Täna päeval kohtusime Pääsküla raba servas, Sõbra uulitsa otsas rästikuga ning napp millimeeter oli puudu, et oleksin talle lausa peale astunud. Rabas vaatan alati jalge ette, sest kus need maod siis ikka elama peavad kui mitte rabas, aga tänaval võtad ju vabalt ning lisaks lobisesin ka mobiiliga.
Püha püss ja müristus kus ma ehmatasin! Otsaesise võttis igatahes märjaks, pump kloppis oma 100 korda sekundis ning vererõhu lõi nii taevasse, et see segas juba lennuliiklust. Pagan, oli ikka tegelane - selline must ja pirakas. Ma pole nii suurt rästikut veel elu sees näinud ja no selline priske kohe!
No kurat, oma 3 meetrit kindlasti! Nali, aga no veidi meetri alla oli tal pikkust nüüd küll. Õnneks Mia nuuskis sel ajal just teisel pool teed, aga siinpool olles oleks ta raud-polt-kindlalt läinud sõprust sobitama ning siis oleks ta ka oma litaka kätte saanud. Fakt!
Ega see muidugi reeglina koera tapa ja kogu mürk on üldjoontes köki-möki. Aastaid tagasi sai mu rotveiler Roi ka rästikult koonu pihta. Nina paisus suureks kui poksikinnas, oli teine ka paar päeva loid ja siruli, aga siis oli taas kõik korras.
Ega see muidugi reeglina koera tapa ja kogu mürk on üldjoontes köki-möki. Aastaid tagasi sai mu rotveiler Roi ka rästikult koonu pihta. Nina paisus suureks kui poksikinnas, oli teine ka paar päeva loid ja siruli, aga siis oli taas kõik korras.
Meie maakodus ongi rästikuid niipalju, et kole ja neid sai lapsepõlves nähtud vaat et iga päev. Pole ka midagi imestada, sest koht ise asub samuti raba servas. Aga igatahes Roi-poiss 10 aasta jooksul enam sutsata ei saanud ning õpetusest oli kasu.
Veider, aga siin Pääsküla rabarajal pole ma paarikümne aasta jooksul veel kordagi rästikuid ega nastikuid kohanud. Me ise oleme sinna linnast püütud roomajaid lahti lasknud küll ja küll, aga niimoodi juhuslikult peale pole veel trehvanud. Julgegi kohe enam minna või ostan kalamehe saapad? Samas meil üks külamees aga rääkis, et rästikumürk tegevat mehele hoopis head. Tema sai laksu kirja saanud ning siis oli noks oma nädalajagu järjest vinnas olnud. Vat nii! Igaks juhuks ärge proovima muidugi hakake, sest papi võis ka lora ajada.
Räägin aga veel ühe laheda rästikuloo ja sedapuhku tuleb juttu minu vanaisast. Papast nagu meie peres teda kutstuti. Meile suguvõsale kuulub seal Läänemaal ka 6,6 ha sood ning sealset teravat heina niideti loomadele allapanuks. No ja niitis papa seal soo pääl siis ühel hääl päeval oma 100 aastat tagasi ning memm viis talle lõunasöögi otse kohale. Papal meeldis seepeale oma pläru ära tohlata, tõmbas aga soge silmile ning viskas leiba luusse laskma.
Räägin aga veel ühe laheda rästikuloo ja sedapuhku tuleb juttu minu vanaisast. Papast nagu meie peres teda kutstuti. Meile suguvõsale kuulub seal Läänemaal ka 6,6 ha sood ning sealset teravat heina niideti loomadele allapanuks. No ja niitis papa seal soo pääl siis ühel hääl päeval oma 100 aastat tagasi ning memm viis talle lõunasöögi otse kohale. Papal meeldis seepeale oma pläru ära tohlata, tõmbas aga soge silmile ning viskas leiba luusse laskma.
Ühel korral aga ärgates tundis, et midagi on rinna peal. Igaks juhuks piilus vargsi ja rästik va kurivaim oli kerra tõmmanud otse rinnale, kõri alla. No ega uss loll, alt soe, päike soojendab ülalt ja elu on kui lill. Eks ole? Ja ega rästik kavatsenudki enne minema roomata kui päike oli niipalju edasi liikunud, et enam peale ei paistnud. Ma ise olin veel poisike kui papa seda lugu rääkis, aga vana ütles, et ei julenud isegi hingata, liigutamisest rääkimata. Nii nad seal lamasid siis mitmeid tunde – rästik peal ja papa all. Pärast olid taadi luud mitu päeva kanged olnud ja sel suvel ta rohkem rabauinakuid igatahes ei teinud.
Hiljem aga kõik ununes ja juba järgmisel suvel viskas ta taas kase alla puhkama. Ka üks minu üks esimesi mälestusi on seotud just rästikuga ja ikka sealsamas vanavanemate talus. Olin siis nii paari aastane või veidi peale. Teadjamehed väidavad, et lapsed nii varajast aega ei mäleta, aga imegu näppu! Lugu ise oli siis järgmine. Ma olevat tatsanud kaevu poole ja hüüdnud, et maas on pael või midagi taolist ja tahtnud seda kätte võtta. Seepeale jooksnud ema ja haaranud mu sülle.
Seda kõike ma ei mäleta, aga edasist küll. Meie memm oli nimelt ülihoolitsev ja kui lapsi mingi hädaoht varitses, siis laskis ta välja sellise hüüatuse, et tänapäeva laevade udupasunad on selle kõrval hale kähin. Ja vat siit maalt ma mäletan juba kõike. Papa jooksis hanguga, memm tuli kuuma vee kastruliga ja kukkusid rästikut taga ajama. See pani plagama ja puges maja vundamendi vahele. Memm sai talle aga ikkagi kuuma vee sahmakaga pihta ning ära tulnud nahk vedeles seal veel oma paar päeva.
Edasi ei mäleta ma jälle midagi. Papa lõi reeglina rästikud ikka maha. Kõik käis lihtsalt, roikaga pea maasse ja siis ta seal vaeseke kuni päikeseloojanguni veel vingerdas. Kuigi ma ise pean papat enda suurimaks eeskujuks, siis mina rästikuid ei noti. Ütlen ka teistele seda, et ärge tapke, ka nemad tahavad elada.
Otse kui tellitult saabus mulle täna kelleltki härra Raulilt Pärnumaalt järgmine kiri: „Tere, lugesin ajaleheartiklist, et Eestimaa Loomakaitse Liit toimetab vajadusel roomajad nende loomulikku elukeskkonda tagasi. Kas te saaksite selle protsessi olemust mulle tutvustada ja nimelt on rästikud meie koduhoovis suhteliselt sagedad külalised. Kuna peres on ka mitmeid väikelapsi, siis olen antud olukorra pärast suhteliselt mures.Ette tänades“
Ja tõesti, mure on täiesti mõistetav. Vanasti kui Kadri Võrel siinsamas Lemmiku tänaval elas, siis polnud kohalikel ega ka Harjumaalastel mingit probleemi. Helista vaid ja mure sai kiire lahenduse. Täna ta siin enam ei ela ja ka mina ei käi neid rohkem püüdmas, sest riik keeras rahakraanid kinni ning pärast 8-aastast loomakaitsehobi pidamist hakkab jõud raugema ning ka enda eelarve on ühe alkohoolikust-psühhopaadiga kohtus käimise tõttu suures-suures miinuses. Tõtt-öelda pole me gängil enam ka seaduslikku alust madusid loodusesse tagasi viia, sest Keskkonnamet vastavat luba ei pikendanud.
Otse kui tellitult saabus mulle täna kelleltki härra Raulilt Pärnumaalt järgmine kiri: „Tere, lugesin ajaleheartiklist, et Eestimaa Loomakaitse Liit toimetab vajadusel roomajad nende loomulikku elukeskkonda tagasi. Kas te saaksite selle protsessi olemust mulle tutvustada ja nimelt on rästikud meie koduhoovis suhteliselt sagedad külalised. Kuna peres on ka mitmeid väikelapsi, siis olen antud olukorra pärast suhteliselt mures.Ette tänades“
Ja tõesti, mure on täiesti mõistetav. Vanasti kui Kadri Võrel siinsamas Lemmiku tänaval elas, siis polnud kohalikel ega ka Harjumaalastel mingit probleemi. Helista vaid ja mure sai kiire lahenduse. Täna ta siin enam ei ela ja ka mina ei käi neid rohkem püüdmas, sest riik keeras rahakraanid kinni ning pärast 8-aastast loomakaitsehobi pidamist hakkab jõud raugema ning ka enda eelarve on ühe alkohoolikust-psühhopaadiga kohtus käimise tõttu suures-suures miinuses. Tõtt-öelda pole me gängil enam ka seaduslikku alust madusid loodusesse tagasi viia, sest Keskkonnamet vastavat luba ei pikendanud.
Midagi saab aga ka ise ära teha. Niitke muru, lage pind neile ei meeldi. Ja koristage ära igasugu risu-, oksa-, kivi- ja tont teab mis hunnikud veel. Abiks on ka vibreerivad mutipeletid, aga see ongi laias laastus kõik. Kui ikka sutsata saate, siis kõige targem on aeg maha võtta ja lihtsalt lamada. Külm kompress peale ja palju vett juua. Kärakat igavuse peletamiseks pole sel ajal panna mõistlik.
Seniks aga mõnusat kooselamist meile kõigile siin raba ääres ning üritame need looduskaitsealused tegelased ka kuidagi ellu jätta. Tänasest rästikust ma pilti teha ei jõudnud, sest kiire tüüp laskis ühte aeda jalga ja ise tegin ka püksid täis. Ja mida sa siin märgade pükstega ikka fotograafi mängid. Sestap lisan pildi oma vanaisast.
„Mees, kes magas koos rästikuga“, peaks olema ju igati sobilik allpealkiri. Jääge terveks!
