Enamus autojuhte seisma ei jäänud ja sõitsid rahumeeli edasi kuniks sinnakanti sattus Roy Strider. Vaatepilt ei andnud mehele rahu ja ta tegi kõik võimaliku, et masinad vaesest pensionärist üle ei sõidaks. Roy andis hädasolevast koerast teada ka Tartu Koduta Loomade Varjupaika, kes kiiresti sellele eksinud hingele järele sõitsid. Ma pole Royga ise rääkinud, aga vähemalt nii mulle antud olukorda kirjeldati.
Varjupaigas selgus ka võimalik põhjus miks Ahtoks ristitud koer nii eriskummaliselt käitus. Ja nimelt ta jalad ei kanna eriti hästi ning tundub, et ka nägemine pole väga sõbralikul „vanakesel“ just suurem asi.
Vaene koer! Mida ta küll tunda võis kui masinad ümberringi vuravad ja tuututavad? Õnneks sedapuhku siiski ta oma otsa auto rataste all ei leidnud ning sügav kummardus Roy ees, et ta hoolis ja aega leidis, et liiklusohtlik olukord koera kasuks ära lahendada.
Ka tänane teine õnneliku lõpuga lugu tuleb Lõuna-Eestist. Ka siin on peategelaseks eakas koer, kes üle noatera pääses. Luunja valla Lohkva küla tiigikeses jäi inimestele üleeile silma üks koerake, kes oma elunatukese eest meeleheitlikult rabeles ja võitles. Hädasolevast koerast anti teda päästjatele, kes üsna kiiresti kohale jõudsid.
Oli ka viimane aeg, sest vaene loom oli püstihädas ja rahmeldas hullumoodi. Lõpuks kutsa jõud rauges ja ta koon vajus vee alla. Koer andis alla ja ta elutahe ning ramm lõppesid otsa. Õnneks oli päästekomando juba kohal ja nad tõid vaesekese veest välja ning toimetasid külmunud koera Tartu varjukasse. Müts maha ning kniks ja kraaps operatiivse tegutsemise eest!
Seal kukuti koera eest kohe hoolitsema ja esimese asjana üritati ta kehatemperatuur taas normi piiresse saada. See ka õnnestus ning Triibumemmeks ristitud vanaproua võttis jalad alla. Tõsi, seda küll väga-väga vaevaliselt ning ega ta suurem asi jalutaja enam ole.
Oli ka viimane aeg, sest vaene loom oli püstihädas ja rahmeldas hullumoodi. Lõpuks kutsa jõud rauges ja ta koon vajus vee alla. Koer andis alla ja ta elutahe ning ramm lõppesid otsa. Õnneks oli päästekomando juba kohal ja nad tõid vaesekese veest välja ning toimetasid külmunud koera Tartu varjukasse. Müts maha ning kniks ja kraaps operatiivse tegutsemise eest!
Seal kukuti koera eest kohe hoolitsema ja esimese asjana üritati ta kehatemperatuur taas normi piiresse saada. See ka õnnestus ning Triibumemmeks ristitud vanaproua võttis jalad alla. Tõsi, seda küll väga-väga vaevaliselt ning ega ta suurem asi jalutaja enam ole.
Aprill näikse Tartu Koduta Loomade Varjupaigas sel aastal eakate „pensionär-koerte“ kuu olevat, sest eelpool mainitud kahele koerale leidis sealt peavarju ka Kasepää vallast hoolimatu omaniku käest ära võetud näljutatud Maxi nimeline koer. Temast ma juba paar päeva tagasi kirjutasin.
Eile kirjutasin oma blogis ka loomakaitse liidu juristide Pille ja Pireti poolt päästetud Bimbost. Tema taastub neist neljast kõikse paremini ja kui paranemine samamoodi jätkab, siis elab ta veel teine 17 aastat praegusele otsa. Annaks jumalad! Igatahes elutahet näib Bimbol just nii palju olevat ja eluaeg keti otsas virelenud koer on justkui ümbersündinud! Tore!
Eile kirjutasin oma blogis ka loomakaitse liidu juristide Pille ja Pireti poolt päästetud Bimbost. Tema taastub neist neljast kõikse paremini ja kui paranemine samamoodi jätkab, siis elab ta veel teine 17 aastat praegusele otsa. Annaks jumalad! Igatahes elutahet näib Bimbol just nii palju olevat ja eluaeg keti otsas virelenud koer on justkui ümbersündinud! Tore!
Ometigi ma mõtlen praegu nende koerte omanike peale. Miks need vahvad kutsad senini Tartu Koduta Loomade Varjupaigas on? Kas te tõesti pole tähele pannud, et üle kümne aasta teile seltsi ja sõprust pakkunud koeri pole enam kodus?
„Ahh, ta oli vana ka juba! Küllap läks surema või jäi auto alla! Nüüd tuleb uus koer võtta!“, mõtlevad ehk need omanikud.
Ja nii ongi või? Päriselt? Ärge jamage! Minge kohe varjukasse ja viige oma truud sõbrad koju tagasi ning tagage neile kuldne elusügis!
