"Ärge tüüdake niisama vaid ikka siis kui ka tegelikult soovite loomaaidata!"

Lubasin teile täna kirjutada ühest nälginud ja haigest obesest, pahast omanikust ja oma tööd mittetegevast või lausa loomavaenulikust ametnikust. Sedapuhku pean siiski sõnu sööma, sest lubatud dokustaadid pole minuni jõudnud. Tegelikult on kogu lugu võtnud üsna veidra pöörde - juba räägitakse, et tegelikult on omanikud toredad ja loom polegi nälginud vaid võib-olla sõi hallitanud heina ning tegemist polevat ka lamatishaavadega vaid hoopis äkki mingi super-hüper-lihasööja-bakter märatseb. Muide see võib ka nii olla, sest samas maakonnas on üks selline keiss juba olnud, kus nälginud ja elusast peast mädaneva koera omanik mõisteti vaatamata loomaarstide ja –kaitsjate vastuväidetele kõigis kohtuastmetes ÕIGEKS! Siit ka soovitus loomapiinajatele, kui peaks mingi lärm tekkima ja asi jõuab kohtusse, siis mängige lauslolli ja öelge nt „ma ei teadnud“, „ma ei osanud ette näha“, „loom muutus Buchenwaldi vangi taoliseks skeletiks kolme tunniga, enne oli terve“ jne. See Eesti kohtutes töötab, sest te välistate „tahtliku“ loomapiinamise ja ega üks lihtne inimene peagi ju tõesti teadma, et loomadele tuleb ka süüa anda. Televiisorit või laualampi me ka ju ei toida!

Hobuse pärast muretsema aga ei pea, sest hää inime, kes ennegi suksusid aidanud, hoolitseb ta eest ihu ja hingega ning juristiharidusega eksajakirjanik lubas ka asju nii meedias kui politseis "õieti" ajama hakata. Kui enamasti kirutakse kõiksugu asjapulkade aeglust, siis sedapuhku visati mulle ette, et ma kiirustavat liiga palju ja ei teadvat kuidas seal maakonnas asju aetakse. Minu arust pole siin aga midagi praegu vaja passida, sest korralikuks keissiks on kõik vajalik olemas - haige hobune on uues kohas ning ta ei saa „haihtuda“, ametniku allkirjaga paber suksu tervise kohta on ka olemas ja nüüd tuleks ainult tuld anda - sõltumatu tõpratohtri arvamust küsida ning pollarisse nii omaniku kui ametniku kohta kaebus esitada! Lihtne ja siin pole vaja kõrgharidust, kümnetunniseid koosolekuid või NATO kaasamist! Raiskasin eile õhtul oma elust veel ligi tunnikese sellest hobusest telefoni teel jahudes, aga ega see kuskile viinud, teine pool jäi ikka enda juurde ja nüüd otsitakse looma haiguslugu ja vaat et hakatakse välja kaevama ja laborisse saatma ka vaese obese esi-esi-esivanemaid, et välistada pärilikud haigused. Mis pagana haiguslugu ja keda huvitab, mida ta kaks aastat tagasi põdes? Momendi tervislik seisund on oluline ja see kuidas ta taolisesse konditsiooni sattus ning kes sellele kaasa aitasid! Ma soovitaks veel NASA-lt välja nõuda viimase kolme aasta sateliidifotod, et kindlaks teha ka suksu liikumine. Siis on ikka päris kindel värk! Võib-olla ma teen liiga, aga mulle tundub, et kogu asi venib seetõttu, et mingid tegelased tahavad kangesti oma nime lehes näha ja hobuloo jaoks anti ruumi alles laupäevaks.
Siit aga ka palve nüüd kõikidele inimestele, kui te pole valmis kasvõi anonüümselt tunnistama või ei soovi, et mina ja liit asju ajame, siis ÄRGE SAATKE ÖÖVASTAVAID FOTOSID, VIDEOSID EGA KURBI JUTUKESI piinatud loomadest – meil on neid niigi nii palju, et kohati tekib tunne, et elame ühes väärarenguga sadistide riigis! Lisaks ega need pildid ka meie olemist paremaks tee, sest ka meie tunneme kaasa ja laseme selle kõik endast läbi. Ja mida peaks andma mulle tõdemine, et kuskil X-külas lamab abivajav loom, aga võta lihtsalt teadmiseks ning ära sekku? Aga vat ei võta lihtsalt teadmiseks, sest me pole harjunud niisama mune laiaks istuma ja nädalatekaupa nõupidamistel „strateegiat“ paika panema. Loomulikult käitume ka meie eri keisside puhul eri moodi ja ikka nii et tulemus oleks kindel ja loomadele kasulik, aga mnjah, mida mina ka sellest üleüldse tean.
Toon ka paar näidet elust enesest. X-maakonnas elab praegu perekond, kus väga armastatakse kutsikaid. „Lastele nad meeldivad ja nad nii toredasti mängivad“, ütles perenaine. Halb on aga see, et seal majapidamises noodsamad kutsikad üle poole aasta vanaks ei ela, sest siis lüüakse lihtsalt maha ja võetakse uued kutsikad, sest koeralapsed ju inimlastele nii väga meeldivad! Või teine mammi kurtis, et naaber poos oma kiisu räästa all üles ja see rippus sääl veel nädalapäevad hiljemgi. Saatis pildi ka. Mina mõistagi tõmbasin mõlema juhtumi puhul sae käima ja kuhu ma välja jõudsin? Mitte kuskile, sest tunnistajad kadusid ära ja keegi ei mäletanud ühtäkki loomapiinamistest ööd ega mütsi! „Meil siin väike koht ja peame sõbralikult naabritega läbi saama, liiatigi me veel ju kaugelt sugulased ka" Halloo, kas te persse ei tahaks käia? Mina pean nüüd elama teadmisega, et ühes talukeses tapetakse kutsikaid ja teises puuakse naljaviluks kasse ning midagi nagu teha ei saagi! Nüüd aga unustame ka selle hobuloo üheskoos üleüldse ära ja mina pole teile miskit rääkinud. Vist mingi nälginud hobusevideo küll oli, aga päris kindlasti ei filmitud seda mõnes Eesti tallis vaid planeet Maa ühel mandril asuva riigikese tänaseni tuvastamata maakonna suvalises tallis. On piisavalt anonüümne? Muidugi on ja annaks hobustejumal, et suksu enne õieti läbi viidud juurdluse lõppu otsi ei annaks, sest siis poleks tõesti enam midagi teha ja kõik pääsevad puhtalt.
Mõtlen praegu kas jagan ka teiega neid nukraks tegevaid pilte, mis mulle sellest nõrkenud hobusest saadeti. Ei jaga! Ei hakka teie päeva ja teiste meeste artiklit ära rikkuma. Liiatigi mainiti mulle, et ma üleüldse ei tohigi võõras tallis, teise inimese poolt tehtud pilte jagada. Kõik olevat liiga ära tuntav! Ja ma siis ei jagagi, sest on üsna tõenäoline, et ainuke, kes selle looga Eesti kohtus litaka saaks, olen mina kuna jagasin ilma notari poolt kinnitamata loata mingeid kuradi fotosid, millega mu postkasti risustati. Mulle lubati materjalid saata pärast seda kui artikkel on lehes ilmunud. Jummala pärast ärge saatke - mul pole vaja statistikat ega mingit kuradi nukrat nutulaulu õnnetust hobusest, mis mu enesetunde veel sandimaks teeb!
Ja lepime lõpetuseks kokku, et pöörduge tulevikus liidu ja minu poole siis ja ainult siis, kui loom ikka tõesti hädas on ja ka teie ise tegelikult abi vajate! Aga sellega peate arvestama küll, et siis asume ka looma huvidest lähtuvalt oma kogemustele toetudes otse ja ausalt tegutsema ning pole mõtet hakata ette kirjutama kuidas ma astuma-istuma pean või mida-kuidas öelda tohin!