10 mai 2017

„Hüljatud? Plehku pannud? Küllap ikka on need koerad hüljatud!“

„Kuhu peaks pöörduma kui leian hulkuvad koerad? Meie kodu lähedal maantee ääres istuvad kaks koera, ilmselt ema ja tema poeg, juba kella kolmest saati! Laps tuli koolist ja nägi neid juba siis. Nüüd paar tundi hiljem kui mina töölt tulin, on nad ikka veel siin. Kuhu peaks pöörduma?“, muretses kella poole kuue ajal mulle helistanud naine.

„Laias laastus peaks nendega tegelema omavalitsus, aga vallasakste tööpäev on juba läbi. Tegelikult on see Eestis just maapiirkonnas ilge jama, sest esmalt tuleb valla keskkonaspetsialistilt nõusolek saada ja alles siis tuleb varjupaik järele. Enamasti vallad ei taha aga maksta ja poevad selle taha, et raha pole!“

„Aga mida siis teha?“


„Kuidas teile tundub, kas nad on jooksus või hüljatud? Praegu kevadine pulmitamise aeg ja loomad on väheke peast sassis!“

„Ma arvan, et nad on siin autost välja tõstetud, sest nad ei liigu sellest kohast eriti kaugele ja ootaksid justkui peremeest.“

„Aga teeme nii, et pange neile juua ja väheke süüa ning ootame õhtuni – äkki on siiski jooksus ja lähevad koju tagasi. Tehke mulle palun fotod või video ka. Siis saan hakata juba kuulutama ja omanikku otsima. Äkki polegi vaja neid kuskile tarida!“

„Kokku lepitud.“



Maanteepervel kurvalt oma saatust ootavad kutsad jäid silma Tutermaa-Vääna maantee esimesel kilomeetril. Kes ei tea, siis Tutermaa on veidike enne Keilat kui mööda Paldiski maanteed sõita. Kohe ma järele minna ei saanud, aga õnneks pole sellel teel ka nii hull liiklus. Lisaks on alati võimalus, et koerad on lihtsalt kodust plehku pannud ja lähevad varsti tagasi. Tagasi ka rohkem ei helistatud ja arvasin, et küllap nii ongi.

„Tere Heiks. Mu koduteel on kaks koera, üks lamab maanteekraavis ja suurem haugub justkui kaitstes seda väiksemat ja lähedale ei lase“, päris murelik meeshääl. Helistajaks oli mu hea endine kolleeg TV3-st ja trennikaaslane Tiit Loo. „Mida ma peaks tegema?“

„Kas see on Tutermaal?“

„Jep, kuidas sa teadsid?“

„Mulle juba helistati, aga ma ei saanud tulla. Vana perse! Nüüd ongi kutsikas alla aetud! Kuradi kurat! Aga ma hakkan tulema, olen üks poole tunniga kohal.“

Igaks kümneks juhuks sai naiska ja Loomakaitse Liidu Tallinna piirkonnajuht Katrin kaasa kutsutud, sest kambakesi on lihtsam koera püüda kui ta peaks plehku panema. Olime jõudnud just Laagrisse kui helistas taas sama naine, kes päevalgi:

„Koerad on ikka siin ja küllap on nad siiski hüljatud!“

„Oot-oot, kas kutsikas on ikka elus? Mulle just öeldi, et ta lamab kraavis?“

„Täitsa elus on, tatsab siin ringi. Ma tõin neile süüa ka.“

„Väga hea, ma jõuan ka varsti kohale.“


Viis minutit hiljem helistas taas Tiit:

Käisin korra kodus ja tulin tagasi, aga koeri enam pole! Täielik müstika!“

„Ei-ei, nad on seal lähistel ja täitsa elus! Mulle just helistati.“

„Selge, ma otsin nad siis üles ja ootan su ära.“

Ja seal nad siis seisidki. Õnneks polnud nad enam asfalttee peal vaid läksid tolmusele külavaheteele. Seal on parem nendega jännata, sest siis ei saa nad paanikas autode ette joosta.

Suurem kutsa võttis meid vastu tugeva kaitsekõnega ja nii ta klähvis seal veel oma veerand tundi enne kui meid omadeks tunnistas. Andsime krõbuskeid ja tegime sõprust. Siis oli aeg nad auto peale tõsta – kutsikas läks „peibutusena“ esimesena ja võimalik emme kohe järgi. Kõik laabus kui õlitatult ja koerad ei näidanud isegi hambaid.

Oli selge, et autos olid nad ka varem olnud, sest sõitmine tundus neile igati loomulik tegevus olevat. Tõsi, koerabeebil võttis see õõtsumine ila lahti ja tegi südame pahaks. Pole hullu, Tallinnasse pole pikk maa.

„Kuhu me nad viime?“, küsis Katrin ühtäkki.

„Loomulikult sinu juurde, sul aed olemas ja ma ei hakka neid korterisse küll viima. Saad oma ristsed kätte ja siis tead kelle ja millega end sidusid kui vabatahtlikuks tulid!“

„Kas läheme kiipi ka kontrollima?“

„Läheme homme, sest esiteks ma ei viitsi enam õhtuhilja jaurata ja teiseks on kutsikal ka veidi sant olla.“

„Aga miks liidul pole kiibilugejaid? Need tuleks osta!“

„Palju asju alates spetsiaalsetest autodest tuleks osta, aga enamasti rändab annetajate raha ikka kliinikusse. Lisaks ei viitsi ma enam ka iga vile peale kohale lennata nagu aastaid tagasi ja nii ta on jäänud.“

„Mugavam ja praktilisem oleks ikka! Ja aega hoiaks kokku.“


„Loomulikult! Kui sina ja Kaija ja teisedki hakkate ise kohale sõitma, siis võib neid lausa viis tükki võtta kui hea hinnaga saab. Ainult minu pärast pole mõtet raha raisata, sest ma olen nagunii oma loomakaitse tegemisi veidi tagasi tõmmanud.“

Katrini koduaed pakkus palju uudistamist ja kutsad ei seisnud paigalgi ning tuuseldasid, emme ees, tita järgi, muudkui ringi. Mõistagi pidi emme ka Hiiu rahvale kõvahäälselt kuulutama, kes on nüüd seal elamises peremees ja valvur.

Täna käin mingi aeg nendega kliinikust läbi ja kontrollin kiipide olemasolu. Kui need on olemas ja ka registrisse on omanik oma andmed kandnud, siis on probleem lahendatud. Paraku ma arvan, et sedapuhku see arstil käik tulemust ei anna.

„Milline inimene küll suudaks niimoodi oma koerad autost välja visata? Kes küll hülgaks nii armsa kutsika?“, küsite nüüd kindlasti. 

Kuigi neid inimesi on meie seas küll ja küll, siis ka mina ei taha nii mõelda ja loodan, et tegu on eksinud hingedega, kes omapäi maailma avastama läksid ja ära eksisid. Sestap koeraomanik, võta aga ühendust kui avastasid eile, et koduaed on tühi ja sabaliputajad on kadunud. Pole nad kadunud ühti vaid täitsa loomakaitse liidu hoole all. Kõikidele asjaosalistele mõistagi kniks ja kraaps, et koeri ripakile ei jätnud ja abi otsisite! Mina tänan!

Lisainfo: 50 19 636 või heiki@loomakaitse.eu