkem. Lisaks teepervel ei sõideta teda ka „tapeediks“ ja pererahval on vähemalt keda maha matta.“
Otsisin masinast just kindaid kui Kats hüüab uuesti:
„Tule ruttu, ta on veel elus! Ilmselt hiljuti on alla aetud!“
Läksin kassi juurede ja pilt oli masendav – värisev ja vappuv loom, kes püüab meeleheitlikult hingata, pahupidi silmad, suust tuleb verd, ninast veremulle, valu käes tõmblemine .....
„Kurat küll, pidime me just seda teed sõitma! Miks nad alati minu teele jäävad? Nüüd läheb kiireks, äkki veel jõuame päästa või vähemalt vabastame ta valust. Tal on ikka jube valus, see on palja silmaga näha!“, lausa karjusin ma kiisuga auto poole joostes.
„Äkki ikka saab päästa! Kassil ju seitse elu ka!“
„Ei tea? See vaatepilt oli ikka nii jube, et süübib mällu! Vaene loom!“
„Vespa õnnetust mäletad? Ka lootusetu juhtum, aga jäi ellu“, üritas Kats mind rahustada.
„Kuradi mu..n kuubis on see juht! Otse taluväravas ja kinni ka ei pea!“, kiristasin läbi hammaste Loomade Kiirabikliiniku numbrit valides:
„Ega teil ühtki kriitilist looma praegu ees ei ole?“
„Ei ole.“
„Kohe on! Ma toon umbes veerand tundi tagasi auto alla jäänud raskes seisus kassi.“
„Mis tal viga tundub olema?“
„Käpad-ribid on terved, ilmselt peatrauma, suust tuleb verd, aga mitte palju.“
„Anna siis gaasi, me oleme valmis!“
Kliinikusse jõudes läks rabelemiseks – algatuseks kohe valuvaigistav süst ja hapnikumask pähe. Seejärel röntgenisse.
Kõik toimus üsna samamoodi nagu kirurgide tööst ja elust pajatavatest telesarjades, kuigi patsiendiks oli sedapuhku kõigest kass. Loetud minutite pärast oli hiirekuninga olukorrast ülevaade olemas.
„Halvad lood – suulagi pooleks, alumine lõualuu puru, õhkrind, sisemine verejooks ja kõhuõõs on verd täis. Siis veel ......“
„Selge pilt, läheb "tuttu", aga tehke siva, sest ükski elushing ei pea taolist valu kannatama!“
„Halvad lood – suulagi pooleks, alumine lõualuu puru, õhkrind, sisemine verejooks ja kõhuõõs on verd täis. Siis veel ......“
„Selge pilt, läheb "tuttu", aga tehke siva, sest ükski elushing ei pea taolist valu kannatama!“
Mõne aja pärast oligi kõik möödas. Esimest korda elus tuli taolises olukorras loomaarst minu juurde ja pistis käe pihku:
„Aitäh, et te ta üles korjasite! Ma ei taha teada millist valu ja piina see loom tundis. Ja ta oleks piinelnud ilmselt veel kaua.“
„Umbes viis-kuus tundi?“
„Ma ei usu, et nii kaua. Vigastusi vaadates pakuks, et kaks-kolm, nad ju veavad endid esikäppade peal teepervele, et seal vaikselt kustuda. Väga julm!“
„Ma ei saa aru kuidas see võimalik on? Auto otseselt üle ju ei sõitnud kui ehk peast riivakaga, aga see sisemine verejooks ja õhkrind! Millest see tekkis?“
„Ma ei oska seda ilma lahkamata seletada.“
„Ja veel sirge kuiva tee peal ning nähtavus ei saa enam parem ollagi! Liikumistrajektoor on ju näha. Kass ületas teed ja oli juba ühest sõidureast üle saamas kui ...“
„Teinekord nad jooksevad ootamatult ette, aga olen ka oma silmaga näinud kuidas juht nimme gaasi paneb ja teepervel kassi alla ajab!“, ütles meesarst vaata, et vihaseltki.
Tõsi, tean ka ise kahte sellist tüüpi – Jüri L ja Raivo M nimeks ja nad veel kiitlesid sellega, et tegid keskkonnale ja rahvale teene, sest hulkuvaid kasse on niigi palju! Kuradi siledaajulised idioodid! Ei-ei vabandust, idioodid niimoodi ei käitu vaid tegemist on ikka üdini julmade sadistide ja inimjätistega!!!
„Aitäh, et te ta üles korjasite! Ma ei taha teada millist valu ja piina see loom tundis. Ja ta oleks piinelnud ilmselt veel kaua.“
„Umbes viis-kuus tundi?“
„Ma ei usu, et nii kaua. Vigastusi vaadates pakuks, et kaks-kolm, nad ju veavad endid esikäppade peal teepervele, et seal vaikselt kustuda. Väga julm!“
„Ma ei saa aru kuidas see võimalik on? Auto otseselt üle ju ei sõitnud kui ehk peast riivakaga, aga see sisemine verejooks ja õhkrind! Millest see tekkis?“„Ma ei oska seda ilma lahkamata seletada.“
„Ja veel sirge kuiva tee peal ning nähtavus ei saa enam parem ollagi! Liikumistrajektoor on ju näha. Kass ületas teed ja oli juba ühest sõidureast üle saamas kui ...“
„Teinekord nad jooksevad ootamatult ette, aga olen ka oma silmaga näinud kuidas juht nimme gaasi paneb ja teepervel kassi alla ajab!“, ütles meesarst vaata, et vihaseltki.
Tõsi, tean ka ise kahte sellist tüüpi – Jüri L ja Raivo M nimeks ja nad veel kiitlesid sellega, et tegid keskkonnale ja rahvale teene, sest hulkuvaid kasse on niigi palju! Kuradi siledaajulised idioodid! Ei-ei vabandust, idioodid niimoodi ei käitu vaid tegemist on ikka üdini julmade sadistide ja inimjätistega!!!
„Mida me kassiga teeme? Kas paneme külmikusse või võtad kaasa?“
„Pakkige ta sisse, siis ei pea pererahvas nägema ja saab ta heade mälestustega maha matta. Loodetavasti leiame kodu üles, sest maju oli seal üksjagu.“
Kliinikust lahkudes valitses masinas rusuv vaikus. Korraga pisaratega võitlev Kats plahvatas ja sõnarahe tuli sellise hooga nagu paisu tagant valla pääsenud vesi. Olgu repliigi korras mainitud, et šokk pidi ikka vägev olema, sest reeglina peab selle "jääkuninganna" nutma ajamiseks ikka midagi enneolematult julma ja traagilist juhtuma, näiteks küüs murduma:
„Kuidas ta ei näinud? Sirge tee oli ju! Ma saan aru, et võis ka ootamatult teele joosta, aga miks see siga seisma ei jäänud? See toimus ju otse talu ees! See oli ju kellegi kass! Ma ei saa aru kuidas inimesed saavad niimoodi käituda ja looma piinlema jätta?!“
„Mul on praegu juba hea tunne ja sel kiisul sittakanti vedas, et me mööda sõitsime – ta pääses valudest ja põrgupiinadest. Ürita niimoodi mõelda!“
„Ma üritan, aga ikkagi .......“
„Ma ei taha mõelda, et ta meelega alla aeti ja, et meie seas taolised sadistlikud värdjad elavad. Küllap tüüp passis ninapidi Facebookis ja nautis pildi alla pandud laike ja kommentaare. Sa ise passid ju ka!“
„Mis sa ise parem oled?“
„No ega ikka ei passi küll pärast seda kui nägime Liivalaia tänaval alla aetud vanataati!“
„No vaatad ikka küll, ära aja tagasi!“
„Võibolla, aga üliharva, sest see „fuckbuuk“ on rooli taga küll saatanast ja seda peab igati vältima. Nii võib ise ka kellegi alal ajada!“
„Pakkige ta sisse, siis ei pea pererahvas nägema ja saab ta heade mälestustega maha matta. Loodetavasti leiame kodu üles, sest maju oli seal üksjagu.“
Kliinikust lahkudes valitses masinas rusuv vaikus. Korraga pisaratega võitlev Kats plahvatas ja sõnarahe tuli sellise hooga nagu paisu tagant valla pääsenud vesi. Olgu repliigi korras mainitud, et šokk pidi ikka vägev olema, sest reeglina peab selle "jääkuninganna" nutma ajamiseks ikka midagi enneolematult julma ja traagilist juhtuma, näiteks küüs murduma:
„Kuidas ta ei näinud? Sirge tee oli ju! Ma saan aru, et võis ka ootamatult teele joosta, aga miks see siga seisma ei jäänud? See toimus ju otse talu ees! See oli ju kellegi kass! Ma ei saa aru kuidas inimesed saavad niimoodi käituda ja looma piinlema jätta?!“
„Mul on praegu juba hea tunne ja sel kiisul sittakanti vedas, et me mööda sõitsime – ta pääses valudest ja põrgupiinadest. Ürita niimoodi mõelda!“
„Ma üritan, aga ikkagi .......“
„Ma ei taha mõelda, et ta meelega alla aeti ja, et meie seas taolised sadistlikud värdjad elavad. Küllap tüüp passis ninapidi Facebookis ja nautis pildi alla pandud laike ja kommentaare. Sa ise passid ju ka!“
„Mis sa ise parem oled?“
„No ega ikka ei passi küll pärast seda kui nägime Liivalaia tänaval alla aetud vanataati!“
„No vaatad ikka küll, ära aja tagasi!“
„Võibolla, aga üliharva, sest see „fuckbuuk“ on rooli taga küll saatanast ja seda peab igati vältima. Nii võib ise ka kellegi alal ajada!“
Tuuseldasime seal Lagedi lähistel Kopli külas õhtul kella kümneni välja ja käisime majast majja. Keegi kassi omaks ei tunnistanud. Ega ma tegelikult teagi kas see kiisu oli just Kopli või hoopis teiselpool maanteed asuvast Kadaka külast pärit. Üks kohalik teadis rääkida, et tegu oli hulkuva kassiga:
„Ta tuli siia umbes paar aastat tagasi ja käis süüa nurumas. Rahvas teda ikka toitis.“
„Ei mina usu, et ta hulkuv oli! Vaata kui ilus kass ja hästi toidetud ning hooldatud ta oli! Kindlasti oli kodukass, aga kiipi pole ja nüüd otsi pererahvast tuult väljal!“
Vat selline oli ühe vabalt ringikondava kiisu vaevaline ja piinarikas lõpp ning täna meenutab teda vaid tume laik asfaldil. Ei midagi erilist ja meie ühiskond võtab reeglina taolisi asju üsna kergelt:
„Ta tuli siia umbes paar aastat tagasi ja käis süüa nurumas. Rahvas teda ikka toitis.“
„Ei mina usu, et ta hulkuv oli! Vaata kui ilus kass ja hästi toidetud ning hooldatud ta oli! Kindlasti oli kodukass, aga kiipi pole ja nüüd otsi pererahvast tuult väljal!“
„Kuradi kass-koer-kits-jänes-siil-orav jooksis auto alla! Jõlguvad siin igasugused ja ei lase inimestel rahulikult sõita“, mõtleb enamus juhtidest kinni pidamata oma teed jätkates. Mitte kedagi ei koti teise elushinge piinad ega valu – õnnelikud saavad kohe surma! Paljudel loomadel-lindudel paraku niimoodi ei vea .......
Kuna omanik ei selgunud, siis panin matmiseks ettevalmistatud kiisu üsna õnnetuskoha lähedale, kuuskede varjus oleva elektrikilbi juurde. Ütlesin vastasasuva talu peremehele ka, et lasku külavahel jutt lahti. Andsin isegi visiitkaardi kui küsimusi peaks tekkima. Nii et hea Kopli või Kadaka küla elanik, kelle kiisu pole koju tulnud ja sa vaevad pead, et kus ta küll olla võiks. Nüüd siis tead ja mine võta oma sõber ühes ning mata ta koduaeda maha ......
Kuna omanik ei selgunud, siis panin matmiseks ettevalmistatud kiisu üsna õnnetuskoha lähedale, kuuskede varjus oleva elektrikilbi juurde. Ütlesin vastasasuva talu peremehele ka, et lasku külavahel jutt lahti. Andsin isegi visiitkaardi kui küsimusi peaks tekkima. Nii et hea Kopli või Kadaka küla elanik, kelle kiisu pole koju tulnud ja sa vaevad pead, et kus ta küll olla võiks. Nüüd siis tead ja mine võta oma sõber ühes ning mata ta koduaeda maha ......
