31. märts 2016

"Auto alla jäänud Laagri elanike lemmikkass Otto seisund on raske"

DSC_0006Kassisõbrad on ikka hullud kaasaelajad. Seda pean tunnistama, sest Otto kohta on juba päritud niipalju, et oi-oi-oi. Ma alul ei saanud arugi, et mis Otto kohta telefonis küsitakse, aga siis korraga plahvatas.
Aga nüüd kõigest järjekorras. Käisin rääkisin nii vallas kui ka selle inimese juures, kes Otto eest vast viimasel ajal kõige rohkem hoolitsenud. Ehk tegin talle veidi ka oma eelmise kirjutisega liiga, sest ta on teinud kõik, isegi kastreerimise, et kõuts ikka päris koju saaks. Senini pole see aga õnnestunud ja oleks ta eile kodus olnud, siis mõistagi oleks ta looma ka kohe arstile viinud. Tema sõnades ei tasu ka kahelda, sest mõned aastad tagasi oli meil isegi üks heategevusprojekt koos käsil ja selle tulud läksid samuti loomade abistamiseks. Raha pakkus ta tänagi, aga esmalt ootame ikka arstide diagnoosi ära.

"Süüa annad, ravid ka, aga ikka pole sinu loom?"

12901554_10153769879752639_676596037570112687_oKelle kuulub see loom, kes algselt küll hulkurina hoovi tuli, aga siis priikostile võeti? Täna tahangi ühest sellisest rääkida ja Otto nimelise tänavakõutsi seiklused algasid Laagri aleviku vahel juba aastaid tagasi. Loomulikult oli tal kunagi kodu, aga nagu meil pahatihti juhtub, siis ühel hääl päeval näidati talle ust. Lahked Laagri lihapoe töötajad võtsid üdini heatahtliku Otto enda hoole alla, aga seda vaid päevani, mil äri omad uksed sulges. Otto jaoks tähendas see teistkordne hülgamine taas tänavaelu algust, aga ka seekord olid kassijumalad tema poolt. Otto eksirännakud lõppesid aasta eest kui jõeveerel asuva suurema häärberi jõukam rahvas teda toitma hakkas. Vähe sellest, ta viidi ka arstile, tehti kõiksugu ussikuurid ja muu vajalik ning kerad lõigati ka tagant ää. Otto elu oli kui lill – süüa anti, sülle võeti, pai tehti ka ning ööseks lasti ka tuppa magama. Mis üks kassihing veel ihaldada võiks?  Tänutäheks püüdis ta agaralt hiiri ning nurrus valjusti kui pererahvas lähemal sattus olema.

"Märtsikuus oli palju teateid õnnetute loomade kohta"

12788103_10205318061126346_1801445790_n (1)Märtsikuule võib joone alla tõmmata ja paganama palju lendas seda loomakaitsesoppa ikka krae vahele küll. Huvitav, olin ma enne ise uimane või on kõik loomapiinajad vastu kevadet koopast välja tulnud ja möllama hakanud, aga neid juhtumeid tuleb ikka uksest ka aknast. Võib-olla on asi aga lihtsalt selles, et viskasin kodukale oma moblanummeri jälle üles.

29. märts 2016

"Rannikul ukerdavad hülgepojad ei vaja inimese abi!"

31903t81hc72bSee nädal on siis taas hülgepoegade nädal nagu kevadeti ikka. Igatahes tuli täna juba kolmas kõne ja sedapuhku helistati Nõva kandist, et ega äkki imearmas hülgebeebi hüljatud ole ning kuidas teda aidata saaks? Aus vastus on see, et kõikse-kõikse suurem abi on see kui te loomahakatised rahule jätaksite. Lisaks oleks väga tore kui randadesse kevadet nautima tulnud inimesed oma koerad rihma otsas hoiaksid!

"Koerad ässitati auto kallale! Pole võimalik? On, ikka on"

Kui mõni neidis sind näiteks oma koikusse ei lase või mingil muul moel meele mõruks teeb, siis tahaks ju ikka korraliku käru vastu keerata. Aga kuidas seda teha nii, et ise puhta nahaga pääseks? Tegelikult on kõik väga lihtne ja pimeduse varjus võite näiteks ta auto ää lõhkuda. Aga seda ei tohi teha ise, vaid võite jätta laastamistöö ka oma koertele. Ja-jah, te lugesite õieti ning koera auto kallale ässitamine on täiesti võimalik ja nagu välja tuleb, siis tänapäeva plastmassist masinad on koera kihvade ees ka üsna kaitsetud. Kindlustusse minek saab ilmselt üsna lõbus olema:

28. märts 2016

"Kes viskavad oma prahi loodusesse? Loomulikult koerad!"

Üldiselt on sedapsi, et nii kui lumi ära sulab, siis üks kevadisi kohustuslikke teemasid meedias on „koerasitajunnid“. Ma ise suurt seda meie meediat rohkem ei jälgi, aga vaevalt et tänavugi erand tehakse või ehk on mõni üllitis isegi ka juba ilmunud.
12898285_1595559504098210_7273741950302051426_oKõik on õige ja teema on aktuaalne, sest paljud koeraomanikud oma lemmiku sitta lihtsalt ei korista. Eriti masendav on minu arust lugu „magalate“ haljasaladel. No kurat, seal tuleb ikka kalamehe kummikutes käia, kui tahad kuiva jalaga pääseda! Ühiskonna viha langeb mõistagi koerte peale ja „mitteloomainimesed“ saavad jälle põhjuse kurjustamiseks ning hakatakse lausa jahume koerte keelamisest või maksustamisest.

27. märts 2016

"Kitsarööpa teel terroriseerib maski taha peituv rattapede!"

Kui satute Kitsarööpa teele jalutama, siis olge ettevaatlikud, sest seal kihutab rattaga ringi mingi närvihaige maniakk. Me sattusime temaga kokku ja meeldiv see just polnud. Soe kevadilm meelitas sinna va teekesele parasjagu rahvast kohale ja tuldi ikka koos pisipere ja koertega. Sooja oli kümne kraadi ringis ja see mõjus ka inimestele hästi – tervitati-naeratati ja tuju oli vast kõigil parajalt hää. Tegelikult käib seal üleüldse täitsa mõistlik ja sõbralik rahvas koos. Kuue-seitsme aasta jooksul pole mul vähemalt küll mitte ühtegi ebameeldivat kohtumist ette näidata. Eile see muutus.
Tee oli pea täies laiuses lahti sulanud. Kes sel asfaldiga kaetud vanal raudteetammil käinud, teavad et ruumi jagub sääl oma paarile-kolmele masinalegi kõrvuti sõitmiseks, rullitajatest-ratturitest-jooksjatest-jalutajatest rääkimata. Ja sealt see tont siis Õismäe poolt suure hooga kihutaski. Me koos moori ja Miaga kõndisime nö „ettenähtud poole“ peal ja oli seal meie ees teisigi inimesi jalutamas. Korraga kukkus juba eemalt see rattapede röökima: „Koer peab rihma otsas olema! Kurat küll!“ Viimased sõnad tulid juba selja tagant, sest vennike tuhises mööda kui tuul. Kuradi lollakas! Me olime oma poole peal ja Miakas sörkis truult sabas ning mitte vähemalgi määral me ta hullumeelset kihutamist ei seganud.

"Toompeal sai jälle üle jupi aja käidud"

Sai eile üle jupi aja Toompeal ja vanalinnaski konnatud. Täitsa tore oli nostalgitseda, sest viimati sai sealkandis käidud siis kui mäe otsas veel puidust ehitatud linnus ilutses. See oli justkui täna kui poisikesena ronisin vallikraavile ja vaatasin alla karjamaale – ilus rohelus, mõned lehmad ja taamal sillerdas meri. Ei mingit vanalinna, vaid paar hädist osmikut. Ei mingit suurt sadamat, vaid armetu kai koos selle ees loksuvate kaluripaatidega. Olid ajad, aga täna on neist päevist alles jäänud vaid ilus mälestus. Ohkama võtab see aja kiire kulg!

"Hääd kevadpüha!"

Tänapäeval on kombeks ülestõusmispühade ajal rääkida eelkõige kellestki härrast, kes siis paar tuhat aastat tagasi võitnud mingi lennureisi ja põrutanud taevastesse kõrgustesse. Kah mul asi ja imege muna! Loomulikult värvitud mune tuleb sel pidupäeval ikka imeda ja koksida, sest see tagab hää õnne.

26. märts 2016

"Miaga Stromkal ja sedapuhku sekeldusi jagus"

Mial oli eile (tegelikult vist isegi natuke juba üleeile ka) selline päev, et „pole sul tarvis teada mida ma teen!“ Täpselt nagu Kukrite lauluski. Masinast välja lastes vaatasin just, et mõnusalt puhas ja kobe nägi ta juba välja. Ja sealt ta siis suure joosuga otsejoones merde tuiskaski. Hüüa, palveta või tee ükskõik mida, aga vaene koer lihtsalt unustas oma nime ära. Ikka juhtub ja ilmselt on need mälulüngad kõrge vanusega ka vabandatavad. Samas see töötab ka inimeste puhul imehästi – hiljaaegu sai ühe vanaeidega kohtukulli ees kakeldud ja vat tal aitas ka see va „valikuline mälu“ õigemast õigemaks saamisele kõvasti kaasa.
Ja tuleb siis Miakene merest välja ja loomulikult kohe liiva sisse püherdama. Appi milline ta välja nägi! Sedapuhku pääsesin siiski suhteliselt kergelt, sest olen teda ikka kordades hullemana näinud. Siis jookseb minu juurde ja vaatab oma maailma kõige nunnuma pilguga otsa: „On ju ma olen hea koer? Ega sa mind vahepeal taga ei otsinud?“ Kui kohtus see valetav mutt ajas hinge ikka täis küll, siis Mia oskab ennast kuidagi niimoodi välja keerutada, et isegi minimaalne pahameel ununeb enne kui vererõhk tõusmagi jõuab hakata. Ka seekord pääses ta isegi väikseima noomituseta. Imeline oskus! Miks mind küll sellisega õnnistatud pole?

"Lend-metskassi saabumine tähendab kindlat talve lõppu!"

12891764_1593159291004898_6128629371676281134_oKäisime eile moori ja Miaga jälle Tähetorni kandis jalutamas. Kõnnime ja kõnnime kui korraga moor hüüatab: „Näe vaata, esimene kevadekuulutaja on juba kohal. Näe, kõssitab sääl puuoksal!“
Kes vähemalt kolm klassi kooliharidust saanud, teavad et meie tuntuimad kevadekuulutajad on kuldnokad. Nende siia lennanud bandesid on linnuvaatlejad ka tänavu juba kohanud. Tähnitatud, metalse läikega must sulestik, kollane nokk ja roosad jalad – teda juba naljalt teistega sassi ei aja. Linnukeste lõõritamisrepertuaar põimib oskuslikult oma laulu sisse kõik ümbritsevad helid. Muide, kuldnokad ongi ühed igati ägedad jäljendajad ja sigahea mäluga linnud ning sestap sõltub lauluviis paljuski sellest, mida suleline oma eluajal kuulnud on. Näiteks RMK metsakombinaadi lähistel koorunud kuldnokad jäljendavad siiani enamasti mootorsae häält ning Pelgulinna sünnitusmaja kuldnokkade lauluviis sisaldab ka katkeid imikute nutust.

25. märts 2016

Eksootikute perenaine Anja: "Minu elukatega on kõik korras!"

12380647_946108602111322_1409268196_oPärast kümmet tühisõitu Harkujärvele, pääsesin eile lõpuks sinna pankrotistunud lastekeskusest Aafrika pärit elukate juurde. Ega ma tegelikult arva sellistest ette teada „kontrollvisiitidest“ suurt midagi, sest siis jõuab ju alati haiged loomad ää peita ja elamise enamvähem korda teha. Aga parem see kui mitte midagi. Tänud Keityle, kes kaasa tuli, sest pahatihti ei oska ma nende võõramaiste elukate liiginimesid isegi hääldada mitte, tundmisest rääkimata. Nii et abi kulus igati marjaks ää.
Keda me siis nägime ja mis silma riivas? Kolme punakõrv ilukilpkonna bassein oleks võinud veits suurem olla, seda esiteks. Teiseks ei pääsenud nad ka kuivale maale ja olgu ka lisatud, et vesi oli külm, mis külm. Lisaks puudusid ka UVB ja soojuslamp.

"Mia ja mooriga kevadises rabas"

Võrratu ilm ja kohe kiskus õue ning tuleb pattu tunnistada, et mida rohkem see päike end näitama kukub, seda vähem ma mingit raamatut kirjutada viitsin. Nii ka täna. No kohe ei saanud siin nelja seina vahel passida ja pidasin Miaga plaani, et läheks õige Pässa rabasse kondama. Mia oli nõus, sest viimasest korrast on juba tõesti jupp aega möödas. Moor kohe kisama: “Ma tulen ka, ma tulen ka!“ Loomulikult tulgu ja mis meil selle vastu saab olla, aga manitsesin, et pangu sedapuhku siis ikka soojemalt riidesse, muidu pärast on jälle kisa taevani, et mul on külm, mul on külm! Aeg venib, aga moor pole ikka valmis ning kukun tagant utsitama. „Olen kohe valmis, ma teen veel meigi ära, kannata natuke“, lunib moor ajalisa. „Me läheme ju rappa, metsa sisse! Ürita aru saada ja seal pole meiki vaja“, hakkan juba kannatust kaotama. Helde aeg ja ohh neid naisi ikka küll! Ma saaks veel aru kui oleksime läinud Pirita promenaadile ennast näitama ja teisi vaatama. Vat sääl on küll nii, et teatav seltskond rullitab-trullitab-jooseb ja tõukab ratast kõikse viimase moe järgi õmmeldud hilpudes ning mõistagi on tädid ka sentimeetrise vaabakihi all, aga pässa rabas ……no tule Ansip appi!

23. märts 2016

"Brüsseli pomm"

Ühel hommikul, mõni aeg tagasi sain Pariisis elavatelt tuttavatelt sõnumi: „Meiega on kõik korras!“ „Miks ei peaks olema?“, arvasin esmalt, sest polnud plahvatustest veel miskit kuulnud. Eile jälgisin rõõmuga postitusi, millest selgus, et Brüsselis asjatavad Marek, Katrin ja Rasmus on täie tervise juures. Sedapuhku joppas, aga on neil ikka vaja nii ohtlikes linnades ringi konnata? Istugu parem kodus, sest meil ei plahvata. Veel ei plahvata.

"Trahvid tõusevad"

Inimesel ja rahval ei tohi olla raha ja see tuleb iga hinna eest kätte saada! See on valitseva klanni mantra. Üldjoontes on see ka meie juhtidel päris hästi õnnestunud, sest suur osa rahvast ongi juba vaesed nagu kirikurotid. Enne kui teles töötasin, siis puutusin üsna palju taolistega kokku, kes ääriveeri otsotsaga välja tulid. Oli ka neid, kes ei tulnud. Momendil pole ma enam niipalju suhtlema sunnitud, aga veidral kombel kohtan taolisi inimesi aina rohkem, kelle sissetulek on kuskil 300-400 euri kandis. Arvate, et pole võimalik, sest riigi keskmine näitaja ja miinimumpalk räägivad ju muud juttu. Ometigi nii see on.

22. märts 2016

"Ka Armani loobub karusnahast!"

Hugo Boss loobus eelmisel aastal, Tommy Hilfiger, Calvin Klein on ka nahad hüljanud. Nüüd ka siis Armani liitus selle gängiga. Suurbritannia, Hollandi, Austria, Horvaatia ja teisedki on karusloomafarmid keelustanud. Eestis avatakse aga uusi kasvandusi! Aru ma ei saa ja kellele neid Eestis retsitud loomanahku umbes viie aasta pärast müüma hakatakse? See meie riigi arusaamine ja elukorraldus meenutab pahatihti ikka küll taguotsa kaudu hammaste parandamist!
Edasi loe siit: http://www.pealinn.ee/koik-uudised/luksusbrand-armani-loobub-karusnahast-n165246

"Kas hai on surnud või hoopis magab?"

12888550_1590772034576957_2964428978321974815_oÄrge sapsige - ei ole surnud vaid magab õiglase und puha siin samas meite loomaaias! Nüüd siis teate ka kuidas kalad teinekord leiba luusse lasevad. Küsite kindlasti ka, et kellega tegu? Siin ma jään vastuse võlgu, sest ega ma mingi kalatark ole! See on kindel, et sprott tomatis ta põle ja ka siiakala mitte.
Kui politsei väidab pidevalt, et tüübil oli mingi "relvalaadne" asjandus käes, siis ma väidan nüüd, et tegemist on mingi "hailaadse" unimütsiga! Und nad igatahes näevad, sest ta ütles mulle, et nägi unes just romantilist filmi Titanicu uppumisest ning talle meeldivat "ilusate lõppudega" lood väga-väga. Samas ta ka kurtis, et emme-issi ei luba Merineitsiga mängida, sest toiduga ei mängitavat. Vat see on nüüd küll see koht, mil loomakaitse sekkuma peaks!

"Harkujärve majas ja Õismäe korteris vireleb kokku 50 erinevat looma!?"

12516840_946108615444654_48630811_oSedapuhku pakkus eluke siis paar parajat pähklit pureda, aga asi väärib küünlaid, sest ühtekokku on kaebuste kohaselt hädas ei rohkem ega vähem kui ligi 50 elukat. See mõistagi motiveerib ja õnneks asuvad mõlemad elamised ka suhteliselt lähestikku – üks Harkujärvel ja teine sealsamas Õismäel. Sellega peavad siis nende loomade omanikud nüüd küll arvestama, et kui nad seni suhteliselt lõdva randmega riigiametnikke pikalt saatsid, siis ma luban olla nagu takjas persses ning anda tuld kõikidest kahuritest kuni olukord on lahendatud. Kõigest aga järjekorras.

21. märts 2016

"Kanep teeb ka targaks, tõestatud!"

Palju on vaieldud selle va kanepi üle. Ühed ütlevad, et väga hää ja teised jällegi, et paha-paha! Tõelised kommnoored aga uurivad ise asja järgi ja sestap asusin minagi nädalavahetusel uue teadusprojekti kallale, et selle vaidlusele nüüd ja igaveseks punkt panna.

Minu pädevust pole vaja nüüd kohe kindlasti kahtluse alla seada, sest lisaks kroonilisele alkoholismile olen ma ka kogemustega narkar, kes kõiksugu mõnuained isiklikult järgi proovinud ja nende mõju tulevaste põlvede tarbeks ära kaardistanud. Päris süstla otsas ma siiski istunud pole, sest tegelikkuses oli mul aastaid veeni lausa kanüül paigaldatud, kust siis paraja intervalli tagant tajupiire avardavat ainet manustati. Siinkohal tänud EMO arstidele Juta ja Katale, kes vaatamata haigekassa puudumisele, kõik vajalikud protseduurid siiski abivalmilt ää korraldasid.

"Ei saa sest ilmaelust enam aru!"

Mida päev edasi, seda rohkem mulle tundub, et kas hakkavad nn lääne kultuuri mõjualasse kuuluvad rahvad lolliks minema või teen seda mina ise. Tött-öelda uudiseid enam ei tahagi jälgida, sest närviajavat absoluutselt ajuvaba idiootsust tuleb nii uksest kui aknast. Mõned nopped eelmisest nädalast:

Femistid pannud kokku oma arust ideaalvalitsuse nimekirja ja sellesse ei kuulu ühtegi meest. Šovinism täies hiilguses või vargsi hiiliv matriarhaat?

20. märts 2016

"Kevade saabumine"

Jehhuuuu, kevad on käes! Ma oma silmaga ise nägin kui ta siia jõudis ja eks nüüd hakka loodus lausa mühinaga tärkama ning loomulikult „tärkavad“ ka inimesed koos sellega.

Öösel polnud jälle õiget und ja varahommikul passisin akna pääl nagu tavaliselt. Pensskarite värk noh ja mida sääl majas ikke teha kui teised loodrid alles põõnavad. Ja nii ma seal siis passisingi - panin mööduvate autode numbreid kirja, vaatasin kelle masinast naabrinaine sedapuhku välja puges ja täheldasin kõik korralikult üles. Loomulikult jälgin ma väga põhjalikult alati ka taevast, sest vene lennukid ja UFO-d tiirutavad ju siin alalõpmata karistamatult riigipiiri rikkudes ringi. Õnneks taevaga oli täna öösel kõik korras ja midagi kahtlast silma ei hakanud. Igatahes tulnukad ja venkud meie vastu nüüd küll huvi ei tundnud. Silma jäi vaid see, et paar mitte just kõige kainemat varest lendasid tuigerdades pesa poole, aga nädalavahetusel käivad nad ikka pealinnas möllamas ja tõmbavad noka täis ...... Nii et üsna tavaline ja rahulik värk.

19. märts 2016

"Peremees läks teise ilma ja koer jäi truult ootama"


Hachiko zu Lebzeiten in Japan, undatierte AufnahmeKoerte truudusest ja leinamisest on palju lugusid üles täheldatud. Jaapani kõige kuulsam koer oli Hachiko, kes elas eelmise sajandi kahekümnendatel. Akita tõugu koer ootas rongijaamas oma peremeest, professor Hidesaburo Uenot, isegi 9 aastat pärast tema surma. Peremehel vastas käiva ja truuduse sümboliks kujunenud koera auks paigaldati isegi Shibuya ja Odate rongijaamadesse pronkskujud. Muide, need kes Jaapanisse satuvad, (see on jupp maad pärast Keilat) siis võtke teadmiseks, et päris Hachikot saab näha elusuuruses ka täna japside riiklikus teadusmuuseumis.
Ka nõuka-ajast mäletan ühte lugu kui peremees läks lennukile, aga kuna sinna koeri ei lubatud, siis jäeti ta lihtsalt lennujaama ukse taha. Vaene loom ootas ja ootas kuni lõpuks kuulutati lausa üleliiduline konkurss uue pere leidmiseks välja. See lugu lõppes mäletamist mööda hästi.

18. märts 2016

"Moor istub pähe!""

Linnupoja poeb kiisule kaissu ja lõpuks istub pähe. „Niiiii armas, niiii nummi-nummi“, kiljatate kindlasti vaimustusest ja soe heldimistunne poeb hinge. Paraku ei suuda ma teie vaimustust nüüd kohe mitte kuidagi jagada, sest näen seda asja hoopis teise nurga alt.

Ja nimelt ka minu moor on ilge kaisulemb ja piisab vaid sellest kui oma taguotsa kuhugi maha sätin, siis on ta kohe platsis. Ja ikka istub ikka kohe põmaki sülle või hakkab külje alla pugema: „Mul tuli kalli tuju! Ma tahan kaissu!“ Appikene, kui te vaid mu jalgu näeksite, puha siniseid plekke täis ja lopergused sellest suure surve talumisest. Lisaks on mooril ka selline parukas peas, et pärast igat õrnushoogu saan oma nädala aega veel ninast-kõrvust ja mujaltki ta karvu eemaldada. Ja siis perearst veel imestab, et kus pagana kohast küll ma need allergiad ja hingamishäired olen saanud? On ikka kloun küll!

17. märts 2016

"Prügikastipäev"

ball pythonTäna oli prügikastipäev ja nii oleks vast igati paslik öelda küll. Hommikul, enne kui Miaga õue hakkasime minema, palus moor ka ühe purgi ühes võtta ja ära visata. Põle probleemi ning panin selle va purgi peale ka oma pangakaardi, et käime ühtlasi ka bensukast läbi ja ostame mõned plärud. Ja läksimegi siis välja ja viskasimegi purgi ära. Ja kõmpisimegi siis bensukasse ja hakkasime maksma, aga kaarti netu! Vana raibe! Olin hommikul üsna unine veel ja viskasin selle koos purgiga ää. Nüüd läksime kohe suure joosuga tagasi ja sukeldusin pea ees prügikasti oma kallist kaardikest otsima. Mia vaatas totra näoga pealt, et Heiks on ikka täitsa sassi läinud! Kahju, et Õhtulehe allantohverit nägemas polnud, sest ta oleks saanud oma närusele sulerüütlikarjäärile uue hoo sisse lükata, kui oleks üllitanud järjekordse ajakirjanduse alustalasid kõigutava hittloo „Hiigelvõlgades ja varjupaiga koerakuudis elav näljane Valner otsis prügikastist süüa!“

16. märts 2016

"Tallinnal sai varjupaiga kasside tapmisest kõrini!"

20160203_070028
Aega võttis, aga ärgem veel kiirusta sündmustest ette, sest abilinnapea sõnul selguvat hanke tulemused paari nädala jooksul. Varjupaikade MTÜ osales igatahes ka ja oleks jummalad siis sedapuhku vähemalt loomade poolt. Nende hangetega on tegelikult aga üldse üks veider lugu, sest võidab see, kes teeb odavaima pakkumise. Väikesed kulud tagab aga see kui elukaid mitte ravida ja nad võimalikult siva kasti lüüa. Vat sulle lops!

"Raadio 2 Alaveski karupoegadest"


12728801_1573567009630793_5305318830445241255_nSai aetud Raadio 2 karupoegade juttu ja veidikene ka Alaveski hunditapu tegelikest põhjustest. Tänud siinjuures Ingrid Peek'ile, kes samuti kaasa aitas, sest ega nende mõmmikute saatus oli ikka enne meedia sekkumist suhtkoht kahtlane küll.
Veterinaar-ja Toiduamet ütleb, et lora puha ja nemad armastavad nii mõmmisid kui hunte ega soovi neile halba. Mina ütlen aga selle kohta, et vat just see on lora ja ebamõistlikud ettekirjutised ning sunnirahade määramised viisidki kriimsilmade lõpetamiseni. Ma arvan, et karudega oleks läinud samamoodi, kui meedia poleks sekkunud ja rahvale olukorrast teada andnud. Lugu on järelkuulatav siit

„Loomakaitsja koerad virelevad näljasurma veerel!“

971493_256001288065084_5427035208460328887_n„Koer lausa neelas tervelt toidu alla“, ütlevad paljud, kes mõnelenäljasele koerale süüa on viinud. Samas tuleb tunnistada, et mu oma igati hästi toidetud tegelased teevad sama kui söögipoolist näevad - anuv kurb pilk, pisarad ja ila lausa voolavad ning kõik viitab sellele, et viimati said nad süüa oma paar kuud tagasi. Kurb, lihtsalt kurb ja kollane meedia saaks siit hää loo: "Loomakaitsja koerad virelesid näljasurma veerel!"

„Pissi dušši all“



12821509_1586426588344835_3750996782258340291_n„Kõik kes käivad poti peal,

kerige te kanni,

puhast vett hoidma peab,

sestap sittuge ka vanni!“

Umbes 71% meie planeedist katab soolane vesi. Magevesi moodustab mingi õnnetu 1% ja enamuse sellest raiskab ära tööstus, põllumajandus ja loomapidamine. Nii väitis vähemalt telekas mingi tarkpea. Karmilt vähe, aga selle piskuga peamegi siis pestud-kustud-joodud-söödud saama.

15. märts 2016

"Anatoli ja loomade varjupaiga tüli "Kaua võib?" saates"

12779047_1580374408950053_7613648764013897495_oMõni aeg tagasi mainisin, et Anatolist, kutsikas Ladast ja Tallinna varjukast on lugu tulemas. Ja palun väga, siin see kaua tehtud kaunikene, on. Loomulikult oli juttu palju rohkem ja lõpptulemus sõltub sellest kuidas reporter asja näeb ja sellest aru saab. Seega jääb alati väga palju loost välja ning see on ka paratamatu – kui intervjuud kokku kestavad umbes pool tundi, siis tahestahtmata tuleb teha valikuid kui loo pikkuseks on ette antud 10-15 minutit. Uudiste puhul on värk muidugi veel karmim, sest seal tuleb kõik 2-3 minuti sisse mahutada. Laias laastus sai aga Ain täitsa kenasti hakkama ja tänud talle, et pidas vajalikuks teemat siiski käsitleda.

14. märts 2016

"Kiisud Sohohh ja Ahsoo otsivad armastavat kodu!"

12801493_10153294791296714_8475491301159554566_nKes selle loomakaitsevärgiga kokku on puutunud, siis need teavad, et ei ole püsivamat asja siin maamuna pääl kui ajutised asjad ning see kehtib 100 % ka hoiukodude kohta – võtad justkui loomakese nädalaks-paariks ja päästad ta tänavalt, ravid terveks ka ja loodad kohe-kohe uue kodu leida, aga siis ta raip su kaela peale jääbki. Sama lugu on ka teenelise eruloomakaitsja, kuldset menopausieelset aega nautiva Elin Priks'iga, kes otsustas mõni aeg tagasi veidi rahulikumalt võtta ning loomi ainult mõne üksiku projekti raames aidata. A-ha-haa ja säh sulle Tapa linna hulkuvate kasside päästmise projektikest ning polnud vaja Kasside Turvakodult neid vaeseid hingi vastu võtta.

13. märts 2016

"Olen alles laps ja sellepärast saan mõmmidele anda ainult 5 eurot"

12745626_1572443879743106_5520484791898995356_nHea uudis kõigile neile, keda Alaveski mõmmide saatus külmaks ei jäta. Ja nimelt helistas Võrumaa vetkeskuse boss Inge Saavo hiljuti Alaveskile ja teatas, et valitsus sekkus ja lausa diplomaatilise postiga saadetakse Venemaale päring seoses mõmmide uue kodu leidmisega. Loodetavasti sain ikka õieti aru. aga kas tõesti on alati vaja läbi meedia kakelda, et asjad liikuma hakkaksid? Muide, lätlased on ka vahepeal ellu ärganud ja soovivad ikka väga mõmmisid enestele. Ülehomme läheb Alaveskile ka "Pealtnägija" ja lubasid teha väga faktitruu loo ja kõik pargile tehtud ettekirjutised rahva ette tarida. Las aga tarivad, sest ega pargipidajatel pole varjata midagi.  Loodetavasti võetakse jutuks ka teema kuidas Võrumaa veterinaarkeskuse peaspetsialist Elle Horn nõudis ka ühe kuu vanuste hundipoegade kiipimist ja vaktsineerimist ........ Ta oleks võinud ise sinna tarasse neid protseduure tegema minna. Huvitav palju tast oleks alles jäänud?

Tänase päeva seisuga on annetatud Alaveski loomade tarbeks kopikas üle 1800 euro, aga üks selgitus võttis Kõivude perel lausa silma veele: "Olen alles laps ja sellepärast saan mõmmidele anda ainult 5 eurot"




Südant soojendav tõesti, aga lapsekesed kullakesed, ärge teie nüüd küll oma taskuraha ära andke! Igatahes suur aitäh kõigile!

12. märts 2016

„Jõuluvihkaja Grinch“ kolis Põlvamaale"

Igavesti ulaka ja omamoodi isegi kättemaksuhimulise Grinchi eksirännakud said sedapuhku otsa ja ta kolis mu endise kolleegi, loomasõbraliku ajakirjaniku Eve madalasse tarekesse Põlvas. Õige kah, pealinna tossus, müras ja aina kiirenevas saginas ongi nõme oma elupäevi mööda saata! Tänaseks on ka esimene öö uues kohas selja taga ja pere oli valmis hulluks jamaks. Kõik läks aga risti vastupidi – ei mingit stressi, niutsumist ja Grinch käitus nii nagu oleks ta kogu elu seal elanud. Ainukesena sai kergema hingelise trauma Eve toakass, kes uut majanaabrit nähes silmad punni ajas ja pontsaka tegelase eest pidas targemaks jalga lasta. Küllap harjub aga ka temagi ning on pea uuest seltsilisest sama suures vaimustuses nagu ülejäänud peregi. Igatahes Grinch ei lasknud ennast mingist tujutsevast kiisu-miisust segada, haaras päeva lõpus oma lemmikteki hambusse ja lutsutas end rahumeeli unele.

9. märts 2016

Kui sul raha pole, ei saagi ärajooksnud koera enam varjupaigast kätte!



Mu koer rebis end rihmast lahti, jooksis minema ja sattus lõpuks loomade hoiupaika, mille töötajad ei lubanud mind looma isegi vaatama. Nõuti vaid, et maksaksin raha ära," kirjeldab invaliidsuspensionär oma sekeldusi.

24. veebruari varahommikul umbes kella poole kolme ajal läks Anatoli koos oma viiekuuse kutsika Ladaga Kristiine linnaosas jalutama.

"Tal oli pissihäda ja läksime oma tavapärasele jalutustiirule," meenutab Anatoli."Ühel hetkel ta aga ei allunud enam mu käsklustele ja tõmbas end rihma küljest lahti ja jooksis maja nurga taha. Mina tema kannul."

GRINCH ehk üks igati lustakas ja kiuslik „jõuluvaras“ otsib kodu! -UUES KODUS!

12832447_1582755455378615_7713776809277350636_nSedapuhku üritaks siis Grinchile uut armastavat kodu leida. Tuleb kohe öelda, et koer on tõesti ninast kuni sabaotsani koerust täis ja suudab sigadusi teha hommikust õhtuni. Ka iseloomu on tal nii palju, et oi-oi-oi ja kui te talle väga närvidele käite, siis võite kindlad olla, et „karistuspiss“ teie voodisse ei jää tegemata.
Grinch sattus mu hea sõbranna juurde eelmise aasta aprillis ja on nö second hand dog. Esimeses kohas tal just väga hästi eiläinud, sest pererahvas oli kõva käega ja nagu hiljem selgus, siis tappa sai ta praktiliselt iga asja eest. Eks sellest ka siis see pissimise ja hammaste näitamise komme kuna psüühika on sassis. Lisaks ei käidud temaga ka jalutamas, aga tänaseks on ta siiski sellega juba harjunud ning enam lund-vihma-tuult jt ilmastikuolusid ei pelga.

"Omapäi jäetud Terri igatseb pererahvast"

12841368_1582672108720283_3497109331790507163_oPildil oleva koera lugu on paraku üsna tavaline siin Maarjamaal. Elasid kord Lääne-Virumaal, Loobu külakeses eite-taati. Vanamees võttis aga kätte ja viskas mõned aastad tagasi lusika nurka. Eit mõistagi ei tahtnud üksinda seal pärapõrgus elada ja tõttöelda ega ta saanudki hästi omadega ka hakkama. Sestap koliski ta Kundasse ja perekoer jäeti maha. Küllap lohutati ennast teadmisega, et kutsa ei tahagi sealt lahkuda ja hakkab hää meelega vabatahtlikuks valvuriks. Lisaks ega saa ju ka metsalist linnakorterisse kaasa võtta, see ju puhas loomapiinamine!

8. märts 2016

"Õnnetu hing Pontu jõudis varjupaigast koju tagasi"

10848048_1582409255413235_2015892568202070208_nSaage tuttavaks, see on Pontu – üks igati malbe koerahärra, kes lennujaama lähedal, Mõigu külakese Kaabli uulitsas on juba kolmeteist talve ja suve möödumist tunnistanud. Elupäevad möödusid tal enamasti ikka raske lehmakett kaelas ning ega ta sellest suurt midagi tea, mis seal aia taga toimub. Üsna sitt elu ühe sõnaga ja ega ta pererahva poolt suurt armastust ega õiget toitmistki nüüd küll tunda pole saanud. Tuleb tõdeda, et saatus on väga karm olnud ka peremehe enese vastu, sest ta kaasa valis aastaid tagasi vabasurma ja mees pidi üles kasvatama neli last. Küllap siis mees käega lõigi ja Pontu eluolu oli nüüd küll eelviimane asi, mis talle korda läks. Omamoodi täiesti mõistetav, kuigi mnjah …….

"Mida ma arvan kerjustest, kes koos koertega raha lunivad?"

12799009_1582218872098940_3929200965858311447_nPostimees küsis minult kommentaari, et mida ma arvan nendest kerjustest, kes koos loomadega raha nuiavad. Küllap on siis vastu kevadet ka mõned taolised liikvele läinud ja inimestele silma hakanud. Mida ma siis sellest kõigest aga arvan?
Kõik mis pole keelatud on lubatud ja kerjamine Maarjamaal keelatud pole. Ka koos lastega mitte. Ka koos koeraga kerjamine on seega täiesti seaduslik tegevus kui just annetuste nuiamine looma elunatukest ohtu ei sea. Reeglina ei sea ja suurimaks vaenlaseks võib olla vaid külm ilm. Kui aga kahejalgne selles juba vastu peab, siis küllap saab hakkama ka inimestes heldimust ja haletsust tekitav koerake. Paljud kahtlustavad, et vaikselt ja truult kerjuse kõrval lebavad koerad on uinutatud ja nad on ju tõesti täielikult apaatsed "süldid"!?

"Head naistepäeva!"

„Kus mu lilled on, täna ju naistepäev?“, pärib moor hommikul karmilt.

„Millised lilled?“, pärin vastu ja seletan talle rahulikult nagu lapsele, et ta on kogu tähtpäeva olemusest valesti aru saanud. Naistepäeval antakse paljudele naistele eelkõige vaba päev seetõttu ,et nad saaksid veel rohkem lastele ja iseäranis meestele pühenduda ning nende soove täita. Õnneks moor on mul taiplik ja kappas kohe tuhatnelja õlle järele. Vat see on juba õige suhtumine.

Nali naljaks aga tegelikult meie peres naiste-, meeste, laste- ja muid taolisi päevi , välja arvatud Emade- ja Vanavanematepäev, suurt ei tähistatud. Ema ütles ikka, et pole mõtet ühel päeval ühtäkki väga hoolivaks muutuda, sest tegelikult peaks ka kõigil teistel päevadel ühes peres hoolivust, armastust ja arusaamist jaguma nii emmedele-issidele kui lastele. Nii on ta jäänud ja tundub, et ka moori kodus on valitsenud samasugune suhtumine. Mõned naised peavad seda pidupäeva aga tähtsaks ja sestap minu parimad soovid teile. Mingu teil täna ja ka kõikidel teistele päevadel ikka hästi!

7. märts 2016

"Randvere jäi kodukass auto alla. Juht mõistagi seisma ei jäänud"

Sõidan mina täna mööda Randvere teed ja märkan ees, täpselt sõidutee keskel, kilekotti lebamas. Lähemale jõudes selgub, et tegemist on siiski priske hallikirju kiisuga. Kahju-kahju! Pean masina kinni ja viskan ohutuled vilkuma. Üldjoontes nii ma teen, sest sedapsi on endal ohutum tee peal toimetada. Lisaks ei sõida loomast keegi rohkem üle. Kellegi kodukass. Selles polnud kahtlustki. Alla oli ta aetud vast oma paar-kolm minutit tagasi ja seisma jääda „kassitapja“ mõistagi ei suvatsenud. Huvitav millega see juht küll sõidu ajal tegeles? Värvis huuli? Kiikas ka feissarit? Igatahes Randvere teel on kiirusepiirang 50 k/m ja kõik toimus päise päeva ajal kui nähtavus hea. Igal juhul oleks pidanud juht looma nägema kui see just ise ootamatult masina ette või alla väga kiirelt ei jooksnud. Teepervel looma nähes peaks aga juht ka selleks valmis olema. Nii ma vähemalt arvan, sest loomad, aga ka inimesed, eriti aga lapsed, võivad teha täiesti ootamatuid liigutusi ning manöövreid.

6. märts 2016

"Täpi vajab heade inimeste abi!"

12801658_1581037862217041_2956908471980804893_nJane Kaasik koos oma perega sõitis täna Virtsu-Risti maanteel kui korraga märkasid kilomeeter enne Ristit teepervel tõmblevat koerakest. Suurte loomasõpradena ei saanud nad teps mitte mööda sõita ja abivajajat omapäi jätta. Sündmuskohal oli näha, et koer oli üsna kõva paugu saanud, aga ka auto ei pääsenud tervelt, sest plastmassist stangejuppe vedeles kõikjal. Kas valudes koer vedis end ise teepervele või tegi seda avarii põhjustanud autojuht, ei saanudki selgeks. Juht mõistagi vajutas gaasi ja põrutas edasi. "Üks peni ees või taga, kah mul asi!", mõtles ta ilmselt.

5. märts 2016

"Natukene taksikoertest ka"

12802949_1580749395579221_4727102852081978510_n
Eile rääkisin moori vanaisale loomaanekdoodi, mida taat polnud kuulnudki. Igatahes naerma see teda ajas, aga äkki pole teiegi kuulnud ja sestap pajatan uuesti. Ja juhtunud siis asi nii, et Tallinna Loomaaiast pani gorilla plehku ja hakkas mööda Mustjõe elamurajooni uitama. Üks provva tulnud töölt koju ja näinud kuidas suur ahv katusel töllerdab ja korstent lõhub. Mõistagi oli ehmatus suur ja helistanudki ta siis kohe suure ähmiga Keskkonnainspektsiooni valvetelefonile 1313: “Tulge appi, tulge appi! Gorilla lõhub korstent ja vaatab mind himura pilguga! Äkki vägistab veel ää, appiiiii!“ Mõne aja pärast tulnudki siis üks veider vennike, suur kott käes, püss õlal, taksikoer järel sörkimas, aia taha. Mutt kohe pärima, et kuidas nüüd edasi käituda? Ametnik vastu, et plaan on lihtne: „Mina ronin katusele ja viskan gorilla alla. Taks hüppab ahvile munadesse ja sel ajal tõmbad sa talle koti ümber ning gorilla ongi käes!“ Mõeldud-tehtud ja hakkab siis ametnik katusele ronima kui korraga daame uuesti pärima: „Aga mida ma püssiga teen?“ Ametnik vastu, et siis lase taks maha kui gorilla mind peaks alla viskama! Siinjuures tervitused kõikidele takside omanikele!

4. märts 2016

"Noor hobune tõsteti surmasuust jalule"

5118935t100h8356Täna, nädal hiljem kui lubati, ilmus siis lõpuks ka see hobulugu ära, millest mõnda aega tagasi väheke kribasin:
http://parnu.postimees.ee/3605989/noor-hobune-tosteti-surmasuust-jalule
Mina nimetaksin seda üllitist üheks "araks, anonüümseks, mittemidagiütlevaks vedelaks pasaks", mis midagi ei muuda ega kedagi ehmata. Eriti tore on see, et artikli superstaar on sama vetkeskuse boss, kelle alluv poolsurnud looma sisuliselt terveks tunnistas! Samas ega maakonnalehelt saagi ju kriitilist lugu oodata - kõik ju puha tuttavad-naabrid-sugulased ja kuidas sa ikka omadele käru keerad? Lisaks pole vaja ametnikke ka siis kottida kui sul endal loomad on ja VTA neid kontrollimas käib. Puhas enesetapp ju, sest ettekirjutisi hakkab tulema kut Vändrast saekaudu! Selles mõttes saan ma sellest argusest aru küll.

"Eile oli üks „tigedate inimestega“ kohtumise päev"

DSC_0025
Hommik hakkas pihta kui kohtusin ühe härrasmehega, kes ei saa oma kutsikat „tigeda inimese“ käest kätte. Hiljem läksime Miaga jalutama ja kõik nagu sujus, kuniks jõudsime kannule meie ees kõndinud noortele inimestele, kellel oli üks igati vahva väike koerake kaasas. Kutsad hakkasid mõistagi tutvust tegema. Nähvitsa perenaine naeratas ja teretas vene keeles. Huvitav oli aga ta mehe reageering - algatuseks ta kissitas silmi ja vaatas niimoodi otsa, et kui pilgud tapaksid, siis oleksime kõik surnud olnud. Siis hakkas Miat jõllitama ja pidasin targemaks koera kohe enda juurde kutsuda, sest mine sa hullu tea, paneb veel litaka ära.

"Kui raha pole, siis ime näppu ja koera sa varjukast küll kätte ei saa!"


12829519_1580374072283420_8975408048722008211_oPöördus minu poole invaliidsuspensionär Anatoli, kes kurtis, et tema 6-kuune kutsikas Lada pani 24 veebruari varahommikuse jalutuskäigu ajal Kristiine kandis plehku. Otsis mees teda taga, mis ta otsis, aga koerahakatis kadunuks jäigi. Lilleküla jaama lähistel hulkuvast koerakesest anti loomade varjukale teada ja sinna ta viidigi. Anatoli tormas hommikul kohe varjupaika ja soovis oma koera näha. „Maksa 35 eurot ja siis näitame, muidu mitte“, vastati talle. Arvatavasti enamus meist oleks selle summa ära maksnud ja koera kohe koju tagasi viinud. Anatolil paraku seda raha polnud ja ütles, et nõus kohe maksma kiibi eest, aga ülejäänuga klaarib pensipäeval. Varjupaigale see ei sobinud ja lõpuks läks nii suureks, et kumbki osapool kutsus kohale ka politsei. Anatolit see ei aidanud ja tänaseks kulud muudkui kasvavad. Ilmselt see ongi taotluslik. Nördinud mees hakkas kirjutama kõikvõimalikke kaebusi eri ametkondadele. Tulemust see ei andnud, aga eile saabus Anatolile kiri, milles teatas varjupaik, et mees olla oma kutsikast ise loobunud. Palusin Anatolil sellele kohe vastata ja teatada, et ta pole koerast loobunud, vaid nõuab teda viivitamatult tagasi. Kuidas aga käituda kui ka Teil peaks samasugune olukord tekkima?

"Kaks võimalust"

Kuradile see va loogika!

Loogika on üks igati kasulik asi ja seda tasub kasutada ka igavikuliste teemade puhul. Nii vähemalt aravatkse. Ja vat mõtlen siin minagi, et mis minu hingest ja maistest jäänustest ükskord saab.

Eesti tulevik on „must“ ja siin saab olla ainult kaks võimalust:

„Kas vallutavad meid pagulased või läheb Venemaaga sõjaks?“ Loogika ütleb, et kui vallutavad pagulased, siis on kõik hästi, aga kui läheb sõjaks, siis jääb kaks võimalust:

„Kas mind võetakse sõjaväkke või ei võeta armeesse?“ Kui ei võeta sõjaväkke on kõik hästi, aga kui võetakse, siis jääb kaks võimalust:

2. märts 2016

Eesti kohus: "Minkide koonduslaagri rajamisel keskkonna mõjusid hinnatapole vaja!''


Ajal, mil aina enam Euroopa riike arutlevad selle üle kas karusloomakasvandused keelustada, otsustab Eesti neid hoopis juurde rajada. Eestimaa Loomakaitse Liit koostöös Eestimaa Rohelistega esitasid juba aastaid tagasi eelnõu, mis taolise julma ja keskkonnavaenuliku äri Maarjamaal lõpetaksid. Riigikogus see mõistagi toetust ei leidnud.
american mink courtesy GBNNSSEga loomaärikad pole lollid, et ülemäära riskides oma raha investeeriksid. Järelikult peab neil olema kindel veendunus ja poliitikute lubadus, et investeering on kaitstud ning see tähendab seda, et karusloomakasvandusi ei kavatsetagi sulgeda vaatamata kümnetele selleteemalistele aruteludele ja koosolekutele. Puhas ajaraisk ja liit nendel rohkem ei osale. Midagi on siin riigis ikka väga mäda kui keskkonna eest vastutav amet eirab ise seadust ja jätab näiteks isegi kasvandusega kaasneva võimaliku keskonnamõju hindamata.

1. märts 2016

"Käes on see aeg, mil metskitsed jäävad väga jänni kui koerad tagaajavad"

Jalutan eile Miaga ja vaatan, et astub lumes kuidagi väga ettevaatlikult, mitte ei torma ringi. Lumekoorik puruneb iga sammuga muudkui praks ja praks. Esimese hooga mõtlen, et äkki on käpal midagi viga ja kutsun ta enda juurde. Kontrollin kõik neli käppa üksipulgi hoolikalt üle ja kõik tundub korras olevat, kui korraga plahvatab – kurat küll, kevad ja see aeg kui päike lumele kooriku peale sulatab, on ju juba käes. Loomulikult on tal väga ebamugav käia, raskematest metsloomadest rääkimata - need vajuvad ju puha läbi!

"Veel üks õnnetu kutsa, kes täiesti üle jäi ja seetõttu maha jäeti" -UUES KODUS!

12771519_1578931855760975_548922143815144508_oPöördun Teie poole abipalvega, et aitaksite leida ühele koerale uue kodu. Nimelt otsib uut kodu Jõgevamaa Põltsamaa valla Räsna küla üks omanike pool maha jäetud 5 aastane isane segavereline hundikoer.
Koer on väga sõbralik ja seltsiv. On üles kasvanud koos lastega. Kuna keerulistel asjaoludel läks pere lahku ja seetõttu jäi koer maha ning on praegusel momendil naabrite hooldada.
12806097_1578931779094316_6123990729273506778_nKoera kohta saab infot kas Anneli Kim´ilt (tel: 5202517) või Jõgevamaa veterinaarkeskusest (Arbo Kepp tel: 53311393).
Jagajatele tänud juba ette!