20 september 2016

„Kas haruldased koopaämblikud nurjavad lasteaia ehituse?“

Kadrioru pargi tagumises servas seisab üks räämas majake, millest ehitusmehed peavad siva ühe igati õdusa ja turvalise lasteaia valmis vorpima. Samal territooriumil asub veel üks lobudik, mis lähipäevil maha võetakse. Ja vat selle mõnda aega tagasi põlema süüdatud kuuri pärast mulle helistatigi:

img_0141„Sa Heiki pead kohale tulema, sest selles kuuris elavad siilid, kes nüüd traktori all oma otsa leiavad. Lisaks elab siin ka üks jänesepere, aga ka haige käpaga rebane, kes kiiremas korras abi vajab!“

Eile hommikul läksimegi siis koos Katrin Idla ja kohalike loomasõpradega asja üle vaatama. Kui teinekord on ehitajad igasugu looma- või looduskaitsjate peale kurjad, siis lasteaiaehitust orgunnivad tüübid seda teps mitte polnud.

„Me leidsime hommikul veel ka ühe nahkhiire, kes rippus teisel korrusel. Viisime ta õue ja panime puu külge. Nüüdseks on ta juba minema lennanud.“

„On seal veel nahkhiiri?“

„Ei tea, meie pole rohkem näinud, aga vaadake ise üle“





img_0144Teisel korrusel sai kõik toad üksipulgi läbi uuritud, aga nahkhiiri polnud kuskil. Kats, va kerge jalaga noor tüdruk, tuuseldas taskulambi valgusvihus ka kogu pööningu otsast otsani läbi. Tulemus oli sama – nahkhiirte kodu seal nüüd küll polnud ja küllap see üksik tegelane lendas lihtsalt läbi avatud akna sisse ja otsustas möödaminnes veidi tukastada. Teadmiseks teile, et Kadrioru pargis elab nahkhiiri küll ja küll. Tõsi, viimasel ajal pole nad minule küll silma jäänud.

Ka esimesel korrusel me „lendavaid rotte“ ei silmanud. Kuna pahatihti tahavad need nii mõneski inimeses õudu tekitavad armsad loomakesed aga just keldrites ja käikudes elada, siis võtsime ka pimeda keldri põhjalikult ette.

Nahkhiiri polnud sealgi, aga see-eest jäid keldri paekivist seintel silma palju-palju haruldasemad tegelased ja nimelt koopaämblikud. Sõbrad, nüüd on jama majas, sest need tegelased löövad nii ehitajate plaanidesse, kui ka Tallinna linna rahakotti küll väikese augu sisse, sest nad tuleb sealt minema toimetada.

Et asi ikka päris-päris kindel oleks, sai ühendust võetud Eesti kõige-kõige targema, meie päris oma „ämblikmehe“ Mart Meristega. Ta vastas meie murekirjale pea koheselt:

„Tegemist on tõepoolest koopaämblikega. Olen homme terve päeva hõivatud, aga loodetavasti sobib, kui hakkame nende päästmise üksikasju arutama ülehomme.“

Sellist asja pole minu loomakaitsjatöös veel ette tulnud, et peaksin ämblikke päästma hakkama. Oma majas hiiglaslike "kesk-eurooplaste" keldrisse tagasi kupatamine ei lähe vast arvesse. Eks ole? Aga elul on alati üllatusi varuks ja sestap olen täna isegi veidike elevil, et kuidas see kõik seal Kadriorus välja nägema hakkab.

Eks algatuseks ole vaja kelder sulgeda, et ämblikke ei segataks. Lisaks peavad need elukad olema pimedas ja ega neile isegi näiteks pilditegemiseaparaatide välgusähvatused hästi mõju. Seejärel tuleks läbi rääkida juba linnaisadega, sest ka ämblike päästmine nõuab väikest kopikat. Tallinn on senini olnud loomade-lindudega seotud küsimustes palju mõistvam kui Eesti riik  ja küllap ka see ämblikusaaga saab õnneliku lõpu.

Tööd on muidugi palju, sest need pimeduse vürstidest koopaelanikud tuleb ju ükshaaval kinni püüda ja siis eraldi purkides uude kohta ümber asustada. Palju neid seal keldris elab? Tont seda teab, aga kuni 100 kindlasti. Lisaks rippusid laes ka kookonid, milles igaühes võib olla isegi oma paarsada muna ning sealt on tubli perelisa tulemas.

img_0145Kui kõik läheb nii nagu peab, siis kolime nad ümber maa alla, Bastioni käikudesse. See on mu esmane mõte. Ma võin küll eksida, aga mäletamist mööda neid viimasel ajal just sealt leiti ja kehtestati ka vastav turvatsoon. Vat seal tulekski neil üks tore kohtumine ja suguvõsa kokkutulek.

Te võite muidugi õlgu kehitada ja käega lüüa, et kas nende ämblike pärast tasub ikka nii palju vett ja vilet näha?

Tasub ikka, sest ka eestlased ise on siin planeedil vägagi haruldane nähe ja kui kohe-kohe midagi „suurt“ ette ei võeta, siis ilmselt üsna varsti oleme sama haruldased nagu need ämblikudki.  Äkki taoline võrdlus aitab teil veidikenegi samastuda ja probleemi traagikat aduda. Globaalsel plaanis on muidugi kõigil täiesti savi kas me oleme siin või mitte. Elu läheb edasi ka ilma eestlasteta!

Lendorava me nagunii suretame järgmise paari-kolme aasta jooksul välja, aga ehk neile ämblikele siis halastame? Muide, nii mõnedki ütlevad, et lendoravat pole juba täna meie seas. Lora puha, sest Kopli kliiniku loomaarst Kelli Lomper nägi hiljuti üht Viljandimaal. Kahjuks küll maanteel ja auto alla jäänuna! Kurat! Vat sellest on küll tuline kahju - neid on ju nii vähe ja sedasi auto rataste all oma ots leida ......

Eks näis kuidas nende Kadrioru koopaämblikega läheb. Herr Meristega saame igatahes vast juba homme kokku ja arutame „ämbliku päästeoperatsiooni“ üksikasju. Tallinna linnasakstele annan asjast täna teada. Ehk kriban isegi pressiteate valmis, sest asi on seda väärt. Keskkonninspektsiooni inimestele andsin haruldasest leiust teada juba eile, aga riigi abile ma praegu väga ei panustaks. Selge on see, et tegutseda tuleb üsna kiiresti, sest nii ei lähe ehitusgraafik paigast ja ka ämblikud saavad enne külma turvaliselt uude elamisse. Tulemas on üks kuratlikult huvitav nädal – koopaämblike nädal!

img_0146