06 mai 2016

"Huvi humaanselt rästikutest vabanemise vastu on suur"

"Rästik tahab ka tuppa", võiks vast selle Harkust saadetud pildi alapealkirjaks panna küll. Kuigi roomajad mu lemmikud just pole, siis on mul ometigi väga hea meel, et täna on juba kolm inimest helistanud-kirjutanud, et uurida kuidas rästikutest vabaneda ilma neid tapmata. See on väga äge ja pressiteatest oli seega ikka kasu ka.
83f253f9-839f-43d9-82a5-4c81550292a1Viimane kiri tuli hetk tagasi Harku kandist ning helistasin neile. E-Betoonelemendi hästi tore büroojuht Marge küsis nõu ja tunnistas täielikult ka nende elukate eluõigust. Leppisime kokku, et mis ja kuidas teha, aga kui nende enda meestöötajad on nannipunnid, siis lähen kohale ja pakun ussikestele priisõitu metsa vahele.

Sellega on muidugi natuke jama ka, sest hommikust õhtuni ma seal passida ei saa ja isegi kui ma kohe peale kõnet sinna tuiskaks, siis oleks selleks ajaks maod nagunii kadunud kui kohale jõuaksin. Sestap peavad nad vast oma jõududega hakkama saama ja küllap saavad ka - tegelikult on kogu see rästikuvärk kökimöki ja asi on rohkem ikka meie ürgses hirmus.
Ka meie päris oma ussilausuja Kadri Võrel kirjutas firmasse vastuse. Kuna sellest võib tulu tõusta ka teistele, siis jagan seda ka siin:
"Pildil on kena isane rästikuhärra. Otseselt pesasid rästikutel ei ole. Küll aga valivad nad omale meeldiva paiga, kus suvel elada. Tähtis on, et taganemistee oleks olemas ning teie trepialune on selleks ideaalne koht.
See piirkond üldse on väga rästikuterikas ning loota, et sinna mõni neist aegajalt ei satuks, on üsna mõttetu. Trepi alt, teid hetkel hirmutavaid loomi, kätte saada võimalik ei ole. Kui loomad on väljas, saaks nad paksude nahkkinnastega (keevitamiseks mõeldud voodriga kindad) kinni võtta ning karbiga metsa viia. Viima peaks vähemalt paari kilomeetri kaugusele. Kui rästikud on kinni püütud ja ära viidud, võiks trepi ümbruse üle vaadata ning igasugused väikesed avad sulgeda. Kui rästikul pole kohta kuhu peituda, ei taha ta ka sellises kohas elada."
Loodetavasti on nõuanded ka teistele abiks ning õnneks tundub, et Maarjamaal on arukaid inimesi siiski hulga rohkem kui sileajusid!