10 aprill 2017

ÜLIKIIRE – VESPA VAJAB UUT HOIUKODU!

Kes loomadega kokku puutunud teavad, et teinekord kipuvad need õnnetud hinged oma kaelale jääma. Meil liidus on näiteid küllaga Pille ja Pireti koerakari on kõik puha tee äärest leitud. Kaijal samal lugu kassidega. Ähh, isegi enesele niimoodi paar kiisut kunagi saanud.

Kõik hakkab pihta nii:

„Appi-appi! Loomake vajab abi. Kes küll aitaks, ma ise ei saa, sest mul omal on kodus tige lehm või kass või hoopsitükkis lonkav vanaema, kes lemmikloomi vihkab!“

Ja siis leidubki mõni hääsüdamlik hing, kes abikäe ulatab ja hakkabki ravima ning hoolitsema. Absoluutselt kõigile tundub, et jeeee, loom sai päästetud ja unustavad asja. Hoiukodu aga toidab ja otsib uut peret. Kui seda ei leidu, siis on jama majas – kuhu see loom panna? Enestel ju lemmikud olemas ja uut hoolealust ei kannata kohe kuidagi üldse võtta kasvõi sellepärast, et ei mahu. Enam ei mahu!



Nii näikse minevat ka Jõelähtmel auto alla jäänud ja ülirängalt viga saanud Vespaks ristitud noore koeraga. Perekond Merimad võtsid ta oma hoole alla ja nägid väga kurja vaeva, et noor hing päästa. See õnnestus.

Otsisime uut kodu, aga paraku pole veel see inime ette astunud, kes Vespat enesele päriseks tahaks. Koeri kasvatavatel Merimadel on täna vesi ahjus:

„Avastasime, et Vespal on jooksukas alanud, mis teeb elu hetkel ülikeeruliseks, sest meil pole vôimalust teda kuskil eraldi hoida. Meil on hetkel 17 koera kantseldada, pluss muud kohustused ka. Meie vôimete piir on käes!

Ühesônaga - vaja on KIIRET lahendust ehk siis uut vabatahtlikku hoiukodu, kus Vespa saab peatuda kuni päriskodu leidmiseni. Meie juures on ta olnud üle kolme kuu ja see raske aeg, kus ta liikuda ei saanud on ammu möödas. Ta on sõbralik ja tore koer, kel ei ole mingeid probleeme kellegagi. Ka saab ta nüüd kõikjal hakkama“
Mure on arusaadav ja sestap teen taas meeleheitliku katse Vespale armastavat kodu leida. Juba ette olen tänulik ka inimesele, kes saaks pakkuda kasvõi hoiukodu. Surmasuust päästetud noor koer on igati vinks-vonks, ainult üks esikäpp tolgendab momendil veel niisama tühja. Ometigi me amputatsiooniga ei kiirusta ja loodame, et ühel hääl päeval tuleb Vespa ka koertejumalale taas meelde ja siis taastuvad ka närvid.

„Ükski heategu ei jää karistamata!“

Teate küll seda ütelust, aga üritaks siiski seda muuta ning nii enestele kui Merimadele tõestada, et head tasub ikka teha ning haigele koerale hoiukodu pakkumisega ei tehta endale karuteenet. Nii pole meil varsti enam ühtki hoiukodu! Kuhu me siis need haiged loomad paneme?



Pakkumisi ootan: heiki@loomakaitse.eu
Aitame Merimad jännist välja! Mina tänan!