31. mai 2016

„Veelkord eaka koera Dingo piinarikkast surmast“

valga vana koer26 mail ilmus "Valgamaalase" ajalehes lugu ühe vana koera piinarikkast hääbumisest. Koera abistama tõtanud naised ei jäänud aga selle artikliga väga rahule. Etteheiteid jagus nii veterinaarile, riigiametnikele ja mõistagi ei meenuta nad hea sõnaga ka koeraomanikku. Asju on aga niipalju ees, et kohe ei jõua kõikide lugudega tegeleda ja tähelepanu on rohkem nende loomade peal, keda veel aidata saab. Neli päeva tagasi pr.Aimelt saabunud kiri oli aga järgmine. Ma muidugi vabandan, et varem reageerida ei jõudnud.

30. mai 2016

„Gulf Eesti Esindus saatis kaks eakat valvurkoera hoiupaika virelema!“

õde 1 Kevad on aeg, mil kõik tärkab ja ka inimestes enestes ärkavad ellu uued ootused ja lootused. Kevadel tunneme totaalset energiapuhangut ja võtame ette suurpuhastused ning –koristused, mille käigus viskame ära nii talve kui eelnevate aastate jooksul kogunenud mittevajaliku kraami. Kevad on suurepärane aeg ka vanade koerte minema viskamiseks. Seda teatakse Gulf Eesti Esinduses imehästi!
Gulf Eesti esinduse, Laagris, Tänassilma külas asuvat territooriumi valvasid 2 õekest juba pikki aastaid. Kindlasti mõned arglikumad tegelased loobusid ka sulitempudest, sest karvased koeramürakad ajasid ikka hirmu naha vahele küll. Ega need sõbraliku loomuga kutsad tegelikult mingid erilised valvurid polnud, sest nad oleksid hoopis pättide üle rõõmustanud. Sellise mulje nad vähemalt mulle jätsid.

"Naine tuli koju ja mees hullas linnukesega voodis! Löön maha! Löönraisa maha, mõtles Elisabet-Laine kööki noa järele joostes!"

Paraku sellised lood tõesti juhtuvad ja nii mõnigi daame on leidnud koju jõudes oma kalli kaasa ja laste isa abieluvoodis "linnukesega" püherdamas.
Nii juhtus ka Lasnamäel elava Elisabet-Laine Okas-Pukspuuga (päris nimi ja õige linnaosa on selle lehe toimetusele teada), keda kaunil pühapäeva õhtul tabas koju jõudes tõeline šokk! Juba ust lahti keerates kuulis ta magamistoast rõõmsat sädistamist ja vilistamist. Naise süda aimas halba ja ta läks kööki väitsa järele. Siis mõtles aga ringi - alles eile koristasin, ei hakka tuba uuesti mustaks tegema. Tark otsus!

"Haljasalad ja metsatukad on imepisikesi tegelasi täis. Ärge pealeastuge!"

Praegu on keeruline aeg nii loomadele-lindudele, aga ka inimestele, sest looduses on beebibuum. Haljasalad ja metsatukad on täis imepisikesi tegelasi, keda esmapilgul isegi näha pole. Sestap tuleb ikka jalge ette vaadata mitte ainult sellepärast, et rästikule peale ei astuks, vaid muru sees elu keeb ja sealt võib leida ka just taolisi linnulapsi, kes oma vanematelt suutäisi ootavad.
Andku mulle linnusõbrad andeks, et ma seda udusulis tegelast natuke mitte nina- vaid nokkapidi vedasin, oleks vast paslik öelda. Ma nimelt tõstsin käe kaamera kohal üles, linnutitt nägi varju ja tegi kohe noka lahti, sest arvas, et uus ussike on saabumas. Tore oli vaadata seda linnuelu lähemalt ja ma lihtsalt ei suutnud kiusatusele vastu panna. Aga ega linnupoeg loll ole - ta nägi üsna ruttu petukauba läbi ja varsti ta enam häält ei teinud. Lõpuks ei viitsinud ta enam nokkagi avada. Ega ma teda kaua kiusanud, võib-olla minut, paar, siis jätsin nad edasi toimetama. Linnupoja vanemad seda anitamist mulle igatahes pahaks ei pannud ja toitsid oma pojukesi rahumeeli edasi. Ehk ei pane teiegi. 
Nüüd te kindlasti küsite, et kes too siuke om? Mu daamid ja härrad! Minul kui ornitoloogia isal ja raamatu "10 000 linnu välimääraja" autoril on väga hää meel, et just mina saan teile esmakordselt seda võrratut tegelast näidata ja tutvustada, nimelt just selline näeb välja kääbus-flamingo titt. Varjatud eluviisiga linnuke, aga Põhja-Eesti rannikualadel on ta ennast üsna mugavalt sisse seadnud.


29. mai 2016

„Mootori vahel viga saanud kiisu kolis Mulgimaale ja võitis kohe kõigisüdamed“

DSC_0019"Motokass" otsustas enda elus otsustava kannapöörde teha ning põline linnavurle kolis Mulgimaale. Mäletatavasti ristusid minu teed temaga täpselt kuu aega tagasi, kui ta Sergei auto mootori vahele pugeda otsustas ja sinna lõksu jäi. Vaene kiisu ei pääsenud kaugeltki mitte terve nahaga, vaid jäi selga ja -peadpidi rihma vahele. Kõige hullemini sai pihta aga käpa alumine osa ja sealsed luud olid puhta purud.

"Appikene, Mia oli telekas!"

DSC_0028 (2)Mia kuldne kuulsusesära ulatub juba seitsme maa ja mere taha ning mõistagi tahavad selle paistel end soojendada ka kohalikud teletegijad. Ja Mial on mida rääkida. Näiteks on Mial väga hinge peal palava ilma tõttu aknast alla kukkuvad kassid – olen Loomade Kiirabikliinikus pea igapäevane külaline ja iga jummala päev on sinna ka taolisi õnnetukesi toodud – eile viiendalt korruselt kukkunud kiisu. Üleeile kukkus kõuts ka jälle alla ning põis läks lõhki. Ilmselt oli põis täis ja sellest ka siis veidi suurem plahvatus sääl organismuse sees. Olgu kohe öeldud, et ravi nad said ja ellu nad jäid.

„Kadrioru kanalis on pardiemme koos poegadega lõksus. Need ei olepardid ka, neil on tutt pea peal!“

DSC_0003Kell 17.13 tuli kõne Kadriorust: „Tere, kas Heiki, see loomade kuningas?“
„Ei-ei, täna olen ma ussikuningas“
„Kadrioru pargis on probleem. Kanalis on part koos poegadega lõksus ja ei saa välja. Müürid on kõrged ja vool tahab linnupojad kaasa viia. Kaua nad seal vastu ei pea. Need ei ole pardid tegelikult, neil on tutt pea peal!“

28. mai 2016

„Tal on pea juba jupp aega vee all. Lähme ruttu appi!“

Käisime eile Miaga Stromkal, aga sammud sättisime sinna ikka uhkelt peale kümmet. Ma nimelt olen paadunud valgete ööde fänn ja pigem kondan kuskil ringi kui passin sel aastaajal toas. Rahvast oli rannas vaatamata hilisele ajale Eesti mõistes ikka väga palju – mõni seltskond grillis, mõni võttis napsu, mõned lebasid niisama murul. Oli ka neid, kes vaid teineteise seltsi nautisid ning ümbritseva maailma ära unustasid.

Tagasiteel kuulsime rannas aga korraga paanilisi hõikeid:

„Kuulge, tal on pea juba jupp aega vee all! Läheme appi!“

Vanaema Ellu Kivinõmm: "Jätke mu lapselaps Rando Randma rahule!"

Mul on hea meel teatada, et blogi kogub hullumoodi populaarsust ja lugemas ei käi ainuüksi loomasõbrad, vaid andunud lugejad on ka loomapiinajad koos oma sugulaste ja sõpradega. See teeb meele heaks ja eriti meeldivad mulle need vennikesed, kes mind kõiksugu hirmsate asjadega ähvardama kukuvad. Andke aga takka ja valage õli tulle! Te teete mu elukese palju lihtsamaks, sest ma ei pea siis ise mingeid tekste sünnitama vaid kannan teie arusaamised ilmaelust lihtsalt siia üle ning järjekordne lugu ongi valmis. Kui selle eest palka saaks, siis inglased ütleksid, et "easy money!"
Tagasisidet tuleb aga ikka kõvasti ja täna hommikul näiteks lugesin ka proua Jannelt saabunud pikka kirja minu eilsele postitusele, milles pajatasin tema poolt tapetud varesepojast. Kuna ta kiri ei sisaldanud mingit lahmimist, vaid selgitust oma käitumisele ning ma ütleksin, et isegi omamoodi patukahetsust, siis ei hakka pikemalt sellel peatuma.

27. mai 2016

„Mis on patu hind ja kas liiderlikkus saab nuheldud? Saab sõbrad jakaristus tuleb suurte kõrvadega!“


DSC_0019Nädalavahetus on ukse ees ja sestap vahetame meeleolu ning tõstame tuju eriti-eriti tõsise jutuga. Pealkirjas esitatud küsimus on tänapäeva moraalivabas maailmas vägagi põhjendatud ning tingitud minu sügavast murest täna ja homme õhtal pittu tõttavate noorte pärast. Mis on patu hind ja kas liiderlikkus saab nuheldud? Saab sõbrad, saab ning mis oleks parem hoiatus ja eeskuju kui iseenese õnnetus teie ette ausalt laiali laotada.

Janne Kore: "Vanalinnud vaatasid kogu suguvõsaga pealt suure hädakisasaatel, kuidas koera varesepoja kallale lasin!"


„Lihtsalt nean sind ja sinu lähedasi. Karm õppetund saabub sulle, rämps. Teata kui hakkad kahetsema, ehk suure raha eest soostun Needuse maha võtma. Värdjas, põlegu su maja ja murra oma kondid!“
IMG_0201„Jesss, jälle olen tähelepanu pälvinud ja läheb madinaks mõne looma pärast!“, arvasin, kui hommikul postkastist selle kirja leidsin. Paraku sedapuhku ei pandud siiski mulle needust peale, vaid sajatada sai hoopis Kilingi-Nõmmel elav Janne Kore, kelle kangelaslik varesepoja tapmine tekitas feissari Linnukasvatajate grupis paksu verd. Suur sõda Leipzigi linna all läks lahti sellest postitusest:

26. mai 2016

"Oh seda Eesti ilma ehk pressiteate sisu võib muutuda loetud tundidega!"

Eila pesin auto ära ja täna on pilves! See on tavapärane.
DSC_0003Eila käisime aga ka Miaga Nõmme-Harku ringil jalutamas ning kuradi palav oli. Sestap keerasin otsa ringi ja viisin ta sinnasamma liivaauku suplema - vaene koer oli ikka jännis ja hingeldas mis jube, kuigi venisime väga aeglaselt. Vees talle mõistagi meeldis ja ta poleks sealt välja tulnudki. Oleks isegi läinud, aga sobivaid riideid polnud kaasas ja ei hakanud rahvast sedapuhku traumeerima.

"Loomapiinaja Rando Randma seisis jälle kohtu ees! Sedapuhku jubainimese piinamise pärast!"

„Kassil on valus kui talle nael silma lüüa“, üritasin seletada kunagisele rahvasaadikule.
„A-ha-haa, kas on üldse tõsiteaduslikult kindaks tehtud, et kassid valu tunnevad?“, kostis tema vastu.
„Loomapiinajaid tuleb karmimalt karistada!“, nõuavad paljud inimesed.
„A-ha-haa, see pole prioriteet ja pole tõestatud, et see loomapiinamisi vähendaks“, laulab justiitsministeeriumi ühendkoor rõõmsal häälel.
3859939t100h0d63„Ameerikamaal tehti kindlaks, et kõik sarimõrvarid ja jäledad retsid alustasid oma karjääri just loomade piinamisest enne, kui inimese kallale läksid“, manitsevad loomakaitsjad.
„A-ha-haa, meie ei ela Ameerikas ja eestlasi need kahtlase väärtusega uuringud ei puuduta“, on kohtunike kindel seisukoht ja nad määravad jõhkarditele lausa naeruväärseid karistusi rahulikult edasi.

25. mai 2016

"Vahva kiisu võttis pargist leitud imearmsad oravapojad oma hoole alla!"

DSC_0017Kodanik M.T  istus koos oma kalli kaasaga ühes Nõmme pargis, kui korraga sadas kõrge puu otsast otse nende kõrvale kolm imetillukest kuju. Esmalt ei saanud nad arugi kellega tegu. Olgu kohe mainitud, et härra M ei ole mingi tavaline linnavurle, kes elukatel vahet ei tee, vaid üks igati ontlik looduse- ja loomasõber, kes teab neist teemadest nii mõndagi. Muide, M on ka samasugune kirjatsura nagu ma isegi ja tema loomalugusid on saanud lugeda nii leheveergudelt kui ajakirja kaante vahelt. Aga see selleks, sest antud juhul pole see absoluutselt oluline.
Härra ja proua M kummarduvad ja kaevad maas ukerdavaid loomalapsi. Pikemalt mõtlemata oli selge, et tegemist on oravapoegadega. Ühele õnnetule jäi see õhulend viimaseks asjaks siin elus. Tema kaks venda või õde toimetasid aga maas vapralt edasi. „Mida teha?“, mõtles M ja nagu pahatihti sellistel puhkudel tavaks saanud, valis ta  minu numbri:

"Piiritaja, piraaja ja paaritaja - kõik tuleb lendama aidata!"

Seletan täna veel ühele inimesele, et tõsta aga "piraaja" üles ja ....... Ja ma ütlesin nii mitu korda! Mees võis mõelda, et see tont seal telefoni teises on otsas on kas sigatäis või lausloll. Päeva ämber kindlasti ja nalja sai palju!
Ma igaks juhuks palun juba ette vabandust, kui te piiritaja pärast helistate ja ma palun teil "piraajakala" või "paaritaja" lendama õpetada. Ärge pange tähele, mul endal on ka jummalast nõme tunne, et ma selline puterdis olen :)

"Saaremaa Lemmikloomade Turvakodu liitus Eestimaa Loomakaitse Liiduga"

Ja täpselt nii ta on ning mul on selle üle väga hää meel, sest sääl kaugel väljamaal, vähemalt kahe mere taga, meitel liikmeid seni pölnudki.
Sedapuhku olid liidul ka kohe kasud sees, sest mulle oli nimelt teada antud ühest koerast, kellest peremees vist ei hoolivat eriti.
48233_115119538549144_795986_o-300x187Saarlased käisid viskasid kohe järgmisel päeval pilgu peale ja lora puha - omanik vägagi armastab oma kutsat ning rahvas teadis rääkida, et peni elavat paremini kui vennike ise. Mul hing rahul, et asi korras ja ka teataja oli õnnelik, kui sellest talle rääkisin.
Loodetavasti saab liit tulevikus saarlasi sama hästi aidata ja küll me nende Maarjamaa loomade elujärge kasvõi natukene tulevikus ka paremaks muuta suudame!
Tere tulemast meie loomasöbralikku gängi saarlased ja rokime nüüd juba käsikäes nörgemaid kaitstes aga usinalt edasi! Hip-hip-hurraaa!
https://www.facebook.com/saareloomad/
http://saareloomad.ee/

24. mai 2016

„Kui tahad piiritajat aidata, siis viska ta õrnalt õhku!“


„Tere, mul on kodus pisike pääsukese poeg. Ma tänavalt leidsin eile õhtul“
„Pääsukesel ei ole veel poegi, vara veel nagu ......“
DSC_0001„Ma vaatasin netist järele ja see on ikka pääsuke! Tal on tiib aga kuidagi imelik? Süüa ei taha, aga joob. Ma olen mures, sest vaeseke on juba nii pikalt söömata, aga põrandal jookseb eest ära küll“, vadistab nooremapoolne naine vene keeles.
„Kuradi kurat, mida te neid tuppa veate? Vaene lind on juba üle 15 tunni kuskil linnakorteris söömata olnud!“, kirun mõttes ja sõidan Majaka tänavale. Olen peaaegu 100% kindel, et tegu on järjekordse piiritajaga. Sel kevadel oleks see siis juba neljas. Kena naine, Viktoria nimeks, ootab juba tänaval, kingakarp käes.

„Laagri Otto - tänavalt auto alla, sealt kliinikusse ning siis jubahopsti uude koju ja kohe voodisse magama!“


Tundub uskumatu, aga nii ta on ja oma senised päevad tänaval virelenud Otto on vallutanud uues kodus nii sängi kui pererahva südamed.
„Magab juba kaisus. Tohutult seltskondlik ja veedab palju aega aknal istudes. Mängib iga ettejuhtuva puruga ja on liiga aktiivne vist oma vigastuse kohta!“, ütleb Otto uus perenaine ja kambajõmm Ande Arula. „Seda tagumist jalga ta pisut lonkab, aga meeleolu on küll hea ja kõik kodused on mulle juba andeks andnud, et omavoliliselt talle kodu pakkusin!“

"Sillamäe Silja läheb täna operatsioonile. Heade inimeste abi on vägaoodatud!"

Sillamäelt pärit kass jõudis eile õhtul Tallinna ja toojaks oli Sergei-nimeline noormees. Just seesama mees, kes auto alla jäänud õnnetu hinge laupäeva õhtul leidis ja abi otsima hakkas. Müts maha, sest paljud meist vast ikka ei sõidaks ühe tänavakassi pärast riigi teise otsa arsti juurde. Mina ilmselt nii hea inime nüüd küll ei ole kui peeglisse tõsisemalt vaadata.
DSC_0001Vaatamata sellele, et selle kiisu elupäevad on möödunud tänaval, siis inimest ta ei pelga. Otse vastupidi ja ta oli ka eile ülimalt sõbralik ja kannatlik. Küllap on ta teed siiani ristunud siis ainult heade inimestega. Olen mina näinud igasuguseid tänavakasse ja mõned neist on ikka nii metsikud, et pistaksid su hea meelega nahka. Viimased kolm – Otto, Moto ja seesamune, nimetagem teda siis Sillamäe Siljaks, on aga sellised inimesesõbrad, et paremaid kiisusid annab otsida.

23. mai 2016

"Loomapiinajate julmad teod saavad aina leebemalt karistatud"


Loen siin loomapiinajate karistusi ja need lood ning otsused on ikka väga nõutukstegevad. Näiteks kumb on teie arust hullem kuritegu, kas politseinikule jalaga virutamine või lemmiku surnuks kägistamine? Loll küsimus ja ikka pollari kannatused on jubedamast jubedamad. Kohus tunnistas isiku kokkuleppemenetluses looma julmas kohtlemises süüdi ja mõistis selle teo eest karistuseks 2 kuud vangistust ning võimuesindaja suhtes vägivalla toimepanemise eest karistuseks 5 kuud vangistust, mida ei pöörata täitmisele, kui bla-bla-bla ….
peksa6Kassile roikaga pähe ja munad maha!
OS ja JŠ kastreerimise eesmärgil tuimestas löögiga pähe oma kassi, sidus kassi munandite ümber žguti ning hiljem seda eemaldades lõikas ära kassil peenise ja õmbles kinni kusejuha, mille tagajärjel tekkis kassil põletikuline protsess, mis kestis mitmeid kuid.......................
Kes keda lõi ja kas surma sai loom või inimene? Vat ei saa aru!

"Sillamäel auto alla jäänud kiisu vajab toetust, et kiirestioperatsioonile pääseda!"



Üleeile ootasin Narvast kassi, kes raudteepöörangu vahele kinni jäi ja oma käppa räigelt vigastas. Teda pole paraku veel kätte saadud, aga elus ta on, sest aeg-aegalt ta end ikka näitab. Nii palju kui tean, siis ta kolm poega on käes ja nendega peaks kõik hästi olema.

Eile hilisõhtul helistas aga üsna mureliku häälega nooremapoolne meesterahvas, kes rääkis Sillamäel auto alla jäänud kiisust. Huvitav, kuidas seal kaugel maal küll mu numbrit teatakse, aga see selleks. Ühesõnaga pauk oli vägev olnud, aga tore, et noored lihtsalt niisama mööda ei jalutanud, vaid abi hakkasid otsima

22. mai 2016

„Mida küll teha linnastunud rebasepoegadega?“

„Avastasime seltskonnaga, et meil elab siin Harjumaal, Jüris üks rebaseema koos  oma kolme kutsikaga otse hobusetalli kõrval keset linna. Kas neid oleks võimalik kuidagimoodi ära transportida mujale elama? Kurb oleks kui nad jääksid auto alla või inimkäsi mängu tuleks.“
13241729_1072394626140618_466143107_oTaolisi abipalveid on viimasel kuul tulnud ka Randverest ja Laagrist. Randvere rahvas ei taha keskkonnainspektsiooni poole pöörduda, sest pelgavad, et need saadavad rebastele „appi“ jahimehed.

21. mai 2016

„Laagris auto alla jäänud Otto ravi on lõppenud ja ta kolis Läänemaale“

DSC_0016Laagri aleviku inimeste ühe lemmiku, tänavakass Otto eksirännakud ja kannatusterada on selleks korraks loodetavasti otsas ja ta elab kõrge vanuseni juba hoopis turvalisemas ja armastatumas keskkonnas. Mäletatavasti jäi Otto auto alla kolmekümnendal märtsil. Kohalikud elanikud hakkasid vigastatud loomale abi otsima ja koostöös vallaametnikuga sattuski Otto loomakaitse liidu hoole alla. Ees ootas pikk, vaevaline ja kulukas ravi ning päriskodu leidmine.

„Kuhu päästjad linnud viivad? Kas neid ravitakse või hukatakse?"

Nii küsis härra Indrek loomakaitse liidule saadetud kirjas ja kuna seda on viimasel ajal päris palju päritud, siis peaks sellele ka veidi suurema auditooriumi ees vastama. Muide, eile korraldas Eestimaa Looduse Fond ka ümarlaua, et välja selgitada kas metsloomade haigla üleüldse tuleb või peaks selle mõtte maha matma? Sellest kirjutan lähemalt juba mõni teine päev, aga Indreku kiri oli järgmine:
lumi-030„Tere, tahaks küsida teie käest, milline organisatsioon Eestis tegeleb vigastatud lindude aitamisega?

„Martna vallavalitsus tekitab uut kassikolooniat!“

Haapsalust tulles sai ka Martnast läbi põigatud, sest seal hakkavat uus kassikoloonia tekkima. Läksin, nägin, aga üsna metsikud tüübid olid ja kätte ei saanudki. Muidu oli plaan üks-kaks tiinet emast pihta panna, aga eks vaatab järgmisel nädalal edasi. Homme tuleb sellest ühes zeitungis ka juttu, aga teen esmakordselt pattu ja lasen seda teil enne trükki minekut meie kodulehel lugeda:
13214905_1224335477591677_292866990_o„Eestimaa Loomakaitse Liidu (ELL) poole pöördus Läänemaa Martna valla elanik, kes kurtis hulkuvate kasside terrori üle, kes rikkuvat inimeste vara ja urineerivat kõik kohad täis.Kodanik teatas veel, et on käinud ka vallavalitsuses rääkimas, aga sellele ei reageerita, kuna vallal polevat hulkuvate loomadega tegelemiseks raha ning väidetavalt on kõigil kassidel ka omanikud olemas. Inimene palus loomakaitsjate kiiret sekkumist.
13241485_1224335397591685_689137909_o Liidule teadaolevalt elab momendil Martnas, aadressil Kooli tee 8, kümne kassi ringis, nende seas 3 tiinet emaslooma. Esimene kiisu poegis eile õhtul suvalisele rõdule ja maja ette ning mõistagi šokeeris surnud kassibeebide nägemine eelkõige kohalikke lapsi. ELL edastas Martna vallavalitsusele märgukirja, milles meenutati, et hulkuvate loomadega tegelemine on otseselt vallavalitsuse ülesanne.
"Martna vallajuhtide lühinägelikkus ja tahtmatus probleemiga tegeleda, et raha kokku hoida, viib selleni, et järgmisel aastal me räägime juba kahekümnepealisest kassikarjast, mille likvideerimine läheb palju kulukamaks", ütles ELL juhatuse esimees Heiki Valner ja lubas järgmisel nädalal Martnasse sõita, kõik kassid ükshaaval vallavalitsusesse viia, et ühiselt kasside omanikud kindlaks teha. "Pole neil mingeid omanikke ja olen juba ette kindel, et nn "valla lemmikloomaderegistris" puuduvad nende kasside kohta igasugused märkmed!"

20. mai 2016

"Haige tiivaga künnivares. Tuleks nagu hukata, aga kuidagi ei taha!"

Päris tühjade kätega ma Läänemaalt siiski ei naasnud ja midagi õnnestus pätsata ka. Ma olen ju nimelt õnnetu kleptomaanike, keda mõned halvad inimesed ülekohtuselt „kuradi varganäoks“ kutsuvad.  Nõme!
13262575_290409367957609_2107117953_oJa mida mul õnnestus siis kaasa haarata? Haapsalu Selverist pistsin põue Kirde saia, kaks hapukoort ja karbi sprotte. Tee peal vaatan, aga et üks tola on kartulid maa alla peitnud. Mulle taoline lohakus ei meeldi ja korjasin oma viis kilo üles. Küürutan siis sääl põllul, kui korraga üks künnivares tuleb uudistama, et mida ma teen. Ma ei hakanud pikalt mõtlema ja haarasin selle ka kinni ning võtsin kaasa. Lindude koju toomine on ju tänavu üsna populaarne ja mõtlesin ka siis kaasaegne olla.

"Sai koos Miaga "Karvikul" külas käidud"

Eile sai käidud Läänemaal asjatamas ja eks need kaugema otsa sõidud saab alati ikka nii planeeritud, et võimalikult palju asju ühe korraga aetud saaks, ehk siis puhas aja ja kütuse ökonoomitamine. Päevakava oli tihe ja enne pollarisse minekut viisin kass Otto Läänemaa varjupaika hoiule kuni pollaris käin. Kell 11 kuulati mind seoses Karvikuga ja kell 12 seoses tulistatud lindudega üle. Poole kaheks oli sõpruskohtumine Haapsalu politseiga ühelpool ja siis sai ka Karvikule külla mindud.
Nii kui väravast sisse astusime hakkas kõlama Karviku haukumine, mis tähendas vaid üht – lase mind välja ja vii mind jalutama! Tuli kuuletuda. Tüüp on ikka tõesti hämmastavalt muutunud ja jõudu on tal nii palju, et kinni hoidmisega on paras tegu. Väga häälekaks on ta ka muutunud – nii kui puurile lähened, kukub kohe klähvima ja ega ta enne jäta kui on oma tahtmise saanud. Jube elukas! Endisest argusest ja vaevaliselt liikuvast vanurist pole enam jälgegi järel!

"Kiire-kiire-kiire! Narvas raudteerööbaste vahel käpa kaotanudkassiemme vajab kiiret abi!"

Ja nimelt pool tundi tagasi jäi Narva raudteejaamas juba viimaseid aastaid elav kass käppapidi raudteeliiprite vahele kui automaatika neid ümeber sättis - kirjelduse järgi lõigati käpast justkui osa maha ja luuotsad on näha. Seal ta siis valudes nüüd piinleb ja kellegil pole aega tegeleda. Õnneks siiski üks mees taipas vähemalt mulle helistada.


Liidul ega minul pole Narvas mitte ühtegi kontakti, kes kassidega tegeleksid. Soovitasin mehel kohalik varjupaik üles leida ja kui nad muud ei suuda, siis pangu kasvõi tuttu, aga mitte ärgu jätku piinlema. Kassiemmel on ka pesakond pisikesi poegi olemas.

Seega kui kellegil on mingi kiire lahendus või inimesed, kes Narvas loomi abistavad, siis oleks hea kui nad siva-siva sinna jaama lendaksid. Jube karm ja valus on ikka lahtise luumurruga kuskil rööbaste vahele lebada!

Helistaja kontakt on 53 408 089 ja ta juhatab täpsemalt kuhu minna

"Mia on ka Haapsalus pop!"

Täna sai liidu tehtud avalduste asjus Haapsalu politseis selgitusi jagatud. Täitsa ägedad uurijad olid ja kui neist sõltuks, pandaks tüübid kinni ka. Eks näis kas prokurörid on samasugused, või loobivad kaikaid kodarasse.
Moor tuli ka kaasa, sest polnud ammu väljamaale saanud. Mia, mu põhiline nõunik ja loomakaitse ekspert, oli ka loomulikult kaasas. Sel ajal kui mina kaks ja pool tundi pollaritega lobasin, läksid moor ja Mia linna vahele tuuseldama.
13242282_290319784633234_1132503646_oMa tean, et Mia on üle riigi popp ja suur lastesõber, aga et nii kuulus, et kõik Haapsalu koolid oma tunnid ära jätavad ja õpilased Miaga kohtuma saadavad - vat seda poleks ma küll uskunud!
Ja veel milline ära saatmine - lilled, orkester ja kogu tänav kuni Uuemõisani, oli punase vaibaga kaetud! Vägev! Ma räägin teile, et absoluutne lääne värk, ikkagi välismaa!
Moor jäi ka väga rahule ja teenisin tema silmis 36 723 plusspunkti! Abiks ikka, nüüd pole vaja paar nädalat lilli viia.

19. mai 2016

"Rakvere kassitulistaja vist ei kavatsegi oma tegevust lõpetada jaohvreid aina lisandub!"


Proua Pillel on kaks kassi ja ta elab Rakveres. Algselt elasid kassid ainult toas ja õues käidi ainult paela otsas. Ega see kassidele mõistagi väga meeldinud, sest nad on juba sellised vabad hinged ja tüübid, eks armastavad omapäi maailma asju uudistada.
Ühel heal päeval pani aga üks kassidest ühes rihmaga punuma ja tagasi „laekus“ alles 9 päeva pärast. Pille ei teagi, kus ta redutas, sest otsimas sai teda käidud iga päev. Üleüldse on Pille kassidega nii, et toas nad ei püsi ja kasutavad igat võimalust, et välja pääseda. Närviliseks läksid nad toas ka. Sestap otsustas perenaine, et las käivad siis ringi – naabrid on normaalsed ja Rakvere ka vaikne mõnus koht. Mis nendega ikka juhtub?

"Mia ja kolm musketäri ehk ka mopsid armastavad tegelikult vett."

Mia sai Pirital endale uued sõbrad ja nüüd on nii, et kui need kolm musketäri ehk igati vahvat mopsi teda näevad, siis liduvad sellise hoo ja rõõmuga Mia poole, et endalegi tuleb hirm naha vahele. No jooksevad lihtsalt kondid puhta puruks suure rõõmuga. Mia muidugi nende vaimustust ei jaga ja üritab ikka leelet tõmmata. Mopse see ei heiduta ja need on nagu takjad ta pees.
„Meie koerad vette ei lähe! Pole elu sees käinud!“, väidavad mopside peremehed, igati lahedad ja toredad vene noored.

18. mai 2016

"Operatsioon "Oravapoja päästmine" sai Paliveres õnneliku lõpu!"

Õnneks hakkab mul nn „halbade loomalugude riiul“ tühjaks saama aga alles on veel mõned head lood. Loodame, et nii jääbki, sest järgmisest kuust võiks jalad seinale visata, kes see ikka neil üürikestel suvekuudel tahaks mingist ajuvabast julmusest kirjutada või lugeda? Loodetavasti loomapiinajad arvestavad selle tagasihoidliku palvega ning lähevad puhkusele ja hakkavad suvitama.
IMG_0593Tegelikult plaanisin täna kirjutada Rakvere kassitulistajast ja ühest toredast kiisu-miisust, kes lausa kaks korda pihta saanud, aga siiski ellu jäänud. Samas, elus peab valitsema ikka tasakaal ja kuna alles eile vahendasin julma ja kurba koeralugu, siis täna vahetame meeleolu ning kirjutan teile hoopis kena lõpuga loo Läänemaalt Paliverest, kus üks pisike oravatitt oskas kohalikule rahvale nii elevust, tegevust, kui kuhjaga elamusi pakkuda.

17. mai 2016

"Juht sõitis koerale otsa ja otsis ise abi. Sellist asja pole 9 aastajooksul veel juhtunud!"

Tänasele päevale võib joone alla tõmmata ja oli üsna tegus. Põhivõhm läks telefoni teel nõustamisele ja keel on lobisemiset üsna väsinud, sest kõnesid ikka jagus. Taas saan rõõmuga raporteerida, et enamus tegevustest hiilisin ülima osavusega kõrvale – Jõhvis haige kährik elab kuudis – kauge, Kehtnas rästik maja taga –kauge, Haapsalu pollarid tahavad seoses lindude tulistamise ja Karvikuga üle kuulata - tulen ülehomme, Roccas ka õues rästik - viige tuppa, siis tulen, muidu mitte, mehed saavad ise ka hakkama, aga tehke nii bla-bla-bla jne

"Külajoodik peksis lapsele kuulunud koera surnuks ja pidavat veel uhkeoma teo üle olema?!"

meie stellaKoera elu pole tuhkagi väärt. Sellest sain juba lapsepõlves aru kui lugesin  Gavriil Trojepolski „Valge Bim Mustkõrv’a.“ Raamatu põhjal vändatud film Vjatšeslav Tihhonovi ehk Stirlitziga peaosas, muutis kogemuse veel ehedamaks ja tõttöelda kummitab see mind veidi tänase päevani –hoolivus, ülekohus ja looma surm, mis ennekõike lööb sügava haava teda armastanud inimeste hinge.

16. mai 2016

"Maardus leitud mops! Kellel on kaduma läinud?" - Peremees leitud!

Maardus leitud sõbralik mops. Koera eest on h'ästi hoolitsetud ja seega kindlasti otsib teda taga. Ühendust palutakse võtta Facebooki kaudi ja kirjutage Julia Kamentšukile.
12440765_694254204010995_4192609783982316051_oХОЗЯЕВА НАЙДЕНЫ! Всем спасибо,репостить не нужно!
Маарду,максимальный репост!
Помогите найти хозяев!
Нашлась в Маарду собачка мопс. Сейчас живет в очень неблагоприятной семье, глава семейства ее уже себе оставил и заниматься поиском хозяев не желает. У собаки уже глазки начали гноиться,к ветеринару никто не поведет ее,кормят,естественно, чем попало.Собака видно, что ухоженная и скучает по своим хозяевам! За контактами пишите в лс Юлия Каменчук

"Väikestele koertele pikad matkad ei sobi? Jama puha, nad jaksavadrohkem kui suured"

Moor käis üleeila ühe oma sõpsi sünnal ja seega polnud ta eile just hiigelvormis ja hakkab juba poolest päevast saati manguma, et läheme aga jalutama ja läheme aga jalutama – see tegevat tervise korda. Juba viie-kuue tunniga jõudis sõnum mulle lõpuks pärale ja sättisime sammud grüünesse. Mia ja Kiki võtsime mõistagi ühes.
DSC_0004 (3)Ja jalutame seal raba vahel ning mooril hing rahul – "mul on palju parem on olla ja nuusuta millised kevadlõhnad ja vaata aga kui ilus loodus siin on!" Mina oma kroonilise nohu ja ää suitsetanud meeltega tunnen hääl juhul vaid toomingat. Sedagi siis kui oks ühes õitega ninna pistetakse. Aga noogutan muudkui nõusoleku märgiks peaga kaasa, ei taha ju teise kenat olemist oma osavõtmatu mühaklikkusega ää rikkuda.

„Empaatiavõimetud inimesed, julmurid, sadistid on alaarenenud.“

Telkarist ma vaatan reeglina ikka dokusid ja hiljaaegu näidati NatGeo pealt sarja „The Story of God with Morgan Freeman“. Täitsa tipp-topp tehtud ja Morgan otsib talle omasel rahulikul viisil vastuseid eri religioonide ning jumalast aru saamise kohta.

Üks osa oli pühendatud kurjusele või saatanale kui soovite. „Why does Evil exists?“ Kuskohast see kurjus või tigedad ja julmad inimesed siis tulevad, on igati hea küsimus, sest enneolematut julmust on inimloom osanud üles näidata nii minevikus, olevikus ja teeb rõvedaid tegusid kindlapeale ka tulevikus! Ja siis eri usundite esindajad rääkisidki nagu nad asjast aru saavad ning mida erinevad püharaamatud selle kohta ütlevad.

15. mai 2016

"Taevast võib kaela sadada ka linnupoegi, aga mida nendega siis teha?"

Täna on mul teile veel rääkimata kuskil viis loomalugu, millega viimasel kuul kokku olen puutunud. Elu toob kogu aeg uusi juhtumeid peale ja nii ongi need veidi tahaplaanile jäänud. Selle vea parandan aga järgmiste päevade jooksul ära. Paar loomade jaoks halvasti lõppenud lugu lükkan järgmisesse nädalasse. Pole vaja ju nädalavahetusel tuju rikkuda.
DSC_0004Tavapärane kajakapoegade massiline ringitatsamise aeg ja sellega kaasnev inimeste kisa jõuab kätte nädala-paari pärast. Teised linnupojad teevad aga juba praegu vähehaaval tegusid ning näiteks teisipäev oli totaalne "linnupoegadepäev". Täna pajatangi siis taaskord linnupoegadest ja sellest miks neid eriti torkida pole vaja.
077 (1)
Teisipäeval algas nn "linnupoja hädakõnega" ja neid tuli päeva jooksul veel mitemeid.

14. mai 2016

"Hurraa, ma päästsin armsa jänkupoja! Kas ikka päästsid?"


Täna on jänesepäev!
13237826_10154298953709925_8992150761388770955_nÜleeile oli linnupoegade päev, eile oli rahulik, täna on aga jänesepoegade päev! Kõnesid on tulnud kogu nädala jooksul, täna tuli aga lausa mitu tükki jutti. Nähti neid pikk-kõrvu ühe ja paarikaupa, korra olid isegi kolm vennikest koos aiatagust uudistamas. Mõni inime püüdis jänkupere pildi peale ja jättis nad rahule. Teine aga taris koju ja ei teinud sellega kohe teps mitte metsaasukale head.

"Vaja hoiukodu!"

Tulen Miaga jalutamast ja sinna ta vaeseke keset kõnniteed oligi maha jäetud. Hüljatud. Pole kahtlustki. Pagan küll ja veel päise päeva aal! Kus kohast ma talle nädalavahetusel nüüd uue armastava kodu peaksin leidma? Selge on see, et ma teda sinna niisama jätta ei saa. Ta on ju nii tilluke alles, et ma üldse ei imestaks kui mõni mõtetes olev inimene talle peale astuks.
Uurin lähemalt ja märkan, et vaesekest on ka väärkoheldud - selline räsitud ja kortsus tundub kuidagi. Siis märkan, et ühe koha pealt oleks nagu tükk lausa puudu. Nagu noaga lõigatud! Neetud sadistid, raisk! Milline inimene küll nii teeks?
Nagu pahatihti läheb, tuleb need hüljatud ikka esmalt enese juurde võtta. Ei saa ju virelema jätta. Süda lihtsalt ei luba! Jalutame Miaga edasi ja mõtlen kuhu ta panna?
Õnneks on elu jooksul kogunenud juba nii palju kontakte, et alati leiab mingi väljapääsu. Korraga plahvatab - ma viin ta Selverisse, seal on sellised toredad ja vastutulelikud inimesed tööl.
Muidugi viin ma ta Selverisse ja pistan tänavale hüljatud 100 eurose rahumeeli tasku. Kõige olulisem on alati sekkuda, mitte minna ükskõikselt mööda. Eks seda teavad vast teisedki head inimesed juba omast käest!

„Haapsalu karvik“ mõnuleb diivanil ja on kõigile juba korralikult päheistunud!“


Läänemaa varjupaiga inimeste päevad algasid mõnda aega tagasi nõnda, et algselt hiiliti tasa-tasa akna taha ja piiluti kuidas Karvikul toas läheb. Eks ikka selleks, et aru saada kas koer on stressis ja kuidas ta ennast nende juures tunneb.
Esimestel päevadel magas paljukannatanud kutsa kenasti talle tehtud pehmes pesas. Siis hakkasid asjad aga muutuma ja hommikul leiti Karvik juba kontori diivanilt. Ega talle seda pahaks pandud, aga koer tundis ikka süüd ja läks inimeste tulles kohe oma pessa tagasi.
Päevad möödusid ja Karvik läks aina julgemaks – ta ei teinud enam diivanil magamisest mingit saladust:
„See ongi minu jaoks siia toodud diivan ja püüdku ainult keegi midagi muud väita!“

"Teil pole raha? Ärge vinguge laiskvorstid vaid minge metsa!"

Kõik kurdavad, et raha on vähe või põle teist üldse. "Minge metsa", ütleks selle peale Narva-Jõesuus elav Dmitri (58033571) Ja seda sõna otseses mõttes. Dmitri on tark ja teab, et raha kasvab puu otsas. Iga kord kui Dmitri metsast tuleb, haarab ta ikka natuke raha kaasa. Siis pole vaja tööl ka käia!
Viimane kord kui Dmitrike metsast tuli, haaras ta kohe viis raha kaasa. "Orava raha" siis sedapuhku. Orava raha, tänu Reformierakonnale, Ida-Virumaal eriti ei sallita. "Rahvas on rumal", teab Dmitri ja tema juba oravaraha ära ei põlga.

13. mai 2016

„Eesti Jäljekoerte Klubi liitus loomakaitse liiduga“

Üks hea uudis ka sekka!  Nimelt ühines meiega täna ka MTÜ Eesti Jäljekoerte Klubi - seal valutatakse südant jahil haavatud ulukite pärast ning nad treenivad koeri, et neid õnnetud hingi leida. Lisaks näevad nad palju vaeva jahieetika parandamisega.

13235198_1086885631350405_8851982280392882828_oMina isikilikult jahimees pole, aga olen jahi suhtes tolerantne. See on ka liidu seisukoht. Jahinduse organiseerimine tervikuna tekitab minus aga küsimusi küll. Võtame näiteks ulukite loenduse - ühed kupatavad neid tagant, siis nad jooksevad kuskilt läbi ja nad loetakse üle. Vaesed loomad põrutavad naabervalda, kus nad jälle üle loendatakse - nii saadaksegi mingi ilus number, mis lubab küttida küll ja küll. Teinekord imestan, et meil üldse veel metsloomi on.

"Laste mänguväljakul tapetakse vareseid ehk head pesitsusaega Haapsalumoodi!"

13162282_1101560296568662_918922519_nAjalootunnis toodi meile kunagi näiteks kuidas natsid rasedaid naisi kõhtu tulistasid või emmede kõrval seisvatele lastele kuuli pähe lasid. Selline julmus on absoluutselt tülgastav ja ma ei kujuta ette kuidas üldse üks inimene saab teisega niimoodi käituda! Ilmselt ei saa ükski normaalne inimene sellest aru.
Haapsalus käib praegu täpselt samasugune asi Kastani poe taga, Kuuse tänava 24 majatagusel haljasalal. Aga selle vahega, et pühal ja puutumatul pesitsusajal tapetakse nii tillukesi kui suuri vareseid absoluutse südamerahu ning ülbusega. Kaks noorsandi on võtnud nimelt nõuks vist kõik linna varesed, rongad ja muud sulelised õhupüssist maha kõmmutada! Ei huvita neid pesitsusaeg ega pesast välja ukerdavad tillukesed linnupojad, kes siis maapinnal surma saavad. Muide, sealsamas maja taga asub ka laste mänguväljak! Noormehi ei huvita ka see!

"Kas nõuka-aeg on tagasi, et riigikriitilised avaldused mahavaikitakse?"

Paide ilvese seadusevastasest tapmisest oli KUKU-raadios juttu. Muu meedia laias laastus loomakaitse liidu kriitlisest seisukohast juttu ei teinud. Huvitav, kas nõuka-aeg hakkab tagasi tulema?
Kel huvi, saab loomakaitse liidu juristi Piret Teesi intervjuud kuulata siit.

"Loomakaitse Liidule laekunud juhtumeid hakkab lahendama poksija Lucas"

Mu daamid ja härrad,
mul on hää meel Teile teatada, et loomakaitse liidu hädajuhtumite projekti juhtimise võttis üle meie "itinaise" Getter'i kass Lucas, viiekordne Tartu meister poksis. Olgu mainitud, et ta omab ka musta vööd karates.
Üks pilt annab edasi rohkem kui tuhat sõna - vaenlasele keskendunud kuri pilk, löögivalmis rusikad... See kõik tähendab vaid üht - loomapiinajad on omadega pees ja aidaku neid Jeebus, sest Lucas on lühikese jutu ja karmi käpaga.
Tere tulemast meie loomasõbralikku gängi Lucas! Olen kindel, et Sinu juhtimisel muutub kogu loomakaitse valdkond nüüd tõsiseltvõetavaks ega ole enam selline ninnu-nännutamine ja tühja loba ajamine nagu senini!13233279_10207990336575276_1504075660_n

"Suure-Jaanis on rasedustestrite põud. Kohalikud naised süüdistavadüksikut kurehärrat!"

Tõsi ta on, et inimese juurde kolinud metsloom või -lind tekitab rõõmsat elevust, aga ka paanikat. On ju üldteada, et Lõuna-Eesti naised on juppmaad kuumemad ja seksuaalselt aktiivsemad kui põhjas elavad liigikaaslased ja sestap on Suure-Jaanis momendil absoluutne rasedustestrite põud – naised lihtsalt ostavad neid kümnekaupa ja „aktiivsemad tegutsejad“ isegi neli korda päevas!
Paanika põhjustaks on sel aastal sinna linnakesse kolinud kurehärra. Iseäranis ähmi täis on mõistagi nooremapoolsed kogenematud preilnad: „Ega see kurg niisama siin ole! Nood toovad ju lapsi, vanaema ütles ka, et jäi titeootele just siis kui kurg aias ringi tatsas. See on tõsijutt!“
Jah, paraku nii ta on, et vanarahva uskumised on visad kaduma. Kurest andis mulle teada loomasõber Kristiina, keda pani uhke linnu iseäralik käitumine muretsema:

"Täna juhivad meie riiki loomavihkajad. Tahtmatust loomade eluparandada ei saa lihtsalt teisiti tõlgendada!"

Nagu isegi vast te teate, siis viskas justiitsministeerium loomakaitse liidu ettepanekud taas prügikasti. Sõnum on üheselt selge: "Kerige kuradile oma jutuga! Loomadega on kõik korras ja te ei tea asjast midagi."
Julgen väita, et me teame ikka asjast küll, sest puutume hädasolevate loomade ja nende probleemidega kokku pea igapäevaselt ning julgen kinnitada, et olukord läheb aasta aastalt hullemaks, mitte paremaks,  nagu poliitikud väidavad.
Meid see enam nii väga ei vihastagi, sest oleme juba harjunud peaga vastu seina jooksma ja vaatama ametnike kalkidesse ükskõiksetesse silmadesse. Loomasõbrad on aga üsna närvis ja avaldavad meie ponnistustele tagada ka loomadele parem elu, toetust. Ka härra Ormi avaldas meile saadetud kirjas oma nördimust:
"Vaatasin häbitundega AK uudiseid, kus edastati, et Justiitsministeerium leiab, et ei ole põhjust loomade kiusajatesse, tapjatesse rangemalt suhtuda, põhjust. Ühesõnaga, riik ei hooli. Tal on teised prioriteedid.
13182964_1271110186249983_1683487305_nLihtsalt pöörduge Euroopa kohtusse. Võib ka Eesti Euroliidu saadikute poole pöörduda. Ikkagi loomade probleemid on tekitatud inimese poolt ning inimene peaks samuti ka vastutama.
Oleks tore kui kord hakatakse ka loomaarstidele nn pearaha maksma nagu hambaarstidel on. Riik võiks ja peaks aitama loomade ravikulude kandmisel. Ei jõua ju kõik maksta omi loomaarsti arveid. Ma ise kaasaarvatud.
Ma ei teagi kus need lubatud-rajatud konnatunnelid asuvad või siis kuidas saavad loomad pooleldi piiratud neljarealistest teedest üle...Teid muudkui rajatakse, aga konnatunnelitest ei ole midagi kuulda. Meedias on kõlanud, et hakatakse midagi kaardistama...

Tänase päevani kasutatakse edasi pliikuule ja probleeme tekib ju üha juurde. Kindlasti on Ornotoloogiaühingki pöördunud ministeeriumi poole kuid kõik on tulemusteta nagu näha. Inimene suuremalt osalt muudkui vaid lagastab, lõhub, hävitab, piinab, tapab. Kurb!
OLYMPUS DIGITAL CAMERAMa ei saagi aru kas asi on ettevõtmises ja suhtumises või siis võimukandjad lihtsalt kõrgel pilve peal istudes sülitavad meie poole ja näitavad trääsa. Loodan, et saate astuda vajalikke samme ja seda kiiresti!"
Loomakaitse Liit tänab härra Ormit ja teisi loomasõpru toetuse eest! Ma olen ikka öelnud, et kõige suuremad loomapiinajad ja -kaitsjad istuvad tegelikult ministeeriumides, ametites ning Toompeal, sest nende otsustest sõltub otseselt kõikide meil elavate loomade elu. Täna me oleme valinud riigi etteotsa loomavihkajad. Seda ütleb mulle mu üheksa aastane loomakaitsja kogemus. Ma olen kohtunud väga paljude poliitikute ja rahvasaadikutega, kes omavahelistes vestlustes on pea kõik väitnud, et on suured loomasõbrad. Nende otsused paraku viitavad aga muule. Kuidas muidu seletada totaalset vastuseisu neljajalgsete kannatuste vähendamisele.
Järgmisel korral valigem ikka loomasõbralikumad inimesed meid esindama - praeguseid meie elu korraldajaid tõesti ei huvita ei loomad ega nende heaolu ning kaitstus! Ausalt öeldes tundub mulle aina enam, et nad ei hooli ka inimestest! See on ka loogiline, sest empaatiavõime puudumine ei lase ju mitte kellestki peale iseenda aru saada!
Aktuaalse Kaamera uudist saate näha siit
12809847_10205318058486280_10119913_o (1)


.

12. mai 2016

„Toote ussid rabasse? No Valner, ma pidasin teid senini ikka targaksinimeseks!“

Minu käest on ikka küsitud, et kuhu me need maod siis viime? Ega see polegi mingi saladus! Ma muidugi ei tea mida teised teevad, aga  mina viin näiteks nastikud Laagri Säästumarketisse ja rästikud Järve Selverisse ning vat seal lasengi nad lahti.
Kohe kena vaadata kuidas inimesed paugupealt kiiremini jooksma hakkavad ja sporti teevad. Ma olen tegelikult ikka suur inimesesõber ka ja kuidagi nii nadi on vaadata kui te paksuks lähete ning laisast eluviisist tingitud haigusi põete. Sestap aitan alati kaasa kui vähekenegi võimalik. Üks vanamees küll viskas suure ehmatusega säästaris sussid püsti, aga üleüldise kasuga võrreldes on see siiski väike kadu. Seda enam, et kiirabi sai talle ju eluvaimu sisse puhutud ning lõppeks oli mees ise ka õnnelik, et sai vererõhu jälle üles, muidu olevat see juba aastaid Pärnamäe kalmistu kundedega pea samal tasemel püsinud.

11. mai 2016

Mari Talu: „Kahetsen, et ametnikele ilvesest teatasin. Meie pere eisoovinud looma tapmist vaid ravimist!“

Täna on meedias üleval teema, milles räägitakse Paide linna vahel tiirutanud haigest ilvesest. Pererahva ülimalt negatiivsest emotsioonist pole aga kuskil poolt ridagi. Eks ma püüan selle vea siis parandada, aga mõistagi on siin jagajate abi vaja, sest ühe väikese blogi kaja väga kaugele ei ulatu.
Rääkisin Mariga telefonis üsna pikalt ja tema häälest kostus korraga nii raev, kurbus kui kahetsus. Mari tahab oma pahameelt ka inimestega jagada.
„Miks meie ilves hukati? Öeldi, et analüüsid on kallid. Pakkusime mehega, et katame kulud. Ravime ta terveks, toidame ja siis loodusesse. Mina tahan vastuseid!“, kirjutab Mari Talu oma Facebooki lehel.

"Kes küll päästaks meid "päästjate" käest? Natuke kährikujuttu ka“

„Kindlasti on vanemad ta hüljanud või hoopistükkis surma saanud! See on kindel ja mina hea inimene pean ta päästma“, mõtlen viivuks ja haaran tänaval omapäi jalutanud lapsel käest ning tarin oma koju. „Kindlasti olen ka palju-palju parem lapsevanem ning kasvatan ta suureks ja tublimaks!“
Tundub jabur? Ometigi paljud inimesed just nii käituvad kui loomalapsi ja -linde koju tassivad. Hiljem muidugi haaratakse kahe käega peast, sest eks need metsaasukad vaja ju samasugust hoolt kui inimlapski ja nende kantseldamine pole teps mitte niisama ettevõtmine.

10. mai 2016

"Kajakas ripub Pärnus jupp aega abitult posti küljes, aga päästjatelpole redelit!"

13199268_10201532138262502_303913142_oKirjutasin veidi aega tagasi ühest õnnetust Pärnu kajakast, aga kustutasin selle loo ära ja kriban nüüd kõik ringi. Miks ma seda teen? Aga sellepärast, et olin ennist liiga kriitiline, sest ei omanud kogu informatsiooni. Kui telefoni teel hädajuhtumitest teada antakse, on inimesed üsna ähmis – ja nii ka seekord sain aru, et Pärnus on asjad ikka täitsa käest ära. Nüüd anti aga teada, et nii hull see lugu ka ei olnud  ja nii häirekeskuse kui päästekomandomehed olid tegelikkuses vägagi tragid ning elasid linnu kannatustele kaasa. Ausus eelkõige ja kui riigiametnikud teevad midagi hästi, siis nii ma kirjutangi. Kui halvasti, siis kotin neid nagu jaksan.

"Nii, lapsed, tulge nüüd kõik ilusasti siia. Täna õpime linnupoegitapma!"

 Jaagup laulab, et juulikuus võib lumi maha tulla ja see polevat mingi ime! Täiesti nõus temaga, aga lisaks jõuludele on ka praegu, kevadel, käes just see aeg, mil juhtub imesid pea igapäevaselt kui asi puudutab linnupesi- või poegi.
1 
Oma kogemusest võin öelda, et paljud-paljud helistajad, kes on küsinud nõu ettejäävate pesade või linnulaste kohta, on taolist imet ise tunnistanud. Näiteks kui järgmisel päeval tagasi helistan ja küsin, et kuidas linnupojal läheb või pärin alustatud katusetööde kohta, siis üsna tihti vastatakse: „Ime on sündinud! Hommikuks oli pesa ühes munadega kadunud või linnupoeg haihtus. See on ju ime! Kohe kahju on, sest linde me muidu ikka väga armastame."

9. mai 2016

"Appi-appi, rästik on toas!"

Just nii mõtles Veskimöldre kandis Sambla uulitsa teises majas elav perekond kui elutoa põrandal vingerdavat tegelast märkasid. Kergemat sorti paanika oli igatahes majas lahti ja see on ka igati mõistetav - kõvasti sisisev ja keelt välja ajav metsaasukas tundus ka ju igati ohtlik! Peretütred saadeti igaks kümneks juhuks teisele korrusele.
Majas elavad mehed varustasid ennast labidaga ja plaan oli uss selle peal välja viia. Roomajal va sigudikul oli aga teine plaan ning ta vingerdas ennast osavalt labida pealt maha ning puges kapi taha peitu. Mehed kõllasid Keskkonnaametisse ja sealt anti minu number. Pererahvas pidas targemaks seniks õue kolida kui kohale jõuan. Ja õieti tegid, sest alati on targem karta kui kahetseda.
Algselt arvati, et tegemist oli rästikuga. Siis pakuti aga jälle, et vist oli ikka nastik. Kuna asi polnud üldse kindel, siis tõmbasin igaks juhuks kindad kätte – ega see rästikumürk midagi hullu küll tee, aga käe tõmbab ikka mõnusalt paiste ja läheb mustaks kohe. Seda ma mõistagi ei tahtnud!

"Päev täis loomadega rapsimist, ammu pole sellist tampi peal olnud!"


Täna oli täiesti hullumeelne päev! No ikka korralik "loomapäev", kui nii võib öelda. Õhtu pole aga veel kaugeltki käes. Hommik oli igatahes sitt:
DSC_00207.51 - tuli justiitsministeeriumi vastus, milles sisuliselt saadeti meid pikalt ja seadusi muutma ei hakata - kõik on hästi, tigedaks ajavad.
9.30 - Harkus kiusas kass pääsukest, arstini ei jõudnud, suri autos.
10.00 - Motokassi protseduurid kliinikus - paraneb hästi.
10.30 - Andres helistab, et Viimsi kandis, ämma juures on rästikud maja all, mets võeti maha ja nüüd kolivad majade poole. Ei ole aega passida kuni nad välja maja alt ilmuvad, jätan minemata.

"Viljandimaalt pärit kurge ei õnnestunud päästa"

Eile õhtul helistas mulle Viljandimaalt Halliste vallast Kulla külast Marek:
"Meie kurel on midagi tiivaga viga! Ta on juba nagu lemmikloom. Igal aastal rõõmustame kui ta saabub ja hoovi peal ringi tatsab. Ta on vist küllalt noor lind, aga oma kolm aastat on ka küll siin juba käinud. Naine ja lapsed said ta praegu linaga kinni püütud, aga me ei oska temaga midagi peale hakata. Ka teie saate aidata?"
DSC_0040
DSC_0033

8. mai 2016

"Head Emadepäeva!"

Kuulan siin põhjapoolusel üsna sageli soomlaste raadiojaamu. Üleeile oli seal just Emadepäevale pühendatud saade ja selles esitleti mingit lookest, mis algas umbes nii: "Kelle armastusele sa võid alati kindel olla?, Kellele sa valetad kõige rohkem? Kes on alati sinu kõrval? Keda sa armastad kõige rohkem? Kes sulle käib kõige rohkem närvidele jne jne". Vastus on loomulikult EMA!

Olen seda ka oma pojale õpetanud kui ta oma emmet sarjas, et ole kuss poiss - ainuke naine, kes sind ka tegelikult-tegelikult, päriselt-päriselt armastab ja sind maha ei jäta, on ema ja selles võid kindel olla! Head Emadepäeva sullegi kallis Christine!

7. mai 2016

"Malbe luuletus peaks vast annetama küll kutsuma?"

Teen just annetusteksti kodulehele ja isver kui nõme on raha manguda! Sestap panen kogu asja hoopis luulevormi:
5341685
Ära ole kade, ära pritsi sappi
ära mine rasva, viska loomadele pappi
sul pole vaja süüa, sul pole vaja juua
oma palga meie kätte võiksid hoopis tuua!

"Tundmatuseni muutunud karvik naudib inimese lähedust ja soovib vaidmängida."

„Lähme jalutama Karvik või Rasta (või kuidas iganes teda seal Läänemaa varjupaigas nüüd kutsutakse)“, hüütakse Haapsalu äärelinnas armetus seisus leitud koerakesele ukse vahelt. Naksti krapsab ta püsti, aga niisama kõmpima ta ei viitsi minna: „Sebi endale mees, Kaija ja jalutada teda! Mina tahan mängida!“
Just selline jant kordub seal varjupaigas päevast päeva ja Karvik on tundmatuseni muutunud – vanast ja väetist vaevuliikuvast koerast on saanud nagu noor kutsikas. „Ta on täielik energiapomm!“, ütlevad varjupaiga inimesed. Õue minnes haarab ta esimese asjana rihmast ja siis on vaja „sikutamisemängu“ mängida. Seda talle ka võimaldatakse. Loomulikult meeldib talle ka jalutada ja ka seda ta saab.
Lisaks naudib karvik hellitamist ning silitusi. Vägisi jääb selline tunne, et see vaene loom pole elu jooksul ühtegi paid saanud. Nii välimuse kui iseloomu totaalne muutumine ei saa olla pelgalt korraliku toitmise ja ravimite tulem ning ma arvan, et kuna nüüd koheldakse Karvikut vast esimest korda elus nii nagu peab, ehk armastatud koerana, siis just see ongi sellise imelise ümbersünni põhjuseks!
Pilte muutunud karvikust saad näha ka siit
.

"Tahan kassi Tallinna varjupaigast ehk võimatu missioon jätkub!"

Missioon või eesmärgid on tähtsad ja need võivad olla igaühel meil erinevad. Avel on näiteks eesmärgiks päästa ära kasvõi üksainus kass Tallinna Loomade Hoiupaigast või tapamajast kui soovite. Senini pole see õnnestunud. Ometigi ei jäta südikas neidis jonni ja nühi või neljaks – kassi ta tahab ja selle peab ta ka sealt majast saama!
Kiiduväärt ettevõtmine ja kangust Avel jätkub. Ma ei imestagi, sest ta ema Õiega sai omal ajal nii ühe hoovi peal üles kasvatud kui ka samas klassis ka koolipinki nühitud ning küllap see geen on siis korralikult edasi antud. Ühesõnaga, käredad mutid mõlemad. Paraku on neil vastas sama käre tädi Lara, kelle missiooniks tundub paraku olevat võimalikult palju kiisusid kasti lüüa.

6. mai 2016

"Huvi humaanselt rästikutest vabanemise vastu on suur"

"Rästik tahab ka tuppa", võiks vast selle Harkust saadetud pildi alapealkirjaks panna küll. Kuigi roomajad mu lemmikud just pole, siis on mul ometigi väga hea meel, et täna on juba kolm inimest helistanud-kirjutanud, et uurida kuidas rästikutest vabaneda ilma neid tapmata. See on väga äge ja pressiteatest oli seega ikka kasu ka.
83f253f9-839f-43d9-82a5-4c81550292a1Viimane kiri tuli hetk tagasi Harku kandist ning helistasin neile. E-Betoonelemendi hästi tore büroojuht Marge küsis nõu ja tunnistas täielikult ka nende elukate eluõigust. Leppisime kokku, et mis ja kuidas teha, aga kui nende enda meestöötajad on nannipunnid, siis lähen kohale ja pakun ussikestele priisõitu metsa vahele.

"Tänu soojale kevadele algas linnainimeste kevadine linnuhüsteeriatänavu märgatavalt varem pihta!"

1Sel aastal on siis niimoodi, et suvi saabus enne kevadet. See tähendab aga ka seda, et igaaastane hüsteeria läheb eelkõige just linnainimeste seas lahti veidi varem kui tavaliselt. Elu ise määrab, millal me ühe või teise pressiteate üllitame. Eile oli aeg küps madusid kaitsta ja kodanike mälu veidike värskendada. Mõistagi paljud ka ei tea tegelikult kuidas nendest suhteliselt väheohtlikest rästikutest lahti saada. Eks hüva nõu kulub alati marjaks ära. Täna on aeg käes lindude teemaline pressikas laiali saata. Plaanisin küll esmaspäeval seda teha, aga kui ikka juba nii palju helistatakse, siis tuleks vast rahvast veidi rahustada, aga ka manitseda.

"Suur süda"

„Sul on suur süda! Sul on liiga suur süda“, on mulle öeldud juba maast madalast saati. Ma lõin ikka käega, sest ega noored ju oma tervisest suurt hooli. Öeldakse aga et kuni 35. eluaastani on nö garantiiaeg ja organismus toimib iseenesest. Peale seda tuleb aga tervise eest juba ka ise juba hoolitsema hakata.

„Sul on suur süda“, hoiatatakse ka siin ja sedapuhku mu sõbrad head, võtsin teie muret täiesti tõsiselt ning käisin tohtri juures lõpuks ära. Teie manitsused ja siiras mure kannustasid ning ma olen lausa sõnatu ning liigutuspisarad katavad mu palgeid. Lisaks on viimasel ajal ka tõesti veidi raske hingata ja jõudu kuidagi napib.

Läksingi uuringutele ja vastused saabusid täna hommikul. Sa vana raisk! Süda ongi liiga suur ja surub kopsudele – sellest ka need hingamisraskused! Vähe sellest. Normaalsest suuremad on ka magu, põis, maks ja põrn. Aju ja veel üks koht seevastu on aga tibatillukesed!

Nüüd tean vähemalt mida ravima hakata ja no tõesti, veelkord siiras tänu teile muretsemast. Ilma teie abita ja toetuseta poleks ma tohtri juurde läinud. See on kindel! Kõige tähtsam on alati selgus ja nüüd kui tean, et miks ma enam joosta ei jaksa ning hingeldama kipun, ei tundugi enam asi sugugi nii hull.

Perearst käskis suitsetamise maha jätta?! On ikka napakas!

"Ma ei hakka kuuli raiskama. Viin kuskile vee äärde. Eks siis näis, mistiinest emasest saab!“

Viimasel paaril kuul olen jauranud palju-palju lemmikloomadega. Mõned lood on lõppenud hästi, teised mitte. Reeglina me üritame ikka rohkem metsaasukatega tegeleda, sest lemmikutega tegelejaid on küll ja küll. Kui just otse pöördutakse või ise hädasolevale kiisule või kutsule otsa „komistame“, siis mõistagi me ka tegutseme.

foto-kuvatommis-74002647Metsloomad on aga meie kõigi omad, ehk õigem oleks siiski öelda, et mitte kellegi omad. Ka suhtumine on vastav. Kui riigieelarvest raha saime, siis oli neid üksjagu lihtsam aidata, sest tavainimene tunneb kaasa küll kiisule ja kutsule, aga rebase- või kajakapoja raviks juba annetama ei kiputa. Ometigi me oleme rõõmsad, et riigirahadest loobusime, sest see annab teatava vabaduse ning sõltumatuse. Rääkisin eile liidu juristi Piretiga ja ka tema ütles, et loomi kaitsta on kohe teine tera kui ei pea maaeluministeeriumi töllidega enam vaidlema ega neile aru andma.

5. mai 2016

"Mootori vahele jäänud kiisu paraneb jõudsalt ja otsib uut kodu"

DSC_0020Päevad pole vennad ja kui ma paar päeva tagasi lükkasin kõik kasside raviarvete tasumise palved tagasi, siis täna pakkusin seda juba ise. Liidu kontol need asjad käivad niimoodi, et ükspäev on nullis ja teinehomme miskit tilgub peale ning siis saaks mõnda hädalist juba ka aidata. Täna oleks seega juba saanud ja arvasin, et aitame Keila-Joal auto alla jäänud ja kraavist leitud halli kiisukest. Paraku ka tema, täpselt nagu Pelgulinna kiisugi, suri täna ilmselt ajuverejooksu tõttu. Nii need raudruunadega jõukatsumised pahatihti loomade jaoks lõppevad. Siinjuures suured tänud naistele, kes vaest looma kraavi vedelema ei jätnud, vaid ta ikka Õismäe kliinikusse toimetasid ja isegi esimesed 50 eurot omast taskust kinni maksid. Imetlusväärne, sest enamasti käituvad inimesed teisiti!

"Riho tappis nastiku ja jäi ise ellu! Vägev!"

12227207_953221991392625_3604648715742137559_nMa algul sõitsin paar korda üle aga ei mõjunud. Siis lõin labidaga pea otsast“, uhkustab facebookis Brax Broghti nime taha varjuv Eesti mees ja lisab jutu lõppu „smile-lõusta“.
„Issand milline vägev mees! Milline jõud ja osavus ja julgus!“, kiljuvad vaimustunult ligumärjaks tõmbunud naised ja vähemalt sel suvel kepi saamisega sel vennikesel muret olla ei tohiks!
Ilmselt härra Riho vaimusilmas just nii unistas, kui postitas feissarisse pildi maha löödud nastikust. Vägev mees tõesti, sai mingist ussikesest jagu!

"Kits kärneriks ehk kas „karusloomakasvanduse“ uuring on ikkaerapooletu?"

imagesViimati käisin selleteemalisel nõupidamisel tollases põllumajandusministeeriumis oma paar aastat tagasi ja siis sai kohe selgeks, et „arutelu“ lõpptulemus on taas ette teada. Ma vana loll veel kiirustasin Helsingist varajase laevaga, et ikka kohale jõuda. Lahe spektaakel oli - nahakasvatajad kaitsesid omi seisukohti, loomakaitsjad eri organisatsioonidest plõksisid vastu ja siis „suur põllumajanduse isa“, loomi eelkõige toiduna käsitlev, endine lihaveiste kasvataja, minister Ivari Padar, üritas leida kompromissi ja lubas põhjalikku uuringut.

4. mai 2016

"Ettevaatust autojuhid! Käes on aasta ohtlikum periood!"

Ilmad on soojad ja mõistagi tähendab see massilist seelikute lühenemist ning lõhenemist. Ähh, enda moorgi vaatamata kõrgele eale täitsa segi läinud – mukib end aga üles ja mini selga. Ma pean nüüd nagu mingi ülesöönud kotipoiss ta kõrval tammuma. Tegelikult ta oma viga – ise mind nuumab.

Ja viisin siis memme tööle ja sõidan tagasi kui korraga märkan üht daamet seal trotuaaril napis riietuses hõljumas. No kurat, dekoltee lõppes põlvede juures ja niigi olematu seelikulõhik ulatus tiivanukkide alla! Tee või tina, aga just täpselt nii oli!

3. mai 2016

Valeri Larionov: "Tegelege inimestega, mitte loomadega. Kui inimeselläheb hästi, siis saab ka loom hoitud!"

Valeri Larionov: "Tegelege inimestega, mitte loomadega. Kui inimesel läheb hästi, siis saab ka loom hoitud! Looma asju kajastatakse iga päev, hakkab tüütuks muutuma. Jään ikka selle juurde, et inimene on loomast tähtsam!"
Nii arvas täna keegi „inimese kõige suurem sõber“, Haapsalust pärit Valeri Larionov. Esimese hooga saatsin ta kuradile, sest ega jõua ju nende „loodusekroonidega“ lõpmatuseni vaielda. Ega nad nagunii aru saa ja kui mehel on seisukoht, et kassile naela silma löömine lahendab ta rahamured, siis seda juba ei muuda.
1918465_1049203195118110_5561945265678736152_nMa reeglina enam ei vasta sellisele "aga aafrika nälgivad lapsed, aga inimesed? "mölale, täna tegin aga erandi. Jagan seda ka Teiega:

"Küll seal tehti piu ja küll seal tehti pau, kasse-koeri langes, võitjasai au!"

Eelmisel kuul said üsna mitmed koerad viga või „kadusid“ lihtsalt ära. Külarahvas teadis küll sosistada, et see või teine lõi peni maha, aga nagu öeldakse – pole laipa, pole ka uurimist ja sinnapaika need asjad enamasti jäidki.  Täna saab kindlalt öelda, et vähemalt üks koer jäi ka püssi ette. Loomakaitse Liidu poole pöördus 18 aprillil Miša-nimelise husky omanik ja päris kuidas edasi käituda koera tulistamise korral.
139b05718a40094827-74303147
Enamasti jäävad need püssidega tolgused tuvastamata. Sedapuhku aga mitte, sest relvakangelane Sergei võttis Facebookis ise sõna ja põhjendas oma tegu nii: „Misha on viimase kahe kuu jooksul pidevalt ilma järelvalveta küla vahel ringi jooksnud. Meil on selle ajaga kaks kassi kaduma läinud ja üks on pureda saanud. Kinnitan teile, et me ei ole metslased ja ei lase loomi lõbu pärast, aga kui suvaline koer ajab minu maja ees minu kasse taga, siis olin sunnitud oma loomi kaitsma. Eesmärk oli koer minema ajada, mitte tappa."

2. mai 2016

„Karvik“ on tõeline sabarakk ja nõuab tähelepanu!

Alles see oli kui ta vaikselt kuskil prahi sees elas ja arglikult niutsus, aga mõned päevad hiljem nõuab juba häälekalt tähelepanu. Nii see täpselt on ja tundub, et lisaks välimusele on üleöö muutunud ka „karviku“ iseloom. Nii vähemalt Läänemaa varjupaiga inimesed mulle rääkisid.
13128790_10153519395375895_148326861_oKarvik elab öösel kontoriruumis, sest karva tal pole ja jahedad ööd võivad tervisele liiga teha. Päeval on ta aga õueaedikus, teiste koerte naabruses ja suhtlemist ning uudistamist tal igatahes jagub. Ometigi naudib ta kõige rohkem inimese seltsi ja nii kui hakkad puurile lähenema või ruumist lahkuma, lööb karvik kohe lahti südantlõhestava nutujoru, mida on kaugele kuulda. Jalutamas meeldib talle väga käia ja seda talle ka võimaldatakse.

1. mai 2016

"Haapsalu karvikuks ristitud koer loovutati loomakaitse liidule, agamitte ainult sellest ei tahtnud ma rääkida"

Nii Loomade Kiirabikliiniku töötajad kui külastajad olid sunnitud eile kuulama Haapsalust pärit ja "karvikuks" ristitud koera nuttu. Karvik kukkus koheselt, kui ta omapäi kabinetti jäeti, kuulutama kõigile oma kurba saatust. Eks ta jõrras väheke ka  siis kui viimaseid protseduure tehti – nimelt jäi ju sideme alt karv pügamata ja enne haiglast välja kirjutamist oli vaja see töö ka ära teha. Vaene loom nii kartis, et lausa värises kui haavaleht. Lõpuks oli vaja siiski suukorv panna ja teda tugevalt enda vastu suruda, aga saime ka selle asja korda aetud.