12 mai 2016

„Toote ussid rabasse? No Valner, ma pidasin teid senini ikka targaksinimeseks!“

Minu käest on ikka küsitud, et kuhu me need maod siis viime? Ega see polegi mingi saladus! Ma muidugi ei tea mida teised teevad, aga  mina viin näiteks nastikud Laagri Säästumarketisse ja rästikud Järve Selverisse ning vat seal lasengi nad lahti.
Kohe kena vaadata kuidas inimesed paugupealt kiiremini jooksma hakkavad ja sporti teevad. Ma olen tegelikult ikka suur inimesesõber ka ja kuidagi nii nadi on vaadata kui te paksuks lähete ning laisast eluviisist tingitud haigusi põete. Sestap aitan alati kaasa kui vähekenegi võimalik. Üks vanamees küll viskas suure ehmatusega säästaris sussid püsti, aga üleüldise kasuga võrreldes on see siiski väike kadu. Seda enam, et kiirabi sai talle ju eluvaimu sisse puhutud ning lõppeks oli mees ise ka õnnelik, et sai vererõhu jälle üles, muidu olevat see juba aastaid Pärnamäe kalmistu kundedega pea samal tasemel püsinud.

Muide, selline lugu olla nõukaajal ka Laulasmaa poes juhtunud. Kohalikud viinaninad haarasid ikka võimalusel nastiku ühes kui pudeli järgi läksid ja lasid poes lahti.  Pikk-pikk suvitajate järjekord jooksnud koheselt kiljudes uksest välja ja mehed said suurema vaeva ja ajakuluta oma pooliku kätte. Siis püüdsid ussikese kinni, pistsid taskusse ja lasid jälle vabaks. Ma ei anna muidugi pead, et see tõsilugu on, aga koolipõlves, kui sealkandis pinginaabri juures suvitamas käisin, ma vähemalt sellist asja kuulsin.
Kui nüüd tõsist juttu ajada, siis sõltub see madude vabastamine üsna palju enda päevaplaanist. Kui on vaja kuhugi maale sõita, siis lasen sealsamas vabaks. Kui linnast välja asja pole, siis tuleb kohapeal hakkama saada ning enamasti toimetan nad Pässa rappa – nastikud siia etteotsa ja rästikud sinna Männikupoolsesse  serva. Seal peaks neil hea elada olema küll!
Sambla tänavalt toodud noorukese nastiku viisin ka Pässa rappa. Enamasti lasen ma nad vabaks ühe allika juures. Ja läheme ka seekord Miaga siis sinna allika poole, karp nastikuga ühes, kui vastu tuleb kepikõndi tegev vanamemm. Karbis ussi märgates lähevad provva silmad suureks kui tõllarattad ja ta tardub paigale:
„Miks teil uss karbis on?“
„Lasen ta siin vabaks!“
„Toote ussid rabasse! No Valner, ma pidasin teid senini ikka targaks inimeseks!“
„Hea proua, ärge lärmake siin , ega te kodus pole! Kas ema ei õpetanud teile, et külas käies tuleb viisakalt käituda ning momendil oletegi te rabaelanikel külas. Raba ongi usside, lindude ja paljude teiste tegelaste kodu!“
Memmeke piidles mind kissis silmadega ja tegi kiirelt minekut. Kui teile tundub, et läks suuremat sorti röökimiseks, siis nii see polnud teps mitte – kumbki avaldas oma seisukoha üsna rahumeelses toonis. Me ei lasknud Miaga ennast sellest segada ja läksime edasi.
Allikale lähemale jõudes võtab Mia tuurid üles ja jookseb ees minema. Ta on ikka nii teinud ja sellel koeral oleks justkui mingi seitsmes meel, mis tajub vee- või porilompe lausa sadade meetrite kauguselt. Mõni minut hiljem jõudsin ka ise kohale ja hakkasin karpi avama. Mia, Keskkonnainspektsiooni Nastikute Vabastamise  Osakonna mitteametlik juhataja, oli selleks ajaks kenasti kraavi üle kontrollinud ja nastiku loodusesse laskmist takistavaid põhjuseid ta ei tuvastanud. Kui muidu ma seal rabas sabistan ikka Mia pärast, et ta mööda koonu salvata ei saaks, siis sedapuhku kamandasin ta veest välja, et ta ise ussikesele liiga ei teeks. No mine hullu tea – haarab veel hambusse ja siis on kogu päästeoperatsioon omadega mokas.
Nastik siugles mööda veepinda elegantselt minema ning puges kaldale rohustiku vahele peitu. Vähemalt temaga on nüüd korras ja taolised „vabastamised“ teevad ka enda tuju ja olemise tüki maad paremaks. Asusime tagasiteele ja pagan  küll, seesama memmeke tuleb kindla sammuga meie poole. "Selge pilt, nüüd tuleb ta mind nipsakat ninatarka paika panema".
„Härra Valner, ärge pange mulle pahaks, et ennist pragasin."
„Ärge pange mulle ka pahaks, ma üritasin nalja teha, aga vist ei tulnud välja."
„Sellest pole midagi. Tegelikult ega ma usse vihka. Nad meilgi koduaaias olnud ja ka mees ei tapnud neid kunagi, vaatamata sellele, et nad meile ei meeldi. Nad tahavad ka ju elada ja kus nad siis ikka olema peaksid kui rabas.“
„Sama siin, mulle nad ka ei meeldi, aga las elavad – kõik elushinged ju!“
Memmeke, Urve nimeks, tahtis meid autoni saata ja nii me seal siis jalutasime ning lobisesime. Mia jooksis ees, meie läksime järgi ja Urvega sai läbi võetud kõik teemad alates tema teise ilmasõjaaegsest nooruspõlvest kuni tänase päevani välja. Mia jookseb saba liputades meie poole ja Urve silmad kiskusid vesiseks. „Ma ei saa teda kohe üldse vaadata“ ja näitab näpuga Mia peale, „Eelmisel nädalal matsin enda koera maha. Kolmeteist aastane oli. Nüüd olen täitsa üksi.“
Kahju hakkas temast, sest eks ole segi neid koeri ju maetud ja kerge see leinaaeg teps mitte pole. Auto juures ta Miat ikkagi silitas. No kohe ei saanud teisiti! Siis pakkusin välja, et mis ta siin ikka tühja kondab ja võin ta parem autoga koju visata. Urve oli nõus: „Olengi tegelikult üsna väsinud!“ Päris maja ette ma ei sõitnud ja lasin ta maha Hiiu bussipeatuses.
Rabas ikka asju juhtub ja vahest läheb nii, et esmapilgul „tühine ussipäästmisene“ viib hoopis uute tutvuste ja juttudeni. Siinkohal tervitused Urvele, küll me veel seal raba vahel trehvame ja lobiseme!
[video width="1920" height="1080" mp4="http://loomakaitse.eu/wp-content/uploads/2016/05/MOV_0003.mp4"][/video]