„Berta ja Jaani ehk „vanurite“ taaskohtumine võttis silma märjaks“

Bertaga juhtunu paneb omamoodi uskuma headusesse, millesse ma tõttöelda juba ammu enam ei usu.

„Ükski heategu ei jää karistuseta! Aita sant jalule ja ta lööb sul karguga silma välja!“, on vaid mõned ütlused selle kohta kuidas pahatihti taolised "head lood ja teod" lõpevad. Bertaga juhtunu on aga risti vastupidine ja selles said kokku eranditult ainult hoolivad inimesed. Koera väidetavalt õue tagasi viia ja vedelema jätta käskiv varjupaiga töötaja välja arvatud. 

Pärast Jaaniga näost näkku kohtumist ja rääkimist loksusid paika ka viimased puzzletükid. Nüüd aga kõigest järgemööda. Berta kuulus Jaani tuttavatele ja pärast perenaise surma käis taat koera eest ikka hoolitsemas ja temaga jalutamas, sest peni oli paks, mis paks! Nii et tegu on vanade tuttavatega.

Järeltulijad müüsid aga Muugal asuva kodu maha ning ostsid linna korteri, mille parketi peal ei saanud eakas koer liigutud. Lisaks tekitas pingeid ka pisipere lisandumine ning sestap tuli koerale uus kodu otsida. Vana ja vaevuliikuvat ülesöödetud peni ei tahtnud aga keegi. Sestap kerkisid Berta pea kohale tumedamast tumedamad pilved, mis tema elunatukese lõppu kuulutasid kuniks Jaan talle halastas ning enesele võttis. Kõik see toimus oma neli kuud tagasi.

Üleeilse draama algatajaks oli naabrinaine, kelle autot alati abivalmis Jaan pesi – proua sõitis lihtsalt aiast välja ning väravat ei sulgenud. Jaan ei kontrollinud ka ning õhtuse viimase „pissilkäigu“ ajal tegigi Berta minekut. Ei-ei, ta ei läinud kaugele, vaid ainult mõnikümmend meetrit oma majast, kus nad koos Jaaniga igapäev tervisekõndi teevad. Jalad vedasid aga alt ja nii Sirli pere ta leidiski. Kuna koer oli vaatamata porisele ilmale kuiv ja puhas, siis tekkiski kuri kahtlus, et ta on autost välja tõstetud ning hüljatud. Heatahtlikud naabrid viisid jõuetuna lesinud koera tuppa ja hakkasid abi otsima.

Jaan, lõpuks märgates, et Berta on kadunud, tormas hommikumantli väel küla vahele koera otsima, aga kutsa oli kadunud nagu tinatuhka. Vanahärra tuuseldas oma paar tundi kuniks külm sundis teda koju tagasi minema. Seejärel võttis ta auto ja sõitis ta ka kaugemad tänavad läbi ning tegi ringi isegi koera vana kodu juurde. Neli tundi otsimist tulemust ei andnud. Raske südamega sõitis ta koju ning ees ootas unetu öö.

„Arvasin, et ta läks surema. Koerad ju teevad nii!“, ütles ta vaiksel häälel.

Riburadapidi jõudis asi minuni ning kutsa sai viidud Loomade Kiirabikliinikusse, kus tal tuvastati suurenenud maks. Ei midagi hullu, vaid kõigest ealised iseärasused. Berta on oma vanuse kohta supervormis kui totaalne ülekaal välja arvata - aparaat näitas 39,6 kilo ja seda on ilmselgelt liiga palju. Eile õhtul lasti ta kodusele dieedile.

Jaan sai koera saatusest teada oma endiste töökaaslaste kaudu, kellel on Facebooki kontod ja me rääkisime päeva jooksul telefonis üsna mitu korda. Õhtul muutus vanahärra aga juba kärsituks.

„Kas sa tood ta mulle ikka tagasi?“

Polnud ka ühtki mõjuvat põhjust seda mitte teha. Pärast koera- ja kassitoidu ning vajaliku ravimi ostmist sõitsime taas Muugale. Ka Sirli ema tuli Jaani maja juurde, et tutvust sobitada ja näha, kus see ilmarändurist koer siis elab.

„Mine sa tonti tea! Äkki paneb uuesti plehku ja siis on vähemalt teada kuhu ta tagasi tuua.“

Jaan oli Bertat nähes abitu nagu väike laps ja ta silmad tõmbusid niiskeks. Mees võitles nii pisarate kui suure sooviga koera kallistama hakata. Meeste värk ja ega härgatäis isased tohi ju nõrkushoogu välja näidata! Eriti hästi tal see muidugi ei õnnestunud. Koheselt oli selge, et Jaan nüüd mingi viinanina küll ei ole.

„Mis sa talle süüa tavaliselt annad?“

„Eks seda mida isegi söön. Kui raha on, siis ostan krõbuskeid ka. Näe vana omanik tõi täna ka ühe koti. Ma palusin.“

Toanurgas seisis tõesti üks odavamat sorti kümnekilone kott koeratoitu. Kausis olid aga piinlikult täpselt ritta seatud verivorstid, mis rännumeest ootasid.

„Ole hea mees ja need võta nüüd küll ära. Berta jääb dieedile!“

Koheselt sai see palve täidetud.

„Aga kas ma talle kohupiima võin vähemalt anda?“

„Ära anna midagi. Las olla ainult krõbinate peal ja anna esialgu neid, mida meie tõime. Ja ainult hommikul ja õhtul. Kauss võta eest ära, sest Berta isu on ilmselt nii suur, et ta pistaks nahka kogu maakera. Ja koos toiduga anna talle ka üks tablett iga päev sisse.“

„On jah just nii suur isu! Seda sa ütlesid küll väga täpselt!“

Jaani elamine oli väga puhas ja tagasihoidlik. Soe ahi meelitas kassid sinna otsa ja kõrvale magama.

„Mul on neid kolm tükki. Kõik sügiseti siia maha jäetud ja nad ise tulid minu juurde. Olen nad tänaseks ära lõiganud ka!“

„Loomakaitse Liidu poolt neile ka paar kotti krõbuskeid, aga mida sa ise sööd? Rääkisid ennist, et rahadega on praegu väga kitsas käes.“

„Mul on sulle lausa häbi rääkida mida ma söön ja kuskohast ma seda hangin. Las see olla. Ma saan hakkama küll. Küsisin täna vallast ka abi ja lubati homme konserve anda. Täitsa häbi on. Olen püüdnud ikka teisi aidata ja elada nii, et ise hakkama saan, aga nüüd on lood niimoodi …. Aga see on ajutine. Sain mingi tööotsa ka ja siis on jälle kõik korras.“

„Kuule võta see kott ka. Mu naiska ostis sulle ka ühe korraliku prae ja veel natuke sinna juurde.“

„Seda ma küll ei võta! Loomadele veel, aga see on juba liiast!“

„Ära jonni, ise vana mees! See on puhtast südamest!“

Jaani silmad tõmbusid taas niiskeks ja mees keeras pea ära. Märkan, et ka Katrini lõug kipub värisema.

„Aga palju sul vanust oli?“

„Seitsekümmend viis. Märtsis saan seitsekümmend kuus.“

„Aga telefonis ütlesid ju kuuskümmend seitse?“

„Ju ma olin nii närvis ja ajasin sassi. Ega mu mälu ka enam endine ole. Teinekord ei mäletagi kas lasin Berta välja või mitte. Siis lasen igaks juhuks uuesti.“

Puhusime veel maast ja ilmast ning mõistagi keerles enamasti jutulõng ikka ümber loomade.

.

„Mul on kogu aeg loomad olnud. Oli terjer, kes mind ravis. Mulle on tehtud kolm kõri operatsiooni ja vat see terjer magas lausa ümber kaela. Lõpuks suri samasse haigusesse, mis minulgi – lümfid.“

„Ta võttis siis justkui sinu haiguse enesele?“

„Ma ise arvan ka nii. See on nii raske kui nad surevad. Siis luban, et ei võta enam ühtki looma, aga ……. Berta on ka juba nii vana. Ma ei taha selle peale mõeldagi ……………“

Mõne aja pärast tegime minekut ja leppisime kokku, et kui loomadel toidu- või tervisemure käes, siis helistagu julgelt.

„Su number on juba mälusse pandud.“

„Ja ära ole nii tagasihoidlik!“

„Ega ma olegi!“

Meid ära saates seisis Jaan väraval ja muudkui kergitas mütsi ja kummardas. Jube nõme tunne oli endal.

„Ära seal kooguta midagi. Ega ma mingi paavst ole! Kõik on vägev ja õige! Head aega ja helista siis.“

„Küll ma helistan.“

Jaan kadus hoovihämarusse ja tõttas tuppa. Ma ei kahtlegi, et esimese asjana sai Berta kõvad kallistused. Ehk sai isegi väheke tõreleda, et niipalju südamevalu valmistas, aga oleme ausad – see oleks ka asja eest olnud. Eks ole?

See lugu läks väga paljudele inimestele hinge. Koju jõudes avasin postkasti ja silma jäi hea sõbra Õnne Küti kiri:

"Heiki, Sa oled ikka nii armas! Ajasid mu keset tööpäeva selle retriiveri jutuga nutma. Anna teada kui abi vaja, kanname ja toetame või viime vajaliku toidu kuhu vaja."

Heasoovijaid oli teisigi. Pärnamäe keskuses väikest lemmikloomapoodi pidav Anne kirjutas näiteks nii:

"Tere Heiki, lugesin Muugalt kaduma läinud labradoriprouast ja tahaksin tema peremeest omalt poolt aidata. Kui sobib, siis pakun kaelarihma külge ripatsi, kuhu saab omaniku telefoninumbri graveerida ning 12 kg kvaliteeteset dieettoitu.

Tore ja tõeliselt hea oli lugeda, et niimoodi oma vanakesest hoolitakse. Kuidas ma toidu abavajajani saan? Kas viin ise kohale või organiseerite omalt poolt? Heade soovidega, Katrin Roop."

Uus kaelarihm on Bertal tegelikult täitsa olemas, aga Jaan seda ei kasuta.

"Ta hingeldab nii kõvasti ja arvasin, et see takistab veelgi hingamist. Ma kohe panen kaela."
"Ei-ei, ära toas küll pane, aga hoia tulevikus ikka väraval silma peal!"
"Seda teen ma nüüd kindlasti!"

Lood loomadest on eelkõige lood ka meist endist. Kes me oleme ja kuidas me maailma näeme ning sellesse suhtume. Berta ja Jaani lugu lõppes hästi ning see koer on just täpselt seal, kus ta olema peab - maailma parimas kodus!

Kaks „vanakest“ elusügist veetmas ning teineteist selles julmas maailmas ja raskes elus toetamas. Ja nii palju häid inimesi, kellele läks korda vana koera saatus ja kes on valmis eakale peremehele oma abikätt ulatama. See on vägev ja headus võitis sedapuhku täiega! Ilus! Lihtsalt ilus!