18 detsember 2016

"Kriitilises seisus olnud kutsikas toibub heade inimeste juures"

Ja-jaa, jutt on ikka sellestsamusest Jõelähtme kutsast, kes imekombel elule tagasi õnnestus võidelda.
Ruumi sisenedes hakkab ta kohe kõvasti niutsuma ja sabaga liputama. Suur-suur pissiloik käib rõõmustamistseremoonia juurde nagu Aamen kirikus. Mõistagi tahab ta sind kohe põhjalikult üle lakkuda, aga jalad ei kanna ning sestap tuleb ikka ise põlvili laskuda.

Arsti korraldusel tuleb teda kasvõi vägisi päevas kolm-neli korda püsti aidata, et ta harjutaks end uuesti liikuma. Püsti ta seisab, aga tasakaalu hoidmisega on tõsised raskused. Eile siiski ta mõned sammud juba astus ja sai koheselt ka „raskema hädaga“ ühele poole. See kõik teeb rõõmu. Täna ootab kutsat ees taaskord kliinikusse minek, sest vaagnast on vaja teha uued röntgenpildid.
Ilmus välja ka Muugal elav väidetav peremees, kes koera tagasi nõudis. Ma keeldusin, sest vanem härra ei saa kohe kindlasti hakkama järelraviga ning vajaliku hoolitsusega. Lisaks pole veel ju ka selge, mis sellest esikäpast saab, sest täna on see nö vabalt rippuv „puupakk“ ja mingist närvide taastumisest pole esialgu juttugi.

Lisaks jättis soovida ka vanahärra suhtumine, sest ta arust polnud midagi hullu, et koer nädalapäevad kadunud oli ja üsna kaugel Jõelähtmes omapäi ringi tuuseldas. Mõistagi pole vennikesel olemas ühtki tõendit ega fotot, et see koer ka tegelikult talle kuulub.

Ma alati eelistan ikka seda, et loomad õigesse koju tagasitee leiaksid. Eelkõige lähtun aga siiski looma huvidest ning kui pererahvas ikka üks paras jobukari on, kes loomapidamisega hakkama ei saa, siis otsime uue ja parema peremehe.

Uude koju või vanasse elamisse tagasikolimisega pole aga esialgu kiiret, sest esialgu tuleb paljukannatanud koer üles tuunida ja terveks ravida. Nii et pöidlad pihku ja soovime talle hääd paranemist! Ette ja taha kummardused muidugi Monicale ja Margusele, kes vaese looma eest hoolitsemise lausa oma südameasjaks võtsid!

Suur-suur aitäh! Oleks vaid teiesuguseid inimesi rohkem!